Ristipidi lood

Juta Kivimäe

Eesti ja Ungari illustraatorite ühisnäitus „Ristipidi lood” („Mese itt, mese ott”) Eesti Lastekirjanduse Keskuses kuni 27. IV. Eesti kuraator ja kataloogi koostaja Viive Noor, näituseprojekti partnerid Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Kujundusgraafikute Liit, Eesti Instituut Ungaris ja Ungari Instituut Eestis. „Ristipidi lugudes” on kõrvuti väljas ungari ja eesti nüüdismuinaslood. Näitus rõõmustab ka laiemas plaanis: XX sajandi teisel poolel olid ju Eesti ja Ungari loovinimeste suhted tunduvalt tugevamad kui praegu. Sõbralikus kultuurisuhtluses on aastakümneid rõhutatud hõimusugulust, mis praeguseks oleks nagu kaotanud oma kunagise tähenduse. Lastekirjanduse keskuse näitus annab lootust. Näitus ja illustraatorite koostöö on oluline ka lastekirjanduse seisukohalt. Pole ju igapäevane nähtus, et illustratsioonide näitusele eelneb kirjanike sihipärane töö ja päevavalgust näevad nii eesti kui ungari lastekirjanduses uued nüüdismuinasjutud. Kirjanikele esitatud eeltingimustele vastavalt on laekunud eesti ja ungari kirjutajailt 18 juttu lastele vanuses 6–10 aastat. Hoolimata praegusaegsest faabulast, pidid jutud mahtuma klassikalise muinasjutu raamidesse: kõik jutud algavad muinasjutuvormeliga „elas kord …”, kõikides lugudes on head ja kurjad tegelased ning kõigil muinasjuttudel on õnnelik lõpp.

Pärast lugude kirjutamist algas töö illustratsioonidega, mis saadeti meie lastekirjanduse keskusesse. Selles Tallinna vanalinna majas on piltide jõud olnud alati sama oluline kui kirjutatud lood. Mitmed rahvusvahelised raamatuillustratsioonide näitused nii Eestis kui mujalgi on saanud tuule tiibadesse just sealt.

Eesti lugejatele on ungari muinasjutud ja lastekirjandus olnud tuttav ja kallis juba üle poolsajandi. Mõnigi maailmatuntusega ungari lasteraamat on ilmunud eesti keeles mitme kordustrükina ja lõviosa kogu ungari tõlkekirjandusest on eestindanud sõjajärgse eesti kutseliste tõlkijate põlvkonna üks suurkuju Edvin Hiedel. Enamasti on need raamatud aga ilmunud eesti kunstnike illustratsioonidega. Mitme generatsiooni eesti laste fantaasiat ergutanud Emil Kolozsvári Grandpierre’i ungari muinasjuttude kogumik „Imeflööt”, mille tegelased ja nende toimetamised on tänaseks nii üldtuntud, et on leidnud tähelepanu isegi populaarses teleseriaalis „Kättemaksukontor”, ilmus 1959. aastal kõvakaanelise väljaandena Erik Vaheri illustratsioonidega. Pisut tagasihoidlikuma kordusväljaandena ilmus see aastal 2006. Vahepeal aga, 1981. aastal, ilmus „Imeflööt” ka Heldur Laretei illustratsioonidega ja võib liialdamata öelda, et „Imeflöödile” loodud illustratsioonid on teeneka illustraatori loomingu tähelepanuväärseimad. Euroopa lastekirjanduse klassikasse kuuluva Ferenz Molnári 1907. aastal maailmavalgust näinud „Pál-tänava poisid” eestindas Julius Mark esmakordselt 1921. aastal ja see ilmus Noor-Eesti väljaandena uuesti 1934, mõlemal korral Natalie Mei joonistustega. See võrratu maailma lastekirjanduse paremikku kuuluv raamat on kasvatanud väikesi eestlasi ka nõukogude ajastul 1971. aasta väljaandena ning ilmus kordusväljaandena ka 2003. aastal Hugo Miti illustreerituna. Mitmed laste ja noorukite generatsioonid on saanud aimu XVI sajandil toimunud laialdasest islamimaailma invasioonist Euroopasse ungari klassiku Géza Gárdonyi 1899. aastal ilmunud ajalooromaanist „Egeri tähed”, mis ilmus eestindatuna 1958., samuti Erik Vaheri illustratsioonidega, ja veel kord 1993. aastal. Võib meenutada veel 1987. aastal eestindatud ungari kaevurimuinasjutte „Maa-alune riik” Siima Škopi illustratsioonidega ning Ervin Lázári lasteraamatut „Seitsmepäine haldjas”, mis ilmus eesti keeles aastail 1984 ja 2006 nimeka ungari graafiku ja raamatuillustraatori Lászlō Réberi (1920–2001) illustratsioonidega. 1983. aastal tõlkis Hans Valdmaa kirjanik Ferenc Móra imelise „Võlukasuka”, kus leidus jõulustseen, mille kujundaja Silvi Liiva illustreeris kahe väikese inglipildiga. Raamatu ilmumisel käsutati Eesti Raamatu toimetajad trükikotta kääride ning liimiga ideoloogiliselt vale lehekest välja lõikama ja „õigega” asendama. Kaks toimetajat Tiina Randviir ja Mart Kivimäe aga käisid „parandatud” eksemplarid vaikselt uuesti üle ja kleepisid inglipildid raamatusse tagasi. Jõuti küll vähe, ent ka minu kodus on „Võlukasukas” Silvi Liiva inglitega.

