Kultuuriajakiri levitab kümmet tudengifilmi

Tarmo Teder

Kultuuriajakiri levitab kümmet tudengifilmi  

Sulev Võrno ja Marion Undusk režissöör Birgit Demidova “Roosas kleidis ja nahksetes pükstes”.

 

Ajakiri Teater. Muusika. Kino aprillikuu number andis muu hulgas oma kaante vahel välja ka tudengifilmide kogumiku DVD-l. Valik tehti juba teist korda ja selline levitamisviis tuleb kasuks nii filmidele kui ajakirjale.

Paistab, et on, mille hulgast valida, filme tehakse ja tubli hulk neist on vaatamisväärsed. Iseküsimus, kuidas kriitika peaks kursuse- ja diplomitöödesse suhtuma? Kas pigistama mõne koha pealt silma kinni, hindama rohkem eksperimenteerimisjulgust, algupärast indu ja esteetilist märatsemist kui professionaalset loo ohjeldamise oskust, kompositsiooni ja faabula põhjendatust? Üldiselt tundub, et pole mõtet teha mingit allahindlust. Videofilmikunsti materiaaltehnilised hädad on üldjoontes murtud, kui sul aga ajusid ja annet pole, siis ei vea palja tehnika peal käsitööga välja. 

 

Tanel Toomi lühimängufilm “Tuul” võeti üles TPÜ filmi ja video õppetooli projekti “Ground Zero” raames. Vana tubakaladu kohendati filmipaviljoniks, noored režissöörid said võimaluse luua n-ö nullist omale vajaliku kaadrikeskkonna, projekt tingis mitmeid mängufilminduse baaskäike. Paistab, et Toom on 3. kursusele ette antud ülesannetega korralikult toime tulnud. Küllalt piiratud, ruske-sametine interjöör mõjub nagu psühhoanalüütiku jututuba või oopiumiurgas. “Tuules”, mis tugineb Ray Bradbury tekstile, on suur osa auditiivsel dramaatikal, mida on oskuslikult kruvitud. Aleksander Eelmaa intoneerib meisterlikult telefonisse, et varjata naise (Garmen Tabor) eest oma sõbra pingelist olukorda, kuna naine kipub lähenedes kõnet pealt kuulama. Lugu on selgelt paigas, kuigi õhku jääb/jäetakse just see vajalik teadmatus, kuhu sõber ja meeski neeldus? (“Tuuled vihastavad, et sa neid häirid, ja tulevad sulle pärast järele.”) Väikesed eriefektid nagu lennukimootoriga tuuletegemine ja papist majamulaaž tõestavad noore režissööri pühendumust. Jääb üle huviga oodata, milline tuleb tema suurem sõjafilm, mille esilinastus on lükkunud suve lõpu poole.

 

Birgit Demidova “Roosa kleit ja nahksed püksid” tundus esimese erutusega mingi rollimängudega mängitsev sado-maso paroodia, aga kindlasti on selles lühimängukas ka spetsiifilisemat allteksti. Üheks sümboliks on õmblusmasin kui selline, mis nagu peaks oma kiires tikkimises ligikaudu võrduma seksirütmikaga. Kaameratöö on dünaamiline, pilt tempovahelduslik. Mõte liikus lõpuks läbi eravangla õmblusfirma Baltika peale, Indo-Hiina odavale õmblustööjõule ja sealt sellele, et ortodokssemale seksile orienteeritud kodanlisem eestlane enese taastootmiseks vaevalt sellelt filmilt impulssi saab. Aga mine sa tea?!

 

Demidova filmiga mentaalselt samasse auku peaks liigituma Kristjan Sarve lühimängufilm “2pic”. Aga see pole stuudioerootika, vaid krimijõmmide road-movie. Miimikalt natuke noort Depardieu’d meenutav räpparimütsiga kutt oleks autoroolis ja mujalgi maastikul nagu halluka laksu all ega tea (nagu vaatajagi), kas näeb viirastusi või reaalseid kutte, kes kord autos, siis maastikul taga ajavad, siis jälle üksildases tares tapetuna lääbakil vedelevad. Kas ta tappis nad LSD uimas või viirastub, et tappis? Kutid paistavad omas klassis päris šefid tüübid, s.t näitlejad on ilmekalt valitud ja nad kannavad kenasti sihtgrupile suunatud sõnumit. Ja sõnum tundub paljuski sihuke, et pole tähtis, mis juhtus, tähtis on hoopis see, mis toimub, ja see peab võimalikult šeff välja paistma. Igatahes režii, stsenaariumi ja montaaži teinud režissöör Sarve on tõestanud oma mängufilmivõimelisust.

