Akadeemiline aastavahetus TTÜs

Veronika Valk

Juuli algul akrediteeritud Tallinna tehnikaülikooli (TTÜ) arhitektuuri õppekava hetkeseisust ja tulevikuplaanidest räägib TTÜ arhitektuuri ja urbanistika instituudi direktori kohusetäitja professor Irina Raud.

Millise kraadini võib tudeng jõuda teie õppekaval? Kuidas on lood diplomi tunnustamisega väljaspool Eestit?

4. juuli valitsuse otsusega on TTÜ-l õigus anda välja arhitektuurimagistri kraadi. Enamik Euroopa arhitektuurikoole annab lõpetanule teadusmagistri (Master of Science ehk MSc) kraadi, aga kuna meie seaduses on arhitektuurimagistri mõiste lahti kirjutatud, siis saavad meie lõpetajad arhitektuurimagistri kraadi. Nad võivad ka soovi korral saada teadusmagistri kraadi. Tunnen hästi Saksamaa koolitussüsteemi, kus seda peetakse arhitektuurimagistri kraadist kõrgemaks, kuid see on ilmselt lihtsalt ajalooline traditsioon ega puuduta sisu. Eesmärgid on suured: tahame, et meie tudengid saaksid võimalikult hea alghariduse, silmaringi, sest ega kellestki päriselt viie aastaga arhitekti ikkagi ei tee. Sel aastal võtsime esimesele kursusele vastu 20 tudengit, kelle seas on palju kuld- või hõbemedaliga gümnaasiumi lõpetanuid. Katsetel oli lisaks linnavaate-, kompositsiooni- jt ülesannetele vaja lahendada ka sudoku. Kandidaate tuli lisaks suuremate linnade nn eliitkoolidele ka Narvast, Viljandimaalt, Saaremaalt, Hiiumaalt ja mujalt, kus kunstikoolid on andnud hea tõuke. Eelmisel aastal avasime magistriõppe „Linnaehitus ja hoonete projekteerimine”, seega oleme aasta jagu juba tööd teinud. Tudengid käisid kursusetööga Belgradis rahvusvahelisel võistlusel ja tõid sealt kaks auhinda. Tänavu lisandus 15 magistranti. Kokku on meil üle 50 tudengi. Magistriõppes on enamjaolt Tallinna tehnikakõrgkooli kasvandikud, kes kõik töötavad juba paralleelselt arhitektidena ja tahavad end täiendada. Kuigi nad on juba tööturul, tunnevad nad vajadust midagi juurde õppida. See on väga hea tendents.

Kas haridus on tasuline? Milline on nii tudengi kui kooli poolt vaadates praegune finantsolukord ja millised on rahastusvõimaluste väljavaated?

Ei ole tasuline. Need, kes teevad oma ainepunktid ära, ei pea maksma. Need, kel jääb ainepunkte võlgu, peavad need tasu eest tagantjärele klaarima. Arhitektuuriõpe on kallis. Kui võrrelda seda ehitusinseneride 150-liikmeliste kursustega, siis nemad saavad oma loengud läbi viia suurtes auditooriumides, ühekorraga, kuid meie töötame tudengitega ju väga palju individuaalselt, alates joonistamisest ja kompositsioonist, lõpetades arhitektuuristuudiote ja meistriklassidega. Iga üliõpilast juhendatakse eraldi ja see on kallis. Selleks, et tudeng saaks õppida, meil raha on, kuid selleks, et anda talle hea rahvusvaheline ja kvaliteetne haridus ning kutsuda õppejõude nii Eestist kui väljastpoolt, tuleb leida veel lisavahendeid. TTÜ on küll kinnitanud, et esimesed kolm aastat on meil mureta. Siiski otsime tuleviku rahastusvõimalusi juba praegu, sest kontaktide loomine ja maine kasvatamine võtab aega. Rektor, prodekaan ja teaduskonna dekaan on elanud ja mõelnud meie ootustele ja tegudele väga kaasa. Koos Rein Murulaga oleme õppe avamist ette valmistanud pea kaks aastat. Arhitektuuriõpe on väga reguleeritud õpe – see on väga täpselt kirjas, mis ained seal peavad olema –, kuid püüdsime leida oma tee, tõhusama koolitusmudeli.

