Teod: Kümme aastat konkurssi “Noor muusik”, konkursi asutaja ja peakorraldaja REET HUNT.

K?ud Heili Vaus-Tamm

   

 

Kuidas tuli mõte konkurss “Noor muusik” ellu kutsuda?

Arutasime Tiiu Peäskega, et Eestis võiks olla üritus, mis annaks meie lastele stiimuli harjutada. Ega esimesele konkursile eriti palju viiuldajaid ja tšelliste tulnud. Tänaseks on aga just keelpillimängijate arv kasvanud rekordiliselt. Kassetivooru oli viiuli vanemasse rühma registreerinud ennast kaks korda rohkem lapsi kui suutsime vastu võtta. Kolme pilli A- ja B-vanuserühma võtsime seekord vastu 85 mängijat. Võistlus toimub üle aasta. Narva konkursi pärast jätsime nüüd kaks aastat vahele, et Eestis oleks ühel aastal ikka üks rahvusvaheline konkurss.

Kuidas kutsute oma konkursile?

Põhiliselt ikka meili teel ja kodulehekülje kaudu. 2000. aastal kutsuti meid EMCYsse, Euroopa noorte muusikute konkursside liitu – selle kaudu levib informatsioon. Siis saadame veel koolidesse, või kui Eestist tuttavad lapsed käivad teistel konkurssidel, anname oma buklette kaasa. Konkurss on nüüd kümme aastat käinud ja algusaastatel, kui Internetti polnud, sai tohutult kirju posti pandud ja vaadatud, kuidas saab vähemate kuludega. Märt Hunt pani Peterburist posti üle 130 kirja Venemaale – kõik kolkad, kust meiega oli ühendust võetud. Pärast tuli välja, et hea, kui 30 jõudis kohale. Märt sõitis ise Venemaale, kleepis kaks tundi postkontoris marke, ja lõpuks ikka keegi ei teadnud…

Mis maadelt siis seekord tuldi?

85 osavõtjast oli eestlasi ainult 33, tuldi 19 maalt – senine rekord. Palju tullakse Venemaalt (väga tugevaid mängijaid), ka Lätist, Soomest, vähem Leedust. Sel aastal oli osavõtjaid veel Iirimaalt ja Norrast. Aga üldse on olnud mängijaid 26 maalt.

Laste konkursse ju maailmas palju pole. Millest olete ise õppinud?

Lätis ja Venemaal olen vaatamas käinud, aga muidu oma lastelaste ja pedagoogide käest uurinud, et millest on neil vajaka jäänud, mis häirinud. Tavaliselt jääb puudu harjutamisvõimalustest. Kui väike laps on sõidu pealt tulnud, kipub vorm käest ära minema, kui ta piisavalt pilli taga olla ei saa. Lapselaps Mihkel Polliga käisin ise ühel Venemaa konkursil kaasas, seal oli suur segadus – klassi said vaid kõige kärmemad. Tahan, et meie konkursil oleks kõikidel võrdsed tingimused.

Osa konkursse korraldab mingi kool ja siis tavaliselt ühel erialal. Meil on kolm eriala ning kolm žüriid – nagu oleks kolm konkurssi. Üks suur magnet just välismaalastele on see, et saab mängida kammerorkestriga (kolm viimast aastat on olnud dirigendiks Toomas Vavilov). Teine eripära on see, et kõik lapsed saavad esineda mingil kontserdil. Muidu sõidab laps näiteks Krasnojarskist suurte vintsutustega siia, mängib kümme minutit ja siis öeldakse, et võid koju tagasi minna, midagi sa ei saa. Seni esinesid ühel kontserdil keelpillimängijad ja teisel pianistid, ja siis veel lõppkontsert. Kuna aga need kontserdid läksid liiga pikaks, suunasime noorema grupi esinema koolidesse. Käisime inglise kolledžis, Gustav Adolfis ja Vanalinna Muusikamajas – saalitäis samaealisi lapsi kuulas neid suure rõõmuga!

Kolmas eripära – konkursi auhindadeks on Eesti kunstnike originaalteosed?

Oleme saanud kingitusena või ostnud maale ja skulptuure sellistelt kunstnikelt nagu Valli Lember-Bogatkina, Epp Maria Kokamägi, Aapo Pukk, Navitrolla ja Tauno Kangro (viimati tegi kaks õnneelevanti). Sellega saadame ka eesti kunsti maailma, lapsel jääb see maal ju aastakümneteks seinale rippuma. Ja siis veel kohustuslikud palad, mida tellime Eesti heliloojatelt – see kõik levib. Lepo Sumeralt tellitud lugu “Kolm maailmaimet” nõuti nüüd juba Lõuna-Aafrikas, kaugemale ei saagi enam minna! Ja eripära on ka sõbralik atmosfäär. Varem käinud lapsed tervitavad üksteist rõõmuga, pole konkurentsi hirmu ega kadedust. Kes käinud, tahavad kõik tagasi tulla.

Kes on olnud kõige erilisem esineja?

Kolm aastat järjest on käinud üks väike poiss Kamõšintsev Sverdlovskist. Esimesel korral oli ta 7aastane, aga väga väikest kasvu. Meil oli tükk tegemist, et üldse leida tool, nii et pill ja jalad maha oleksid ulatanud. Tšello oli tal vioolasuurune. Inimesed hakkasid naerma, kui ta lavale tatsas. Väga eriline oli üks väike Austraalia tüdruk Hemma. Kui tal oli orkestriga esimene proov, siis tema jaoks oli see nii uus ja lõbus, et ta ainult naeris. Vaatas ringi ja naeris.