 

Rasmus Merivoo “Mis värvi on armastus?” on tundeküllaselt kollane, kus eristuvad mõned punakasroosad vahepalad ja tsinkjamad süngused. Kollase pressi fotograafina töötav ajakirjanik (Uku Uusberg) on romantiline hing, kes uneleb oma armujanus ja leiabki lõpuks ihaldatu. Kuid see kaunis kolleeg toimetusest (Kleer Maibaum) osutub vampiiriks, kes sööb ära peatoimetaja, ja muidugi saab sellest esikülje löögiuudis. Mõranenud hingega fotograaf märatseb veidi, aga leiab uue armuobjekti – sulni lillemüüja-poisi. Nõnda võtab vikerkaarevärvilisest armastusspektrist hõiskav film lõpus konkreetselt lilla suuna, vastates filmi pealkirjas esitatud küsimusele: “Olgu või lilla, peaasi et on armastus.” Mis sa seal enam kostad. Aga tervikuna on linalugu hästi läbi komponeeritud, on tunda autor Merivoo pildikeelt juhtivat mõtet, mängufilmi kaasahaaravat voolavust.

 

Ragne Mandri “Annaliisa” kujutab kahe küllalt vastandliku meeleoluga täidetud ruumi. Esialgu leiab seal aset seltskondlik kostüümides kekutamine, muusikalis-tantsuline tubateater, kus kaks tüdrukut etendavad fotosessiooni. Ent see lõbus komöödia, mida markeerib ka raadiost tulev šansoon, asendub karmima sõjaaegsusega. Juhuslikult aknast lennanud kuul on kõike muutnud, ergud värvid muutuvad matjalt süngeks, naerusuisus hirmunud tõsiduseks, eputamiseks kasutatud vihmavarju asendab näritud leib. Tummfilmilikult on edasi antud justkui teineteises sisalduvad, kuid nii erinevad reaalsused, mida võimaldab sama ruum. Lühimängufilm jääb pigem etüüdiks.

 

Ekke Vasli tummfilmikeele maneeridega katsetav “Nagu ikka” on üles võetud mingile ajast ja arust filmilindile. Alguses tilgub kruusi vett, siis segab seal lusikas mingit ollust, lõpuks näidatakse ka kaht inimest, keda segab lakke poodud kaelkirjakunukk. Filmitav koht on värelevalt suundvalgustatud, inimesed ei saa rahu ja viimaks tungibki kaelkirjak juba aknast tuppa. Lisaks veel hõõguv päike kui hüpisklev pall.

Üldiselt kannatavad tudengifilmid nõrgavõitu lõpu või lõputuse käes. Iga paari aasta tagant tuleb seoses muude muusadega lühifilmi asjus ikka ja jälle üle korrata, et lühifilm olgu kui novell, sonaat, sonett, vormitäiuslik pala. Aga mitte ainult, sest eksperimenteerimisulatus on ju piiritu. “Nagu ikka” võinuks jääda hägusavõitu mustvalgehalliks katsetuseks, kui polnuks eriti võimsalt mõjuvat lõppu: kaelkirjak lendas lõbusalt laperdades kosmoseruumi, kuhu talle järgnes ergult kiirgav päikesepall, mille ümber kõik planeedid keerlema hakkasid.