Kes on põhilised õppejõud ja kuidas täiendavad nende erialased suunad teineteist? Kuidas tekib stuudiumi käigus arhitektuuri, linnaehituse ja insenerierialade sünergia?

Peale Rein Murula ja minu õpetavad siin ka Emil Urbel ja Ignar Fjuk. Peatselt lisandub Katrin Etverk, kel on restaureerimise alal suured kogemused, ja tema hakkabki seda poolt magistriõppes juhendama. Vilen Künnapu alustab esimese kursusega, õpetades neile kompositsiooni. Selle üle on väga hea meel – minule andis omal ajal kompositsiooni näiteks Edgar Johan Kuusik, kellega saime hiljem väga headeks sõpradeks. Soovime, et tudengid saaksid esimesest hetkest aru, mida nad on õppima tulnud.

Milline arhitektuuriõppekava on tänapäeval Euroopas – ja miks ka mitte maailmas –

rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline? Kuidas teie õppekava neid eesmärke täidab?

Meil on head võimalused kaasata TTÜ inseneriõpe: arhitektid ja insenerid on seni õpingutes käinud liialt oma teed, mistõttu praktilises elus võtab teineteise mõistmine aega. Seetõttu soovime, et ehitusinsenerid ja arhitektid teevad projekte koos. Selles suunas juba töö käib. Eestis puudub nn konstruktsiooniesteetika, millega olen kokku puutunud eeskätt Saksamaal, kus hea kolleeg Stefan Polonyi on ühtaegu filosoof ja kunstnik, aga ka väga hea konstruktsiooniinsener. TTÜs on väga tugevad noored koostööaltid valgus- ja soojustehnika ning energiatõhususe õppejõud. Hakkame tegema koostööd transpordiinstituudiga, et tekitada väike koolisisene turbulents ja näidata teistelegi TTÜ teaduskondadele, et arhitektid tuleb projekteerimisse kaasata juba töö algusfaasis. Arvatakse, et arhitektid ja insenerid ei saa omavahel läbi – soovime tõestada, et saavad küll.

Kuidas aitab kooli välissuhtlus kaasa õppekava mitmekesistamisele? Milline rahvusvaheline kompetents õppekavva kaasatakse?

XX sajandi arhitektuuri ajalugu annab Euroopas laialt tuntud arhitektuuriteoreetik, nii-öelda Le Corbusier’ põlve peal üles kasvanud Vladimír Šlapeta Brno tehnikaülikoolist. Tahaksin kaasata prantsuse maastikuarhitekte, samuti Pariisi arhitektuurikeskuse looja1 ja endise juhi Jean-Louis Coheni, kes praegu õpetab New Yorgi ülikoolis. Laiemas plaanis olen aga neli aastat osalenud rahvusvahelises konsortsiumis, mille eestvedajaks Brandenburgi tehnikaülikool Saksamaal2 ja mille kaheaastane magistriprogramm kandis pealkirja „Arhitektuur.Stuudium.Generaalne.” („Architektur.Studium.Generale”). TTÜ, Innsbrucki, Wrocławi, Sevilla, Tel Avivi ja Marseilles’ tehnikaülikool, Lissaboni arhitektuurikool, Kieli Muthesiuse kaunite kunstide ja disaini akadeemia ning Berliini kunstiakadeemia korraldasid üheskoos magistriõppe, nii et tudengid liikusid kahe aasta jooksul ühest koolist teise. Igas riigis oldi kohapeal kuus nädalat, mille vältel viidi läbi töötuba. Lõputöö teema valiti linnade ja koolide põhjal, mida külastati. Magistritööde arutelud olid väga viljakad ja inspireerivad nii õppejõududele kui üliõpilastele. Tel Avivi ja TTÜ koolitusbaas tundub sarnane, aga Marseille’ oma paistab konventsionaalsem, kuigi üks Marseille’ tudeng valis minu oma magistritöö juhendajaks. Teda huvitab Mustamäe ja Kristiine ühendamine. Lissaboni koolis oli teiste seas juhendajaks Eduardo Souto de Moura. Tudengitele anti ülesanne teha Álvaro Siza moodi projekt, mis osutus nii mõnelegi üsna piinarikkaks, kuid ometi said nad hea õppetunni. Konsortsium on täna küll töö lõpetanud, kuid läheme samade välispartneritega teises vormis edasi. Seega soovime järgmisel aastal avada rahvusvahelise magistrantuuri. TTÜs on küll kunagi arhitektuuri õpetamisega alustatud, kuid vahepeal on olnud väga pikk paus – rahvusvahelised koostööprojektid aitavad mainele kaasa.

