Tõde ei peitu keeles ega peas

Bruno Mölder

Ruth Garrett Millikan (sündinud 1933. aastal) on nimekas USA filosoof, kes on tegelnud peamiselt keele-, vaimu- ja bioloogiafilosoofiaga, ta on Connecticuti ülikooli emeriitprofessor. Doktorikraadi sai ta Yale’i ülikoolist ning peale Connecticuti on ta töötanud ka Michigani ülikoolis. Ta on avaldanud järgmised raamatud: „Keel, mõte ning teised bioloogilised kategooriad” („Language, Thought and Other Biological Categories”, 1984), „Valge kuninganna psühholoogia ning teised esseed Alice’ile” („White Queen Psychology and Other Essays for Alice”, 1993), „Selgetest ning segastest ideedest” („On Clear and Confused Ideas”, 2000), „Tähenduse mitmekesisus”, („The Varieties of Meaning”, 2004), „Keel: bioloogiline mudel”, („Language: A Biological Model”, 2005). Kuidas te filosoofiasse jõudsite? Üsna juhuslikult. Kui ma olin üliõpilane, siis oli filosoofia kohustuslik aine ning ma võtsin selle teisel õppeaastal. Ma ei olnud sellest varem midagi kuulnud ning see haaras mind kohe. Seejärel valisin filosoofia endale peaaineks, kuna seal ei nõudnud lõpetamine eriti palju ainetunde.

Mis kolledžis te käisite?

Käisin vabade kunstide kolledžis nimega Oberlin College. See oli Ühendriikide esimene ühishariduslik kolledž. Mul oli seal suurepärane õppejõud, kes õpetas mind Sokratese moel. Ta küsis meilt küsimusi ning siis seadis kahtluse alla vastused nendele küsimustele. Ta harjutas meid mõttega, et me suudame ise lahendusi välja pakkuda.

Mis oli selle õppejõu nimi?

Tema nimi oli Paul Schmidt. Ta lahkus Oberlinist varsti pärast mind ning oli pikka aega New Mexico ülikooli filosoofia osakonna juhataja. Me käisime läbi kuni tema surmani viis aastat tagasi.

Te olete üks väheseid silmapaistvaid naisfilosoofe. Tänapäeval on enamik filosoofiaprofessoreid endiselt meessoost. Mis teie arvate, miks ei ole filosoofias naisi rohkem?

Ma olen ka ise selle üle pead murdnud. Enamik naisi filosoofias tegeleb pealegi eetika või poliitikateooria ja sotsiaalse teooriaga. Minueelses põlvkonnas leidub mitu väga kuulsat loogikut: Susanne Langer, Susan Stebbing … Mulle jääb mõistatuseks, miks sellistes valdkondades nagu metafüüsika, epistemoloogia või vaimufilosoofia on nõnda vähe naisi.

Mida saaks teha selle olukorra parandamiseks?

Uuringud, mida ma olen näinud ning seda kinnitab ka üliõpilastega rääkimine, viitavad sellele, et äärmiselt olulised on rollimudelid. Õnnetuseks tähendab see, et filosoofias peab naisi juba olema, selleks et neid sinna juurde tuleks. See on aeganõudev protsess. Meil Ühendriikides on üsna tugev organisatsioon nimetusega Naisfilosoofide Ühing (The Society for Women in Philosophy) ja see laieneb üha. Minu ülikoolis on väike rühm, kus ühed naised üritavad julgustada teisi. Naised on mulle öelnud, et filosoofia on väga vaidluslik ala ja traditsiooniliselt ei ole vaidlemist peetud naisterahvale sobivaks. Teda peetakse agressiivseks, kui ta vaidleb vastu ja ütleb: „Ei, see ei ole nii”. Võimalik, et see on üks põhjustest.

Milliste filosoofiliste probleemidega olete peamiselt tegelnud?