 

Rein Oja “Rain Terrain” (“Varjude maa”) on valimiku ainuke animafilm, mis hakkab kohe algusest peale võluma hurmava koloriidi ja närveleevendava helitaustaga (Pastacas). Dünaamika pole skisoidne, vaid newage’likult sujuv. Mingi kanakonveier, kasve õgivad lendkiilid ja kunstpäike mõjuvad heatahtlikult nagu terve filmgi. Foon on markeeritud mingite kineemidega ja polegi tähtis, mida nad lavastaja mõttes peaksid tähendama. Animatsiooniga ei peaks punnitades jutustama mingit spetsiifilist ja keerulist lugu. Mind on alati võlunud abstraktsemat sorti värvi- ja liikumisülekanded, mida võid tõlgendada kuis parajasti tuju. Ainult suvaline pilt ei tohi jääda liiga kauaks meelt masseerima. Õnneks ei jõua “Rain Terrain” oma saba õgima hakata, vaid saab kuue minutiga kenasti lõpule.

 

Joosep Matjuse “Suvine dokumentaal” on lahe vaatemänguline loodusfilm, mis korjanud juba ühe rahvusvahelise festivaliauhinna. Näeme metskitsede pulmamängu juulikuisel heinamaal, kõrvaltegelasteks toonekured, traktorniiduk, pikeesse sööstev kull, kährikkoerapere – pilt nagu palsam muu kange filmikäraka hulgas. Oma põnevuses ja pinges ei jää see alla Discovery või BBC loodusfilmidele. “Suvine dokumentaal” on üles võetud Matsalu rahvuspargis meie loodusfilmi suurmeistri Rein Marani juhendamisel ning võib vaid aimata ja kadestada, kui head kaamerat ja luuret nõuab sellise filmi tegemine.

 

“Eestimaa. Revisited” on kohati päris nutikalt monteeritud kambatöö, autoriteks Laura Kuusk, Reimo Võsa, Marge Monko ja Helen Meleski EKAst. Lähtematerjaliks on võetud Valdo Pandi ja Virve Aruoja mustvalge “Eestimaa” (Eesti Telefilm, 1968) ja sellega siis lõika-kleebi meetodil manipuleeritud. Point on selles, et Pandi-Aruoja kunagisele sõnale või pildile antakse nüüd, 38 aastat hiljem, võetud pildiga või filtris intoneeritud sõnaga hoopis uus, enamasti koomiline tähendus. Ristpisteid igatahes jätkub, kiiksurebimine ei hakanudki häirima ning asi tundus tervikuna vaimukam kui hiljuti haltuuramaiku tehtud Urmas Eero Liivi “Tervitusi Nõukogude Eestist!”. Selgesti tuli välja autorite ühiskonnakriitiline hoiak ja seda õnneks mitte parteipoliitilises ega riikliku terviku mõttes, vaid eelkõige inimlikul tasandil. Küsimusele (mis on inimese parem iseloomujoon?) vastati aastal 1968, et “töökus ja visadus”, “lugupidamine maa ja looduse vastu”, aga nüüd “ahnus”, “omakasuiha”, “kadedus”. Aga kes see siis julgenukski!

 

Johnson ja Johnsoni “Mõrv striptiisi ajal” paistab olevat osavalt lavastatud dokumentaalfilm, kus ajakirjanik hakkab uurima kolme kuu tagust mõrva: ühe stripiseansi ajal olevat tapetud aksessuaariks kaasa võetud madu. Ajakirjanik sõidab Lõuna-Eestisse, kutsub välja stripparid ja hakkab ühe varases pensionieas vene maadami juures sündmust rekonstrueerima. Mao asemel kasutatakse püksirihma, naabermajast komberdab kohale kookus eit, laud on jälle rikkalik ja tantsitakse, kuniks seltskonnale esitatakse ajakirjanikus kahtlust äratanud küsimus: kas madu üldse oligi? Kuigi stripi-Marko on “mõrva” ammu protokollinud ja kahju 1950 kroonile hinnanud, sest väga eriliste ja suurte küünistega kass oli mao maha murdnud. Igatahes väga pull doku ja mängu segu, kus uurimisalused asjaga vabatahtlikult ja kaamerat pelgamata kaasa tulevad. Ja muldvana kortsuline eit annab versiooni: “No ega’s ta’s elus olnud. Surnud madu tapeti ära.”

 

Üldiselt jäigi tõsidusest puudu, aga mängu ja mängitsemist jätkus, tihti lõi välja kiiksukiskumine ja meelelahutuslik kurss. Ja sakraalsete kõrguste kõrvale oodanuks rajumat metsikust, midagi Merivoo “Tulnuka” laadis.