Mida teha keelepuudega?

Mart Rannut

Sergei Ivanovi uuringu põhjal jääb meie riigikogu opositsioonist mulje kui ullikestest. 18. jaanuari Sirbis muretses Sergei Ivanov oma artiklis „Mida teha klaaslaega?“ venelaste karjäärivõimaluste väidetava takistamise pärast Eestis. Nimelt on mitte-eestlastest ametnike praegune osakaal selgelt väiksem mitte-eestlaste osakaalust nii Eesti elanikkonnas kui  kodanikkonnas. Karjääri takistavat nähtamatu käsi, mida nüüd on Tallinna ülikoolis teaduslikult uuritud. Uuringuga selgitati, kui palju on Eesti ministeeriumide ametnikkonnas mitte-eestlasi, kas nende osakaal suureneb või väheneb ning kuidas suhtub mitte-eestlaste töötamisse riigiasutustes Eesti poliitiline eliit. Algpunktiks valiti 1980ndate teine pool, kui ministeeriumides käis töö ositi vene keeles, töötajatest oli kolmandik mitte-eestlased ning tollases Ministrite Nõukogus lahendati küsimusi vene keeles. Praegu, veerand sajandit hiljem, on olukord teine: valitsus ja ministeeriumid töötavad eesti keeles ning selle valdamine enam raskusi ei valmista, seejuures on aga mitte-eestlaste osakaal ministeeriumides langenud mõne protsendini. Selles küsimuses küsitleti riigikogu koalitsiooni- ja opositsioonipoliitikuid, seda aga küllaltki piirava ja kallutatud ankeedi abil, millega tegelikest põhjustest mööda hiilitakse. Niimoodi on saadud tulemus, et riigikogulased peavad olukorra peamisteks põhjusteks keelest ja kodakondsusest tulenevaid piiranguid töölevõtmisel, samuti ka poliitilisi kaalutlusi (lojaalsuse alusel), rahvuslikke kaalutlusi (soov tugevdada eestlaste positsiooni ühiskonnas) ning ka julgeolekukaalutlusi (püüd tagada julgeolek riigivalitsemise aparaadi abil). Opositsiooni hinnangud toimunule on mõnevõrra karmimad kui koalitsioonipoliitikutel, veerand peab olukorda lausa diskrimineerivaks. Paljud opositsionäärid näevad eestlaste osakaalu tõusu põhjustena just võimuvõitlusest johtuvaid kaalutlusi (nn oma inimeste soosimine). Sealjuures ollakse seisukohal, et muulaste „lahkumine” riigiteenistusest on Eesti elule negatiivset mõju avaldanud. Üldise arusaama kohaselt on kõige negatiivsem olnud mõju Eesti  demokraatiale, rahvussuhetele ja ühiskonna stabiilsusele.

Siin tuleks küll küsida: kas tõesti igatseb meie riigikogu tagasi 1980ndate umbkeelset miilitsat ja suures osas venekeelset asjaajamist? Mis imelisest demokraatiast ja positiivsetest rahvussuhetest küll võiks selle perioodi puhul rääkida? Ilmselt on siin uuringus midagi viltu, vaevalt et riigikogu niivõrd sooja juttu ajab. Erinevalt nähtamatu käe teaduslikust uurimisest julgen väita, et vene (kooli) taustaga ametnike vähesuse põhjuseks on hoopis olematu või kehvapoolne keel, täpsemalt selle oskamatus. Seda näitavad iga-aastased gümnaasiumi riigi- ja põhikooli lõpueksamid, kus ligi pool vene koolide lõpetajatest ei saavuta eesti keeles õppekavaga nõutavat taset. Veelgi enam: õppekavades nähakse küll ette kirjakeele omandamine, kuid hoopis ühe naaberriigi keeles, eesti keeles jääb see omandamata ka vene gümnaasiumi lõpetajatel. Tegemist on olulise inimõiguste rikkumisega, kus riik ei ole taganud vene kooli lõpetajatele võrdseid võimalusi. Probleemile juhtis eelmisel aastal tähelepanu ka Inimõiguste Instituut. Just seetõttu jõuab nende koolide lõpetajaid vähem ka kõrghariduseni ning seejärel paremate ametiteni.

Praegune olukord, kus vene koolide lõpetajad pole hariduspraagi tõttu konkurentsivõimelised, teeb peale riigikogulaste murelikuks ka paljud teised. Selle puudujäägi kõrvaldamiseks on tarvis korrastada meie haridussüsteemi, alates õppekavadest, nagu teadlased on viimase 20 aasta jooksul korduvalt soovitanud. Kindlasti ei peaks ametnikkonnas kirjakeele valdajaid asendama vene rahvusest inimestega rahvusliku esindatuse printsiibil.

Vastavat põhiprobleemi – eesti keele oskamatust – pole Ivanov oma uurimuses maininudki. Seda laadi suunavad ja ideoloogiliselt kaldu uurimused, kus ühiskonda mõõdetakse ühe kriteeriumi, antud juhul rahvuse põhjal, jättes kõrvale kõik muud olulised faktid ning pakkudes lahendusi, mis ilmselgelt Eestis ei toimi, vaevalt tõsiteaduslikku huvi pakuvad. Muide, kui rahvuse asemel oleks võetud tunnuseks HIV-positiivsus, oleks tulemus olnud veelgi kontrastsem.

Üks küsimus jääb siiski vaevama: Ivanovi uuringu põhjal jääb meie riigikogu opositsioonist mulje kui ullikestest, kes lahkesti iga pakutud jabura väite või meetme peale jah ütlevad ning riigiametnikeks kirjaoskamatuid inimesi igatsevad. Kas see on tõesti nii või pani Ivanov siin värvi juurde?