Särav duo tõi rambivalgusse naisheliloojad

Anne Prommik

EILi sari „Helisev muusika ...”: Helen Lokuta (sopran) ja Martti Raide (klaver) 13. III Mustpeade majas. Veel viis minutit enne kontserdi algust andis häälestaja klaverile viimast lihvi; kui esinejad juba lavale olid jõudnud, hakkasid tõrkuma prožektorid. Kas süüdistada kontserdipäevaks sattunud kolmeteistkümnendat kuupäeva või tähtede seisu, interpreedi keskendumist selline algus just ei soosi. Seda imelisemana mõjus juba esimese loo, Clara Schumanni „Kord tumedais unistustes” („Ich stand in dunklen Träumen”) op. 13 nr 1 kaunitämbriline õrn atmosfäär, krooniks magusalt hinge kriipiv lõppakord. Helen Lokuta intensiivne, alguses isegi veidi pingestatuna mõjuv saksa keele diktsioon võimaldas muusikat jälgida tõlketa. Siiski mõjusid eestikeelsed tekstid kavas väga sümpaatselt. Enam kui pool neist on tõlkinud Martti Raide, kelle esitus ei andnud alust kahelda ei pianisti poeesia- ega keeletunnetuses. Kava koosnes peamiselt XIX-XX sajandi naisheliloojate teostest. Kontserdi avas Clara Josephine Schumanni (1819–1896) looming Heine, Rückerti ja Geibeli tekstidele. Järgnes kolmandik oma parima loomeea abikaasale Gustav Mahlerile pühendanud Alma Mahleri (1879–1964) tähelepanuväärsetest lauludest. Eesti muusikat esindasid Ester Mägi (s 1922) harvem esitatud, kuid imeliselt põnevad ja sisukad metsosopranile kirjutatud lood Betti Alveri tekstidele ning „Ööhõlmad” Valli Naelapea luulele. Kava võtsid kokku Richard Wagneri (1813–1883) armastatud „Wesendoncki laulud” (1858), mida ka Eestis on üha enam kuulda saanud: viimasel Järvi suvefestivalil esitas neid Annely Peebo ja Saaremaa ooperipäevadel Arete Teemets. Kava ainsa meeshelilooja laulude sõnade autoriks oli helilooja patrooni abikaasa Mathilde Wesendonck. Kuigi täpselt pole teada, missugused olid helilooja ja poetessi suhted, olid luuletused kindlasti inspireeritud armastusest Wagneri vastu. Lood kätkevad endas ka teise suure armastusloo mõju: luuletuste loomise ajal kirjutas helilooja ka ooperit „Tristan ja Isolde”, mille helikeelt võib aimata mõneski tsükli osas.

Ester Mägi metsole kirjutatud laulude mõjuv muusika tekitas koos Alveri võõritusehõnguliste tekstidega lausa katartilisi külmavärinaid. „Puust palitu” kaunis ja lihtne a cappella algus kulmineerub madala dramaatilise lõpuga. Ka „Linnud naersid” väline kerge lõbusus peidab endas sügavat allasurutud valu, mis pahvatab välja tasases, kuid ahastuses mõjuvas lõpus. Mänglevalt mõjuv lugu pole kergete killast, isegi metsole on ebamugav madal algus ning alumine pikk g intensiivse klaveripartii taustal – aga tulemus tasus vaeva. Lokuta demonstreeris peaaegu instrumentaalset häälekäsitsust, mis võimaldas ka hästi teksti jälgida, ja Raide mängis iga noodi oma ilmekuses oluliseks.

Kava kaanel pälvis tähelepanu lauljanna häälemääratlus – sopran. Alustas ju Helen Lokuta oma tähelendu eelkõige kõrge ja koloratuurse metsosoprani rolli, Rossini Tuhkatriinuga, mille eest pälvis ka teatriliidu aastapreemia (2006). Rahvusooperi etendustest ongi ta eelkõige tuntud metsosopranina, lauldes nii Bizet’ Carmeni nimirolli kui Maddalenat Verdi „Rigolettos”. Mullu debüteeris Lokuta tõelises sopranirollis Kleopatrana Händeli ooperis „Julius Caesar”, sellest hiljem esietendunud Gounod’ „Faustis” esitab ta aga taas kõrge metso partiid Siebelina. Lokutal on väga suur hääleulatus ja seetõttu saab ta laulda väga erinevat repertuaari. Kui Clara Schumanni laulus „Nad armsad üksteisel’” („Sie liebten sich beide”) kõlas ülemine register väga sopranlikult, siis „Lorelei” tõi esile ooperlikult dramaatilise värvipaleti. Alma Mahleri „Vaikne linn” („Die Stille Stadt”) poleks ehk kandvate madalate nootideta nii hästi mõjunud.

Pianist Martti Raide on kammermuusikuna saanud kvaliteedimärgiks. Lauluduodes sekundeerib ta partnerile hingestatud musikaalsuse ja tehnilise täpsusega. Raide lugu hakkab elama koos sissehingamisega, eriline oskus on tal kujundada lõppe, kus pinge sageli äärmuseni kulmineerub. Raide korraga nii mänglev kui tõsine esitus suhestus kaunilt heade näitlejavõimetega Lokuta oskusega elada läbi palju tundevarjundeid. Nauditav oli duo ühine fraseerimine Mahleri loos „Sume suveöö” („Laue Sommernacht”), mille lõppakord jäi veel pikaks ajaks õhku.