Emotsionaalne esindusluule

Andra Teede

Kätlin Kaldmaa, Armastuse tähestik. Kujundanud Lilli-Krõõt Repnau. NyNorden, 2012. Kätlin Kaldmaa on Eesti PEN-klubi esinaine, tuntud tõlkija, kriitik ja kirjanik, kelle rahvusvaheline sarm on möödunud aastal üllitunud luulekogus „Armastuse tähestik”. Juba Kaldmaa teose pealkirjas on midagi internatsionaalsusele omast: sõna „tähestik” viitab organiseeritusele, mida check-in-lennuk-passikontroll-metroo-rongijaam-pilet-maailma-lõppu endas kannab. Hea on, kui asjad, koodid ja kaardid, ja emotsioonid ja luuletused, on organiseeritud, parem veel kui suisa tähestiku järjekorras. Pealkirja esimene osa, kõige klišeelikum, vihatuim, jumaldatuim ja kirjutatuim sõna „armastus” kannab endas kogu seda arusaamatust, mis ühes luuletajas olema peab. Olgem ausad, luuletaja ei ole kunagi (oma peas) organiseeritud, järjestatud ja mõistetud. „Armastuse tähestik” ongi paljus selline kahepoolne raamat. Kaldmaa pakub välja segaseks kippuvad poeetilised kujundid nagu „Valguse ja valguse vahel / plaksatavad pimeduse aatomid” (lk 19), veidrad lood tähtedest: „Kes teab, kuidas orbiidid / paksus ja raskes tumedustihkes / kaarduvad, naalduvad / ja mis juhtub, kui M13 / kohtub P328-ga” (lk 71), ning ebamugavad tõdemused oma eraelust: „See mees, kellega ma mitu aastat magasin, / vihkab mind, / ja see, kellega aastate eest / ühe korra magasin, / ei saa minuga ühes ruumiski olla” (lk 63). „Armastuse tähestikus” on maagilist realismi: „/.../ armukesel on kuuliauk / käsivarres. / „See on hea koht,” / naerab ta, / „kus jalutama minnes / sigarette hoida”” (lk 12) ja nukrat igapäeva: „mu armsam nutab mu selja taga, / kui on viimane õhtu ja hommik meid lennuki peale paneb” (lk 42). Sellele annavad tasakaalu hästi konkreetsed ja väga proosalikud lood ning, mis veelgi olulisem, peaaegu ametlik esindusluuleraamatu funktsioon.

Ma räägin esindamisest, sest tegemist on ilusa, kompaktse, Lilli-Krõõt Repnau stiilselt toimetatud ja, mis põhiline, peaaegu poolenisti ingliskeelse raamatuga. Ilmselt on see just Kaldmaa väga paljus Eestist väljapoole suunatud karjäär, mis aitas „Armastuse tähestiku” muuta rahvusvaheliseks teoseks, mille 43st luuletusest neli on paralleelselt eesti ja inglise keeles ning veel üheksa ainult inglise keeles. Samal ajal ei ole tõlgete ja otse inglise keelde kirjutatu valik üldse juhuslik, kvantiteet ei ületa kvaliteeti. Paistab, et on hoolega kaalutud, missuguseid luuletusi ainult eesti keeles hoida: nagu peidetuks, rahvusvahelisusest väljaspoole jäävad tema armukeste-lood, tema tütar ning tema kõige isiklikumad ja haavatavamad osad. Mina ei oska küll nimetada palju teisi eesti luuletajate originaalraamatuid, mida oskab nii suures mahus põhimõtteliselt terve maailm lugeda, nii et Kaldmaa on leidnud endale väga toreda esinduskirjaniku niši. PENi juhilt ei ootakski mitte midagi muud.

Laias laastus saab jagada „Armastuse tähestiku” luuletused kahte (väga tinglikusse) gruppi: on üldisemad, sümbolistlikumad, hajusamad „niisama” luuletused ja on konkreetseid lugusid rääkivad, konkreetseid kohti meeles pidavad reisikirjad. „Võib-olla ka huvitavam näide sellest on luuletus „Armastuse geograafia”, kus ma olen luuletuse sisse pannud läbi armastuse kõik need kohad, kus ma ühe aasta jooksul olen käinud, ja see nimekiri tuli üllatavalt pikk, kaheleheküljeline luuletus sai kokku,” arutleb Kaldmaa Vikerraadio saates „Kultuurikaja”. Ometi peaksin mina veel huvitavamaks „Armastuse tähestiku” kõige kandvamaid luuletusi, Kaldmaa armukese-luuletusi. Ta on pühendanud kuus pikka luuletust kuuele armukesele, peaaegu tähestikulises järjekorrast loetakse üles „Minu Afganistaani armuke”, „Minu Bosnia armuke”, „Minu Kanada armuke”, edasi Euroopa, Islandi ja Šveitsi esindajad. On ju seegi märgiline, et eestlast ei ole. Need armukeste-luuletused on tundlikud reisikirjad, rahvaste ja nende iseloomude ülestähendused. Mul on selline tunne, et Kaldmaa sõna „armuke” on palju laiema tähendusega kui provokatiivne (salajane, keelatud, kirglik) armastuse jagaja – kirjutades ühest mehest kas Bosnias või Šveitsis, kirjutab ta tegelikult tervest sellest rahvast. Umbes nagu ta konverdiks reisikirgliku inimese tavaväljendi „Ma armastan seda maad ja rahvast” konkreetsemaks, sügavamaks ja tõsisemaks lauseks: „Ma olen selle maa ja rahva armuke”. Kujutan ette, et Kaldmaa sümbolil „armuke” või „armastus” on midagi ühist Elo Viidingu eelviimase proosa(luule)kogu „Kestmine” nimitegelasega – see on mingi ürgne ja defineerimatu tunne, mis paneb neid naisi nii suuri sõnu kirjutama.

