Vähese tšilliga „Vigala vürts”

Igor Garšnek

Tšiili päritolu värvikas ärimees „Eesti loos”. Dokumentaalfilm „Vigala vürts” (Osakond 2012, 28 min), režissöör ja stsenarist Elo Selirand, operaatorid Ergo Teekivi, Andrus Rebane, Toorion Ojaperv, monteerija Kersti Miilen, produtsent Andres Arro. ETVs 6. XII 2012. Seni „Eesti lugude” sarjas ilmunud dokfilmid on teadupärast enamasti persoonilood ja eestlasi portreteeriva filmi valdkonda peaks liigituma ka Elo Seliranna „Vigala vürts”. Seda teatud mööndusega, kuna ekraaniloo peategelaseks on Tšiilist pärit, Kivi-Vigalas ja Reolas elav-tegutsev ärimees Henton Figueroa. Nii et filmi ingliskeelne, pisut sõnamänguline pealkiri „Chili From Chile in Estonia” („Tšiili tšillipipar Eestis”) on eestikeelsest nimetusest mõneti täpsemgi. Teine mööndus, mida „Vigala vürtsi” kui olemuselt persooniloo puhul tuleb paratamatult teha, on asjaolu, et see linateos mõjub oma pealispindsuses pigem reportaažsaate kui portreefilmina. Ja sellest on tegelikult kahju, kuna tšiili ettevõtja, eesti keeles üsna soravalt väljenduva Henton Figueroa eluloost peaks huvitava portreefilmi jaoks rohke tšilliga vürtsitatud materjali jätkuma ju küllaga. Mõelge ise – Seliranna pooletunnisest filmist saame teada, et see ärimees elab Eestis juba 16 aastat. Näeme kaadreid ettevõtja Figueroale kuuluvast Vigala piimatööstusest, mille tegevust ta humoorikalt kommenteerib („Mul on salarelv, mis peaks eestlasi Venemaa vastu kaitsma: segada kokku 50% mascarpone’t 50% Nutellaga, ja mitte keegi ei saa teie vastu!”).

Näeme kaadreid, kus Figueroa suhtleb eesti keeles talunikega, kellelt ta oma firma jaoks piima ostab, ning saame teada, et maainimeste arvates on piima kokkuostuhind lubamatult madal. Tšiili ärimehele kuulub samuti saunatööstus Reolas ja näeme ka kunagiste nõukogudeaegsete ringvaadete stiilis reportaaži, kuidas usinad töölised suurtest puitpaneelidest saunasisustust püüdlikult kokku monteerivad.

Aga mida „Vigala vürtsist” teada ei saa, on just see, mis peaks iga portreefilmi jaoks olema põhiline: miks ja kuidas Tšiili ettevõtja Eestisse üldse sattus? On tal siin pere või mis, miks just Eesti, mida ta enne laias maailmas (või Tšiilis) tegi? Ja mida ta üldse maailma asjadest või Eesti eluolust arvab? See Figueroa isiksust avav temaatika, mis peaks vaatajale mõjuma kümme korda huvitavamalt kui mingite puitpaneelide monteerimine, ekraanile paraku ei jõuagi. See-eest jõudsid ekraanile olustikulised juhukaadrid.

Kaameratöö (lõputiitrites võib lugeda mitme operaatori nime) mõjub kõnealuses dokfilmis samuti kuidagi juhuslikult. Umbes samamoodi, kaamera õlal, tehakse saatejuhi kõrvalt kiirkorras telereportaaži mõnest päevasündmusest, et mingiks õhtuseks uudistesaateks valmis saada. Erandiks on siin õnneks siiski filmi maalilised alguskaadrid, kus Henton Figueroa seisab kesk suurt ja kollast, tuules lainetavat rapsipõldu.

Plusspoole suunas kallutavad seda ekraanilugu ka need episoodid, kus tšiili ärimees räägib koolis lastele, milline on Tšiili loodus („vulkaanid ja geisrid, maavärinad …”). Kuid situatsioonilist värvikust tundub jätkuvat vaid näputäie jagu.

Kui öeldakse, et „tarbija hääletab jalgadega”, siis televaataja hääletab puldiga. Raske öelda, kui palju vaatajaid maldaks seda vähese tšilliga „Vigala vürtsi” üldse lõpuni vaadata. Ja nendest, kes ei malda, on samuti pisut kahju. Sest filmi lõpuepisood on iseenesest ju päris intrigeeriv ja huvitav: näeme, kuidas tšiili ettevõtja, endal mingid paberid-projektid käes, plaanib ühele Tallinnas asuvale Tatari tänava tühjale krundile katoliku palvemaja ehitada.

Ja see, kuidas kõnealune Henton Figueroa vastab kaadritagusele küsimusele, et „kas te soovite kunagi pühakuks saada?”, mõjub üsna ootamatult. Tšiili ärimees vastab nimelt nii: „Pühakuks on võimalik saada igal pool, kus me tegutseme. Pühakuks võib saada ka mozzarella juustu tehes ja saunasid kokku pannes.” Päris mõtlemapanev.