Kogu mu töö on põhinenud teadusel – bioloogial, iseäranis evolutsiooniteoorial. Ma olen tegelnud vaimufilosoofia ja keelefilosoofiaga – küsimustega nagu mis on mõistus, mida ta teeb ning kuidas ta seda teeb ja kuidas ta on selliseks kujunenud. Olen tegelnud ka teiste valdkondadega, mis on lünkade täitmiseks tarvilikud: tegelesin päris palju ontoloogiaga, uurinud, mis laadi asjad on olemas maailmas, et mõistus neid haarata saaks.

Te mõistate ontoloogiat lähtuvalt mõistuse reaktsioonist?

Jah. Milline on maailm, et mõistus saaks seda mõista? Minu meelest on see sisukas probleem ning sel on sisukas vastus. Mitte igasugune maailm ei ole olendi poolt tunnetatav. Ma pean meid looduslikeks, evolutsioonis kujunenud olenditeks. Maailmal peab olema teatud struktuur või muidu ei saaks olemas olla mõistusega olendeid.

Maailm ja mõistus seega tingivad teineteist vastastikku?

Inimmõistus on muidugi loonud suure osa tänapäeva maailmast, kuid põhilisemas mõttes võimaldab maailma ülesehitus sellist asja nagu induktsioon, ta muudab võimalikuks teadmise.

Suur osa teie tööst kuulub nõndanimetatud intentsionaalsuse naturaliseerimise liikumisse. See on ettevõtmine, mis üritab leida vaimse sisu jaoks naturalistlikult määratletavaid tingimusi. Miks on selliseid tingimusi tarvis leida? Milleks naturaliseerida intentsionaalsust?

Sellega on nagu mis tahes teise filosoofilise küsimusega: teid huvitab, mis vahekorras on mõtlemine ülejäänud maailmaga. Te üritate välja selgitada, kuidas saab mõistus, mis on kujunenud evolutsioonis ning mille aluseks on füüsikaline korraldatus, omada mõtteid ning käia maailma kohta. Teatud mõttes on tegu metapsühholoogilise küsimusega: milles seisneb millegi esitamine mõistuses?

Kas naturaliseerimise küsimus on oma juurelt ühtlasi reduktiivne küsimus?

See sõltub, mida me peame silmas „reduktsiooni” all. Kui „reduktsioon” tähendab, et ei leidu vaimseid entiteete, mis oleksid füüsikalistest entiteetidest täielikult lahutatud, siis on see reduktsioon.

Ma pidasin silmas katset mõista midagi mitte tema enda kaudu, vaid teiste, teatava teaduslike või naturalistlike mõistete privilegeeritud hulga kaudu.

Katse naturaliseerida intentsionaalsust, nagu mina olen seda püüdnud teha, on katse seletada, mis on intentsionaalsus. Ta on vägagi reaalne, kuid probleem seisneb mõistmises, mis ta on teiste, meile tuttavate asjade suhtes. Mõistmises, mis on vaim seoses ajuga. Selles mõttes ei ole see sugugi reduktiivne, vaid seletuslik.

Te olete öelnud, et keel on bioloogiline kategooria ning olete töötanud välja lähenemise, mida kutsutakse biosemantikaks. Teie viimase raamatu pealkiri on „Keel: bioloogiline mudel”. Mille pärast te rõhutate nii palju bioloogilist aspekti?

Kui tahate mõista, mis on keel, siis tahate mõista, mida ta teeb ja seega on tarvis mõista tema funktsiooni. Keele funktsioon nagu iga teine inimese bioloogiline funktsioon seisneb selles, mis abi temast on. Miks on keel säilinud? Miks on nii, et laps räägib sama keelt, mis isa? Keeles peab olema midagi sellist, mille tõttu see on kujunenud. Niisiis olen ma alati keskendunud keele funktsioonile. Analüütilises filosoofias on tuntud suurt huvi tõetingimuste vastu, kuid minu arust on suur viga vaadata kõigepealt tõetingimusi.

Kas me peaksime vaatama funktsiooni?