Ungari raamatuillustratsiooni praeguse seisu kohta on Eestis teadmisi vähe ja seega võib ühisnäitust õigusega nimetada mõlemat osapoolt rikastavaks sillaprojektiks, mis ehk ärgitab tulevikus uusi kontakte.

Tänased lasteraamatute illustraatorid Ungaris on mitmepalgelise loomingulise käekirjaga kunstnikud: mõjutusi on nii eelmise sajandi teise poole modernistlikust kõrgkultuurist kui tänapäevasest arvutikunstist. Samuti nagu Eestis on ka Ungaris kunstnikke, kes ei valda traditsioonilisi tehnikaid ja on loonud kogu oma illustratsioonide varamu näiteks arvutimanipulatsioonide ja kollaažide kombinatsioonina. Selgi näitusel võib öelda, et vahel võib autoritehnikas illustratsioon olla originaaltööna kütkestav ja mõjuv, ent vajab kindlasti eriti tundlikku vahendust trükiformaati, et materjali võlu ei haihtuks. Lapsed on võimelised mõistma mitmesugust kunstikeelt nii Eestis kui Ungaris, nii südamlikke traditsioonilisi joonistusi, sürrealistlikke illustratsioone kui ka tinglikke piktogramme, aga ka lapselikke akvarelle ja kollaaže. Kuna lasteraamatute illustraatorite paremik on kogu maailmas väga kõrgetasemeline ning orienteeritud raamatukunstis haritud lastele, on raamatuillustratsioonidele seatud tingimused ning nõudlikkus kõrgele tõstetud.

Ungari illustraatorite paremikust on Anna Hollo illustreerinud Kerttu Soansi muinasjutu „Vana oreli ordu”. See lugu oleks nagu vendade Grimmide muinasjutu „Breemeni linna moosekandid” õnneliku lõpuga uus versioon. Anna Hollo on loonud illustratsiooni ka Kätlin Kaldma muinasjutule „Lugu Keegi Eikellegi tütre vihmapilvedest”. Salapärane jalgrattur vihmapilvega on ühtaegu kütkestav ja tekitab uudishimu ning kasvatab väikese lugeja fantaasiat. Lugu vihmasõnujast tüdrukust ongi ungari kunstnikke inspireerinud kõige enam. Nii Katalin Szegedi, Panni Bodonyi kui ka Jacqueline Molnári illustratsioonides moodustavad argielulised ja muinasjutulised detailid üksteist toetava mõjusa pildimaailma. Nii kirjaniku kui kunstnikuna tegeva Piret Raua muinasjutule „Pikajalgne printsess” on loonud tundlikes värvikooskõlades illustratsiooni Kinga Rofusz: veninud printsess suhtleb armsa roosa draakoniga kuu pinnal aristokraatse enesestmõistetavusega.

