Humaniora pakendamisest ja pagendamisest

Marek Tamm

  Professor Tiina Kirsi artikkel on tänuväärne lisandus juba võrdlemisi pikka kriitiliste sõnavõttude ahelasse, mille sõnum on üks: humanitaar- ja sotsiaalteaduste hindamis- ja rahastamiskriteeriumid on Eestis üksjagu paigast ära. Kirsi kriitika väärtus peitub ennekõike tõsiasjas, et selle on kirjutanud inimene, kes tuleb sellest samast Põhja-Ameerika akadeemilisest süsteemist, mida kohalikud teadusbürokraadid sageli Eesti eeskujuna esile tõstavad.

Kuigi tuleb möönda, et kõik artiklis tõstatatud probleemid pole iseloomulikud ainult Eestile, vaid kummitavad samavõrd teistegi maade teaduselu, on suur osa neist kummatigi kohaliku teaduskorralduse viljad. Alustagem siiski esimestest. Juba mõnda aega on Euroopas ja mujalgi võimust võtnud omalaadi “projektiteadus”. See on selline teadustegevus, mida finantseeritakse vaid lühikeste perioodide kaupa ja töömahukate taotluste alusel. “Projektiteadus” soosib suuri kollektiivseid ettevõtmisi, mis ei lähtu tingimata sisulisest koostööst, vaid vormilisest vajadusest mehitada projekt piisava hulga inimestega. “Projektiteaduse” peamine töövorm on konverents ja väljund kogumik. Projektidest tingitud “konverentsihullus” on sealjuures võtmas selliseid mõõtmeid, et paratamatult tekib küsimus, kust leitakse aeg, et kõiki neid esinemisi valmis kirjutada (rääkimata avaldamiseks vormistamisest). Lahendus on tihtipeale see, et ühe ettekandega reisitakse konverentsilt konverentsile, üllitades vajadusel selle versioone eri kogumikes. Viimaks sunnib “projektiteadus” üha enam uurijale peale artikliformaadi – kuna projektide tulemuslikkust hinnatakse ennekõike avaldatud kogumike ja ajakirjade erinumbrite põhjal, siis jääb teadlastele üha vähem aega ja võimalusi, et pühenduda monograafiate kirjutamisele. Samas on selge, et monograafia on ja jääb humaniora alusžanriks. Nagu Tiina Kirss tabavalt märgib, tähendab humanitaarteadustele peale surutud moodne pakendamine pikemas perspektiivis nende teadusväljalt pagendamist.

Kui tulla kodustele probleemidele lähemale, siis ei saa üle ega ümber anglomaania jätkuvast võimutsemisest teadustegevuse hindamisel. Märkamatult on Eestis suudetud juurutada arusaam, et õige teadus on ainult see, mida tehakse inglise keeles. Soojendamata üles kümnenditaguseid vaidlusi siinsamas Sirbis, nendin siiski, et vähemalt humanitaar- ja sotsiaalteadustes pole ennustused inglise keele pöördumatust ainuvalitsusest täitunud ja jätkuvalt avaldavad prantsuse, itaalia, saksa, rootsi jt teadlased olulise osa oma teadustööst emakeeles. Kui vestlesin hiljuti ühe nimeka Sorbonne’i ajaloolasega, tõdes too, et nende ülikoolis vaadatakse üsna imelikult neid ajaloolasi, kes avaldavad oma töid ennekõike inglise keeles; püsiväärtuslik uurimistöö pannakse üldreeglina endiselt kirja prantsuse keeles, inglise keel on mõeldud pigem uurimistulemuste lühidaks tutvustamiseks laiemale teadusavalikkusele. Samuti on Prantsusmaal sisuliselt tundmatu teadusväljaannete indekseerimissüsteem. Kui olen mõne rahvusvahelise mainega prantsuse humanitaari käest küsinud, kas ta jälgib, et ajakirjad, kus ilmuvad ta artiklid, oleksid indekseeritud erinevates andmebaasides, siis enamasti pole mu küsimusest arugi saadud. Meie teaduskorralduses Moosese käsulaudadeks ülendatud ISI andmebaasid (mille meelevaldset ja kommertslikku iseloomu on siinsamas tabavalt kritiseerinud Epp Lauk, 21. IV 2006) on prantsuse õpetlastele tundmatu maa. Kummatigi tsiteeritakse neid samu prantsuse õpetlasi ingliskeelses maailmas tihti palju suurema innuga kui nende inglise keeles kirjutavaid kolleege. Peeter Torop mainis kord ühes intervjuus (Postimees 27. XI 2004), et tsiteeritus pole sugugi ainuke kriteerium, mille alusel teadlase tööd hinnata, samavõrd oluline on näiteks tema tööde tõlgitus. Kui Juri Lotman oleks saatnud oma publikatsioonid ainult ingliskeelsetele teadusajakirjadele, siis ei oleks meil täna võimalik rääkida Eesti humaniora ainsast tõepoolest rahvusvahelisest saavutusest – Tartu semiootika­koolkonnast.

Üldisemalt kõneleb indekseerimise ja kategoriseerimise kultus teadustegevuse allutamisest teadusbürokraatiale. Sisuliste eksperthinnangute taandumine formaalse hindamise kasuks ei ole Eesti-suguses väikeriigis minu meelest kuidagi põhjendatud. Mõistagi peab jälgima, et ekspertide kogud oleksid piisavalt esinduslikud, erapooletud ja koostatud läbipaistvatel alustel, ent kindlasti ei peaks me teadustöö hindamist taandama sedavõrd elementaarsete näitajateni, et sellega saaks hakkama anonüümne ametnik või arvuti. Millest muust kui ametnike sõgedusest või teaduselukaugusest räägivad katsed koostada ajakirjade ja kirjastuste suletud nimekirju, kus avaldatav toodang on kvalifitseeritav teadusena? Kui Kultuurkapitalis suudavad loomeinimesed hinnata oma kolleegide taotlusi ilma rangete mõõdupuudeta, siis miks ei peaks seda suutma teadlased Eesti Teadusfondi ja teaduskompetentsi nõukogu ekspertkomisjonides? See ei tähenda mõistagi, et formaalsetest kriteeriumidest tuleb sootuks loobuda, nende osatähtsust peaks vaid sisuliste kriteeriumide kasuks märgatavalt kahandama.

Tiina Kirss lõpetab oma artikli üleskutsega moodustada omaette (riiklik) Eesti humaniora kaitseala. See on tema sõnavõtus ainus punkt, millega mul on keeruline nõustuda. Nimelt võib igasugune ühele erialale eristaatuse taotlemine lõppeda selle eriala getostumisega. Ma ei leia, et humanitaarteadused nõuaksid paratamatult erilist kohtlemist või riiklikku kaitset. Ma usun, et kui Eesti teadussüsteemis hakataks uuesti vääriliselt hindama mitteingliskeelset (sh emakeelset) teadustegevust, monograafiate kirjutamist ja eksperthinnangute esmasust, siis ei vajagi humanitaarteadused erikohtlemist, vaid saavad suurepäraselt tegutseda teiste distsipliinidega võrdsetel alustel.