Just. Mis on see, mida antud keelevorm on loodud tegema kuulajale, nii et temast oleks abi kuulajale ja kõnelejale. Antud puhul on funktsioon see, mis hoiab keelt alal, sest see aitab nii kõnelejat kui ka kuulajat. Kui ta mõlemat ei aitaks, siis lõpetaks kõneleja kõnelemise ja kuulaja ei saaks enam aru või ei teeks seda, mida temalt oli palutud.

Nii et keele eesmärgiks on väljendada mõtteid?

Tema funktsiooniks on anda edasi tõeseid uskumusi. Pange tähele, et ma mainisin tõesust. Kui uskumused ei oleks tõesed, siis kuulajad ei omandaks uskumusi ning keel sureks välja. Veelgi olulisem on muidugi see, et keel näitaks suunda: keel väljendab hoiakuid ning annab neid edasi. Ta väljendab hoiakuid, mis on vajalikud järgmistele põlvedele.  

Kas loomadel on midagi keelesarnast?

Neil on keele alged. Inimkeeles on subjekti-predikaadi struktuur, eitus ja kompositsioonilisus. Seda pole ühelgi loomal ning seda ei saa ka ühelegi loomale õpetada. Inimese mõistus on midagi teistsugust.

Võiks eeldada, et loomadel peavad samuti olema tõesed uskumused, et nad maailmas ringi suudaksid liikuda.

Neil on kindlasti õige esitus maailmast, kuid ma ei arva, et nad mõtlevad samal viisil nagu meie: subjekti, predikaadi ja eitusega. Minu meelest on just predikaadi eitus äärmiselt oluline. Mesilase tants esitab mee asukohta, ent see ei ütle kunagi, kus mett ei ole.

Olete rõhutanud Wilfrid Sellarsi tähtsust oma filosoofilise vaatenurga jaoks, iseäranis naturalistlikku külge. Sellars ei ole ilmselt pälvinud nii laia tunnustust, nagu ta vääriks. Palun selgitage, milles seisneb Sellarsi olulisus filosoofiale ja teie töödele.

Mulle paistab, et Sellars on naasmas tähelepanu keskmesse. Viimastel aastatel on tema vastu tekkinud tohutu huvi.

Jah, John McDowelli ja Robert Brandomi tuules.

Need Pittsburghi inimesed seonduvad ühe Sellarsi küljega. Kuid Sellarsil on ka teine külg, mis mind rohkem paelub: Sellars kui teaduslik realist. Seda Sellarsi külge uurib Ühendriikides praegu hoolikalt mitu inimest, nende hulgas Willem deVries. Mis minusse puutub, siis mina pärinen teadlaste perest. Kolledžis õppisin rohkem bioloogiateadust kui filosoofiat. Kui ma olin Yale’is doktorant, siis oli Wilfrid Sellars see mees, kes oli samamoodi huvitatud loodusnähtuste ja inimese vahelistest suhetest.

Kas te olete pärinud seda laadi naturalistliku vaatepunkti temalt?

Arvestades minu teaduslikku tausta ei oleks ma ehk üheski teises traditsioonis nii hästi hakkama saanud. See sobis tema projektiga väga hästi. Teatud mõttes leiutas ta kognitiivteaduse. Nimelt on Sellars esimene, kes tõeliselt sõnastas funktsionalismi, milles ta, muide, minu meelest eksis. Tol ajal tegelesid selliste teemadega väga vähesed, näiteks ka tänapäeval unustusse vajunud Charles Morris.

Te tulite filosoofiasse teadusest. Kui me vaatame tänast olukorda, Quine’i-järgset ning interdistsiplinaarsete projektide ajastut, siis on piir filosoofia ja teaduse vahel muutunud peaaegu nähtamatuks. Kas teie meelest on filosoofia ja teaduse vahel sujuv üleminek?

Ma arvan, et see üleminek on üsna sujuv. Kogu teadus ei ole füüsika. Sotsioloogia ja antropoloogia ning filosoofia vahel puudub terav piir.