Eesti illustraatorid on keskendunud ungari autorite muinasjuttudele, mis kannavad äratuntavalt klassikalise hea lastekirjanduse tunnuseid.

Kerttu Sillaste, Katrin Erlich ja Urmas Viik on illustreerinud János Lackfi väga ajakohase muinasloo „Agnes ja muundujad”, kus kogu tegevus ja tegelased lähtuvad väikese tüdruku galopeerivast mänguloogikast. Katrin Erlichi koomiksilaadne kujundlikkus täiendab tekstiilikunstnikust Kerttu Sillaste stiilselt kujundatud lehepinna ornamenti. Urmas Viigi pildimaailm on üles ehitatud suurtele tõsiseltvõetavatele kujunditele.

Üks interpreteeritumaid muinasjutte, Peter Dòka lugu, „Lilla kuningatütar” kõikevõitvast armastusest on leidnud ka kõige eripärasemaid tõlgendusi. Enno Ootsingu kõrge vormikultuuriga mitmekülgselt läbi joonistatud kujutisi täiendab näiteks Viive Noore ülimalt peente detailidega hinnalise kalliskivina mõjuv miniatuurmaal. Sama muinasjutt verieerub illustratsioonides ülimalt romantilistest kujunditest tempoka rock’n’ roll’ini. Reti Saks on lasknud oma printsessil seista hiiglase käel punaste rooside sajus, Milvi Torim ja Tiina Reinsalu esinevad klassikalise sulava akvarelliga. Anne Pikkovi kuningatütar aga kihutab oma rolleril läbi Tallinna vanalinna, tema Must Prints aga meenutab Batmani.

Urmas Viik, Juss Piho ja Jüri Mildeberg eristuvad illustratsioonitriennaalidel alati tugeva loomingulise isikupäraga. Äratuntavate kinniskujundite ja tüpaažidega esindavad nad ka maailma raamatukunstis üsna harva kohatavaid tõsiselt mehelikke seisukohti.

Üks enim eesti kunstnikke järgima kutsunud muinaslugusid on Anna Menyhérti lihtne ja armas jutustus väikese tüdruku Liisi ja kivist lõvi Kompanoo sõprusest. Lugu on inspireerinud Regina Lukk-Toompere korrastatud pargivisiooni, aga ka Maara Vindi permanentse ornamendi.

Petra Finy jutustus „Merinõid” on kutsunud ellu nii Catherine Zaripi veealuse maailma kui Piret Mildebergi isikupärast pakatavad konnad.

Kadi Kurema talvisel maastikul lasevad liugu noad, kahvlid ka lusikad: need on Péter Demény muinasjutu „Talv aitab” üksildase lapse unenäokaaslased. Sama muinasloo on valinud ka Anne Linnamäe, kelle illustratsioonile ilmub põhjamaine nägemus talvemaastikus väikesest tüdrukust, keda saadavad hundid.

Eesti illustraatorite ühtlaselt tugevat taset kinnitavad ka näitusele kaasatud üliõpilased, kelle tööd on humoorikad ja vaimuerksad ning tehnilisel kõrgtasemel. Nii Marko Pikkati peadpööritav tsirkusestseen ungari muinasjutule „Elas kord rätsep” kui Lembe Keskpaiga illustratsioon Mónika Mihlya muinasjutule „Sinine koolibri” mõjuvad värskelt oma digiprindi ja manuaalsete lisandite sulamis.

Viive Noor hindab pingeliseks ja pikaks protsessiks kujunenud koostöö tulemust väga positiivselt. Eesti-, ungari- ja ingliskeelse kataloogi on välja andnud Eesti Lastekirjanduse Keskus. Suvel on näitus väljas Haapsalus, Tapal ja Kuressaares, sügisest pannakse sama näitus üles Budapestis Petőfi kirjandusmuuseumis ja mitmes teises Ungari suurlinnas.