Integratsioonist Eestis

Mart Rannut

Sisulisi kompromisse ja vastutulekuid immigrantidele ei tohi lubada.

Et pill pika ilu peale tuleb, oli eestlasel teada vähemasti paarsada aastat tagasi. Meie eelmised rahvastiku- ja haridusministrid koos oma kaaskondadega ning endi lakkamata integratsiooni­ülistustega selles osas eestlase mõõtu välja ei anna. Post factum on näpuga näitajaid alati rohkem kui ante, seetõttu juhiksin lugeja tähelepanu paarile just enne kaasust avaldatud loole: “Libaintegratsioon? Tehtud!” (Sirp 2. III 2007, lk 2) ning “Tallinna põhikooliõpilaste kodukeel” ajakirja Haridus aprillinumbris.

Aga sündmuste juurde koos mõningate täpsustustega. Kahtlemata leidub Eestis selliseid, kes leiavad, et enne elasid kõik družno, kuni tuli provokaator Ansip. Teadusuuringud näitavad siiski, et põhjuseks oli venekeelse ja -meelse kogukonna jätkuv võõrandumine, saateks libaintegratsioon, täis eduraporteid. Ühest pronkskujust sai siin protsessi katalüsaator, mis tegi selle ühiskonnas nähtavaks. Eristades muust möllust politseiga mõõduvõtjate suulised väited, näeme, et ideeline võitlus käis Venemaa ja selle väärtuste eest, vastandades neid Eesti riigile (ja selle suveräänsusele), kultuurile ja keelele. Seega ei olnud tegemist riigisiseste alternatiivsete seisukohtade vägivaldse propageerimisega, vaid otsese ründega Eesti põhiseadusliku korra vastu. Väita aga, et seda tegid Eesti venelased, ei ole õige, sama täpne oleks neid nimetada Keskerakonna toetajateks. Tallinnas väljendas meelt väga väike osa sellest rühmast: isegi arvesse võttes ainult muukeelsete teismeliste aastakäigud ja üles hinnatud arvud, tuli tänavatele iga seitsmes-üheksas muukeelne Tallinna teismeline, kellest suur osa oli veel lihtsalt uudishimulikke või seiklusjanulisi. Pätistunud seltskond moodustas nende seas tagasihoidliku osa, küll aga torkab just see silma. Tegelikult tuleks arvestada veel nn Venemaa ideedele passiivsete sümpatiseerijatega, keda Eestis on eri sotsioloogiliste hinnangute järgi ligikaudu üks kolmandik venekeelsetest. Nemad tulevad esile näiteks jalgpallimatšidel, kus tuleb teha valik Eesti ja Vene vahel. Enamik neist elab Ida-Virumaal, mis hoiakutelt ja keeleoskuselt on omaette keskkond. Samas tuleb märkida trendi, mille kohaselt üritatakse oma erinevad suhtumised integreerida Eesti põhivoolu omadega, näiteks tähistatakse mõningaid pühasid (jõulud, uusaasta) seetõttu kaks korda. Pikapeale on paranenud ka muukeelsete eesti keele oskus, mille ilmekaks näiteks on aktsendiga rääkiva teenindava personali rohkus pealinna kauplusekettides.

Valdavas osas Eestist on integratiivne olukord enam-vähem normaalne, erinevalt Tallinnast ja selle lähiümbrusest, kus asub 2/3 probleemsest sihtrühmast, ning Ida-Virumaast, kus paikneb ülejäänute enamik. Siinse venekeelse elanikkonna keeleoskuse vähene paranemine on toimunud samaaegselt vene keele oskuse vähenemisega eesti õpilaste seas, nii et segregatsioon ja getostumine on venekeelse elanikkonna puhul jätkunud. Ilmekaks mõõdupuuks on keskmine vene kooli lõpetaja, kes ei ole siiani Eesti ühiskonnas konkurentsivõimeline. Lõpetajate parem osa näeb Eesti kõrgkoolides õpetatavast arusaamisega kurja vaeva, vähem haritud ots satub kehvemale tööotsale Eestis, välismaale kalkunikitkujaks või postitantsijaks või hoopis vangimajja (kolm korda sagedamini kui eestlane!).

Kuidas praeguses olukorras edasi toimida? Konfliktis, kus ründeobjektiks Eesti suveräänsus ja põhiseaduslikud väärtused, ei saa olla sisulisi kompromisse ja vastutulekuid ning loodetavasti saab sellest aru ka valitsus. Iga järeleandmine tekitab siin tunde, et märatsemine tasus ära ning edaspidi on mõtet seda korrata. Samas aga tuleks alustada (ma ei eksinud sõnaga!) tegeliku integratiivse keskkonna kujundamist ning selle raames dialoogi erinevate ühiskonnarühmadega. Viimase tosina aasta jooksul ei ole poliitikud integratsiooni tõsiselt suhtunud, arvates ilmselt, et asi läheb iseenesest korda. Näiteks rahvastikuministri portfell ei ole eeldanud selle omanikult vastavaid oskusi-teadmisi oma valdkonnas, rohkem on integratsioonivalla töökohti ja rahasid vaadeldud muretu äraelamisena maksumaksja rahakoti peal ja selle “omadele” suunamise kohana.

Nüüd üks šokeeriv palve: ärgu poliitikud üritagu oma mõistusega asju korda seada.  Oleme sellest juba kõik täiesti piisavalt osa saanud. Näiteks praegu fiaskoga lõppeva inte­gratsiooniprogrammi maksumus oli pool miljardit, mis tulemusvaeselt sulas, vaatamata ekspertide hoiatustele.

Selle vägagi keerulise keskkonna ümberkujundamiseks on tarvis teadmisi ja oskusi, mida omandatakse aastatega ning kus spetsialiste võib Eestis üles lugeda ühe käe sõrmedel. Just konflikti ette näinud asjatundjate soovituste elluviimisest tasubki alustada.

Millised valdkonnad vajavad esmajärjekorras integratsioonialast kõpitsemist? Ennekõike valitsemisstruktuur, mis praegu on selles küsimuses üles ehitatud ignorantsusele, kus töö eri osakondade-asutuste vahel on ära jupitatud ning ekspertide arvamuste mõju minimaalne. See pole toonud kaasa möödapanekuid mitte ainult sise-, vaid ka välispoliitikas, kus tuleks selgitada Eesti käitumist ja taotlusi. Ma kardan, et nii mõnelegi poliitikule tuleb ikka veel üllatusena, et Eesti venekeelse elanikkonna puhul tuleb meil rääkida õiguslikult immigrantidest ja nende pereliikmetest (või järglastest), kuid mitte mingil juhul vene vähemusest, kellel oleks Eestis vähemusõigused. Mida see erinevus tähendab, soovitan lugeda raamatust “Keel, võim, ühiskond”.

Integratsioonialast saamatust on meil palju, mainigem siin vene koolide õppe ümberkorraldamist ja nende õpilaste konkurentsivõime tõstmist, spetsiifilisi Ida-Virumaa probleeme, vene vaatajani mitteulatuvat meediat ning infovälja (lisan kohe juurde: venekeelse telekanali rajamine oleks lollus!), tõhusa integratsiooni õiguslike aluste rajamist ning sisulist kodanikuühiskonna rajamist venelaste seas.

Suur saamatus tähendab suuri võimalusi. Kasutagem neid targasti!