Te ei ütleks siis, et filosoofial on mingi talle eriomane tuum?

Ei. Kui filosoofid lakkasid XXI sajandi alguses, pärast Bradleyt, uskumast ratsionalismi, siis tundsid paljud filosoofid muret: meil ei ole laboratooriumi; kas sellel, mida me teeme, on oma spetsiifika? Siis nad leidsid, et selleks on mõisteanalüüs, katse selgitada välja sõnade tähendused. Minu meelest oli see pööre täiesti vales suunas, see oli kohutav viga. Tõtt-öelda töötan ma parajasti teooria kallal selle kohta, mis meil on selle asemel, mida nimetatakse „mõisteks”. Ma ei arva, et on olemas „mõisted” traditsioonilises, filosoofide ja psühholoogide tähenduses. Ma ei arva, et mõtlemine toimib sellisel viisil. Ning kindlasti ei ole olemas sellist asja nagu mõisteanalüüs.

Seda on väitnud juba Quine.

Jah, Quine lükkas tagasi analüütilise-sünteetilise eristuse. Kuid tema mõtles, et keele õppimine kujutab endast selle õppimist, milliseid järeldusi teha. See oli ka Sellarsi seisukoht. Minu meelest on see ekslik. Ma ei arva, et keelt õppides õpime seda, milliseid järeldusi teha.

Kui filosoofia ei tegele mõisteanalüüsiga, me ei ole enam ratsionalistid, siis miks on filosoofia jätkuvalt eraldiseisev eriala?

Wilfrid Sellars ütles, et see, mida filosoofid teevad, on püüd mõista, kuidas asjad kõige laiemas võimalikus mõttes kokku sobivad. Niisiis üritavad filosoofid mõista väga eripalgeliste asjade vahelist suhet. Nad püüavad vaadelda maailma tervikuna, seevastu teadused kipuvad üha enam vaatlema väga üksikasjalikult pisikesi killukesi maailmast.

Muidugi on ka filosoofias spetsialiseerumist. Võidakse töötada kitsa teema kallal ega nähta kunagi suurt pilti.

See on nii ja mul on sellest kahju. Selleni viib praegu nii poliitiline kui ka majanduslik surve. Inimesi sunnitakse publitseerima liiga noorelt ja liiga kiiresti ja tuleb kitsalt süveneda. Ei saa olla ühtaegu kiire ja laia põhjaga. Publikatsioone oodatakse liiga varakult. Minu meelest kahjustab see tegelikult eriala. Tulemuseks on väga paiksed argumendid, mille põhialuseid keegi kahtluse alla ei sea. Kuid filosoofia mõte ongi põhialustes kahtlemine. Ka siis, kui me abistame teadusi, püüame sõnastada aluseeldusi teadustes ning neid selgitada. See erineb väga tööst laboris.

On olemas ka teoreetilist teadust. Näiteks, mille poolest erinevad teoreetiline psühholoogia ja vaimufilosoofia?

Siis on minu arvates koht, kus filosoofia sulandub kokku teoreetilise teadusega. Võtame näiteks sellise valdkonna nagu bioloogia filosoofia. Näeme, et me ei saa eristada filosoofi ja bioloogi, kes kirjutavad mõlemad evolutsiooniteooriast. Neil on erinev taust, kuid nad räägivad samadest küsimustest. Sageli saab öelda, kumb on kumb, üksnes nende kasutatud kirjandust vaadates.

Sama toimub ka neurofilosoofias ja kognitiivteadustes, kus filosoofid on kursis empiiriliste uuringutega.

Ma leian, et filosoofias on toimunud väga tervislik muutus: on kasvanud tõsine huvi teaduse tundmise ning selle tulemuste filosoofiaga seostamise vastu.

Tulgem tagasi Sellarsi väite juurde, et filosoofia küsimuseks on see, kuidas asjad kokku sobivad. Siin on näha kooskõla ideaali: asjad peavad kokku sobima. Kas te püüdlete selle poole, et teie ideed oleksid kooskõlas sellega, mida te varem olete kirjutanud. Kas te taotlete seda laadi kooskõla, ja kui, siis kas tunnete end mõnikord sellest kammitsetuna?