Kaldmaa rõhutab „Kultuurikajas”, et kuigi ta on selline autor, kes ei oska tühja koha pealt kirjutada, vaid peab ikka oma luuletused läbi elama, ei saa ometi kõike siin raamatus tõe pähe võtta. No selge, üles loetud kirevad rahvusvahelised lähisuhted ei olegi päriselt olemas, see ei tule mu jaoks eriti suure üllatusena. Nagu on ta läbi reisinud kõik „Armastuse geograafia” paigad, näiteks Visby, mille loomemaja luulekogu pühenduses tänatakse, usun ma küll, et ka armukestel on mingigi tõepõhi, need luuletused on liiga empaatilised ja läbinägelikud, et niisama tulla. Ja lõpuks on „Armastuse tähestiku” afäärid nii nauditavad ja tõsielulised, et võib-olla muutubki ebaoluliseks, kas neid tüüpe tõesti tunti või ei, kui ei tuntud, siis seda suuremad plusspunktid autorile, et too mõtles välja mehe, kes „Nikerdas ise voodi, / kus iialgi ei ole und, / ainult armastus, sosin ja veri” (lk 13), või mehe kelle „/…/ suudlused on niisked ja matsuvad / nagu filmis, / ta esineb iseendale nagu peegli ees, / ja orgasmi veerele jõudes muutub ta häälekaks / nagu tirooli pornofilmis: / „Oo jaa, oo jaa, oo jaa, oo jaa, oo jaa, oo jaa, / OO JAA, OO JAA, OO JAA, OO JAA!!!”“ (lk 56).

Lahe on see, et Kaldmaa suudab olla kirglik, paljastav ja kindlasti provotseeriv, muutumata sealjuures labaseks. Tiirase kirjaniku vallutustest ja/või fantaasiatest lugemine on 99% juhtudest jube tüütu, aga Kaldmaa oskab jääda teravaks, irooniliseks, üleolevaks ja kõige rohkem armsaks. Kui ta kirjutab raamatu esimeses luuletuses: „/…/ ma tahan tunda, kuidas sa kirjutuslauast möödudes korraks oma / käega mu kaela silitad,” (lk 6) siis see on väga siiras, hell, aus ja tore, iga kirjutava tüdruku salaunistus, ning pakub kõigile edaspidistele räigematele väljaütlemistele uue tasandi.

Voodistseenidest isegi kauemaks jääb kummitama Kaldmaa sotsiaalne närv. Väga tundlikult ja peenelt kirjeldab Kaldmaa, kuidas Afganistanis visatakse tüdrukuid kividega surnuks (lk 9), tema Šveitsi armuke „/…/ nutab, kui kodutut näeb, / ja elab üksinda neljatoalises korteris” (56), tema Bagdadi armuke räägib talle vaeste inimeste elust, Kaldmaa luule-minal lähevad selle peale silmad märjaks „ja me viime neile pimedas süüa” (lk 11). Kaldmaa (Pan-)Euroopa armuke tuleb Lähis-Idast, Türgist ja Tuneesiast, ta sündis päeval, mil oli elektrikatkestus „ja ei olnud bensiini, et ema haiglasse viia, / nii et ta sündis kuuri all, vanem vend abiks, / isa juba enne sündi sõjas surma saanud” (lk 22).

„Minu jaoks on see armastuse raamat. Just siis, kui ümberringi tundub, et seda armastust on väheks jäänud ja hoolimine hakkab kuskile ära kaduma, siis enda sees hakkavad tekkima mingid protsessid, mis seda lihtsat ja kõigile arusaadavat tunnet võimendavad. /…/ Armastust võib ju leida põhimõtteliselt enam-vähem igalt poolt,” ütleb Kaldmaa „Kultuurikajas”. Võib-olla tunneb autor või tema luule-mina end halvasti, sest modernse eestlasena kuulub ta ikkagi pigem nende õnnelike korteris-elajate, mitte kuuri-all-sündijate hulka. See, kes silmad lahti ringi käib, näeb paratamatult, kui kole ja kurb on maailm, ja võib-olla hakkab tõesti sellele maailmale nii suurtes kogustes armastust jagades kergem. Ning armastust leiab Kaldmaa tõesti põhimõtteliselt igalt poolt, roositees (lk 51), kingitud lehmas (lk 5), meres (lk 40), ookeanis (lk 45) ja jões, mis on „taevaste pisarad, / mis voolavad mägesid mööda alla, / hoides kinni oma helesinisest emast, / kes nutab / kõigi oma laste pärast, / kelle tapnud on arvutud pommid ja miinid ja kuulid” (lk 35).