Hortus Musicus Kadrioru lossis

Saale Fischer

„Purcell ja tema aeg”: Hortus Musicus (kunstiline juht Andres Mustonen) 10. III Kadrioru lossis. 1707. aastal Henry Purcelli põlvkonnakaaslase, saksa muusikateoreetiku Andreas Werckmeisteri postuumselt ilmunud teoses „Musicalische Paradoxal-Discourse ...” leiab lugeja VI kapiitli, kus Werckmeister toob mitmeid näiteid, kuidas Saatan noil päevil muusika per se jumalikku olemust nörritama kippuvat. Kahe inglise helilooja Henry Purcelli ja Anthony Holborne’i teostest koosnevat kava kuulates tekkis tahtmatult assotsiatsioone Werckmeisteri näpuviibutusega. Kes tahab, guugeldab ise täisteksti. Alustuseks peab nentima, et Hortus Musicus tundus Kadrioru lossi saali kohta akustiliselt liiga suur ja heterogeenne koosseis. Kümnepealine keel-, puhk- ja löökpillidest, klavessiinist ja lauljatest koosnev ansambel on midagi muud kui sama suur gamba- või plokkflöödikonsort. Parema ülevaate säilitamiseks oleks tarvis suuremat distantsi publikuga ja/või kargemat akustikat, kui seda võimaldab Kadrioru lossi barokne saal. Nii kippus esitatav koonduma ühtlaseks valjuks kõlamassiks, millest üksikute liinide ja isegi laulusolistide eristamine osutus pingutust nõudvaks ülesandeks. Hortust oli palju lihtsam kuulata näiteks nende 40. sünnipäeva kontserdil Estonia kontserdisaalis.

Üks meeldivamalt eristunud osi oli kanda ansambli juhil Andres Mustonenil, kelle viiulimäng eristus ka tämbri ja tessituuri poolest paremini. Seal oli kergust, karakterit, mängulusti ja värve, nootidel olid algused ja lõpud. Kuulamist hõlbustas palju ka löökpillide kaasamine mõnedesse instrumentaalpaladesse, mis said sel moel konkreetse, mõnusalt tantsiskleva karakteri, nagu seda pala iseloom ju nõuabki – näiteks Holborne’i galliard „Hei-hoo, käes pühad meil” („Heigh ho holiday”). Tükati tõi ansambel aga kuuldavale rammestunud-tujutut, et mitte öelda pühapäeva pärastlõunaselt venivat mängu. Kuhu oli kadunud näiteks avaloo, Holborne’i Pavaani suursugune karakter? Ja Hortuse kaubamärk – energia?

Klavessiinimängija Ivo Sillamaa mäng torkas sel õhtul seevastu silma väsimatu aktiivsusega. Päris toredad olid lugusid ühendavad energilised improvisatsioonid – vorm, mis nüüdisaja klavessinistidel meelsasti meelest läheb. Kuid paraku kippus Sillamaa isikupärane, rulluvatest arpedžodest, passaažidest ja trilleritest koosnev solistlik mäng ülejäänud ansamblist „välja kukkuma” ja oleks ehk nii suure akustikaga saalis ja valjukõlalise pilli puhul vajanud paremat kanaliseerimist.

Hästi sobis müristav saade Purcelli laulus „Kiirusta, kiirusta, sulnis Charon!” („Haste haste gentle Charon!”), kuid kahju hakkas sulnitest „Kui muusika oleks armutoit” („If music be the food of love”), „Õhtuhümn” („An evening hymn”), mis kippusid niiviisi lähenema juba battaglia‘dele. Vokaalsolistid (tenor Anto Õnnis, bariton Tõnis Kaumann, bass Riho Ridbeck), kes üldiselt vägagi sümpatiseerivad, kippusid „tänu” saali akustika ja eelmainitu koosmõjule lihtsalt ära kaduma. Üllatuse valmistas hitistaatuses „Muusika viivuks” („Music for a while”) bassipartii lahendamine, jagades selle pizzicato‘s mängiva kontrabassi ja viola da gamba vahel nii, et tulemuseks oli puhtakujuline „umpa-umpa” – kas „tänapäeva inimeste elav muusika”?

Kulme kergitama pani seekord ka tekst kavalehel: „Purcell ei olnud omas ajas originaalne ega novaatorlik helilooja”. Ometigi on Purcell võtnud üle vanu inglise vorme, miksides neid oma ajastu uusimate trendidega, eristudes nii instrumentaal- kui vokaalmuusika vallas oma eelkäijatest nagu J. Blow, M. Locke, W. Byrd, J. Dowland … Seejuures on Purcellil täiesti üheselt äratuntav, isikupärane helikeel. Veel saame kavalehelt teada, et: „Ka oma instrumentaalmuusikas ei ole Purcell novaatorlik, kuid see on kirjutatud kirglikult dissonantses, sügavalt tõsises laadis” (?!?). Ja kas hilisrenessansi helilooja A. Holborne (ca 1560–1602), kes suri peaaegu 60 aastat enne barokkhelilooja Purcelli (1659–1695) sündi, õigustab kavapealkirja „Purcell ja tema aeg”?

Hortus Musicus on ansambel, millel on kahtlemata märgiline tähendus Eesti XX sajandi muusikaloos ning jätkuvalt uudisteoste (esma)esitajana. Paraku tundus antud kontserti kuulates, et kunagised noored entusiastid-pioneerid, kes asusid avastama innukalt Bachi-eelse muusika maailma, on ajaloolise interpretatsiooniga välja jõudnud hämarasse laande, kus valgust annab vaid iseenese aupaiste. See, et Eesti ainuke palgaline vanamuusikaansambel või siis täpsemalt ajaloolistel pillidel mängiv ansambel ei pea oma eesmärgiks „autentset” või „ajalooliselt informeeritud” musitseerimislaadi („erinevalt Euroopa kolleegidest”), on kummaline diskrepants, mida õigustab anno 2013 ehk ainult asjaolu, et publik neid endiselt väga armastab.