See on üks põhjustest, miks ma muretsen selle pärast, et inimesed publitseerivad liiga varakult. Kant oli peaaegu kuuekümneaastane, kui ta avaldas oma esimese kriitika. Kui sul on midagi trükis avaldatud, kui sa oled 22aastane, siis sa oled oma sõna öelnud, ometi on peaaegu igaüks muutnud oma seisukohti selleks ajaks, kui ta on saanud 28- kuni 35aastaseks. Aga kui arvamus on trükis ilmunud, siis on seda väga raske teha.

Mõned teevad seda, Hilary Putnam tuleb esimesena meelde.

Jah, kuid Putnamit on selle pärast ka pilgatud. Putnamisse ei suhtuta hästi.

Kas olete oluliselt muutnud oma seisukohti millegi osas, mida te olete avaldanud?

Ma olen muutnud oma meelt mõne asja suhtes, kuid mitte põhimõttelistes küsimustes ja alusmeetodis.

Kas nõustute sellega, et filosoofidel on kombeks mõtelda millelegi ning seejärel hakatakse mõtlema sellele, kuidas ühildub see sellega, mida ollakse varem öelnud?

Ma arvan, et inimese mõistus toimib sellisel viisil. Ma ei arva, et see oleks eriomane filosoofiale. Iga teadlane toimib samal moel. Ta hakkab probleemist mõtlema teatud viisil ning kõik, mis ta edaspidi teeb, lähtub sellest ning muudab seda. Üks unikaalne aspekt, mida ma tahaksin Wilfrid Sellarsi puhul rõhutada, on see, et ta oli omal ajal üks väheseid filosoofe, kes püüdis anda meile koondpilti. Ma olen alati arvanud, et see on filosoofia keskne ülesanne.

Nii et selles mõttes saab ka analüütiline filosoofia olla süstemaatiline?

See mõiste „analüütiline filosoofia” tuleb mine­ma visata. Mõned peavad analüütilise filosoofia all silmas just mõisteanalüüsi ning need, kes seda teha üritavad, arvavad, et see ongi filosoofia kese. Ma leian, et see on täielik eksitus.

Kes teeb veel tänapäeval mõisteanalüüsi?

Paljud inimesed. Vaadake mis tahes artiklit, kus väidetakse: „Nüüd ma ütlen teile, mis see ja see on.” Siis tuleb mõni teine ja esitab vastuväited. Või mõelge näiteks Putnamile ja tema Teisik-Maa juhtumitele, mida ta kasutab, et kaitsta teesi „tähendus ei asu peas”. Ta istub oma tugitoolis ja üritab välja mõelda, mis on tähendus, küsides, mida ütleks keegi XYZ kohta Teisik-Maal ning siis tuleb keegi välja vastunäitega: „Kui mina Teisik-Maal asuksin, siis ma seda ei ütleks”. See on mõisteanalüüs; ta eeldab ikkagi, et tähendused, asjade tõeline olemus – antud juhul tähendus või selle tõeline olemus – on leitav kellegi peast. Tõde meie poolt mõeldavate asjade loomuse kohta ei peitu keeles ega peas. Ta on maailmas.

Lõpetuseks: millised on need seni lahendamata filosoofilised probleemid, millest te loodate, et need ühel päeval lahenduse leiavad?

Ma olen väga kannatamatu teadvusealase kirjanduse suhtes, arvatavasti seetõttu, et minu meelest ei ole me veel nii kaugel. Oleks väga tore, kui mõistaksime paremini, mis koht on maailmas väärtustel ning teadvusel. Ma ei ole kindel, et see, mis toimub praegu teadvuse uuringutes, sellele eriti kaasa aitab. Kuigi mulle väga meeldiks, kui keegi selles valdkonnas tõelisi edusamme teeks.

Küsinud Bruno Mölder