Milline on seni olnud tudengite tagasiside õppekava kvaliteedi küsimuses? Kas oskate öelda, mida teevad teie tudengid pärast kooli lõpetamist ja kraadi omandamist? Millistele töökohtadele nad suunduvad? Või õpivad nad järgmisel tasemel edasi?

Magistrantide seltskond on tänu kirjeldatud konsortsiumile olnud ääretult rahvusvaheline, tudengite seas on tekkinud tugevad sõpruskonnad. Kui rääkida Eesti tudengitest, siis eelmise aasta septembris lõpetanud tudengite seas oli neidki, kes Pirita rannaala arhitektuurivõistlusel võitsid novembris esimese preemia (autorite kollektiiv Arhitektuurinurk OÜ koosseisus Üllar Ambos, Pille Noole, Kaisa Lasner, Ioannis Lykouras). Üks meie tudeng on sel aastal arhitektuuriajaloo erialal doktorantuuri võetud, teemaks linnaehituse ajalugu ja stalinistlikud väljakud, juhendajaks Karin Hallas-Murula. TTÜ-l on õigus niisugune doktorikraad välja anda. Kuid veel – miks ei võiks arhitektiharidusega inimene minna tööle mõnda meie ministeeriumisse, näiteks keskkonnaministeeriumisse? Nii oleks tegevarhitektidel igapäevatöös kergem, kui teispool lauda istub inimene, kes töö sisu mõistab. Soome arhitektuuripoliitika on aastakümneid olnud väga tark, sest sealne arhitektide liit suunas kõikidele aladele, mil vähegi arhitektuuriga pistmist – olgu tegu kirjastuse, ministeeriumi, riigi kinnisvara arendaja vms asutusega –, oma esindajad tööle. Kusjuures neile kohtadele läksid tugevad tegijad, büroo-omanikud. Soome arhitektuur on praegu üks sealseid kallimaid ekspordiartikleid. Eestilegi oleks jõukohane selline suund, kus arhitektuuriharidusega inimesed pole kõik ilmtingimata tegevarhitektid ja büroojuhid, vaid töötavad ka näiteks riigiametis, kohalikus omavalitsuses, ülikoolis, kirjastuses jne. Vallaarhitekti positsioonil ei tohiks tänapäeval töötada lõpetamata kutsekõrgharidusega inimene.

Millised on doktoriõppe ja teadustöö põhilised pidepunktid? Kuidas seda läbi viiakse ja kes seal õpetavad-juhendavad?

Ülikoolid tänapäeval ilma teadustööta enam läbi ei saa. Tegevarhitektid pole teadustööga eriti kokku puutunud, nii on Hallas-Murula meie arhitektuuri ja urbanistika instituudi arhitektuuri- ja kunstiajaloo õppetooli juht ja tema õlul on meie teaduspool, kus edaspidi peaks kaasatama ka insenere ja planeerijaid. Ses osas loodame suuresti oma välispartneritele.

Milliste kohalike erialaliitudega teete koostööd ja kuidas see mõjutab õppekava kvaliteeti?

Ehitusettevõtjate liit on meid seni väga toetanud. Peaksime koostööd tegema arhitektide liiduga, kuid arhitektide liit, kunstiakadeemia ja arhitektuurikeskus moodustavad kolmnurga, mis hoiab omaette, ja see ei tule kasuks kellelegi.

Millised on olulisemad väljakutsed õppekava arendamisel?

Kui analüüsida, miks uut õppekava teha või mitte teha, siis ühtpidi on arhitektidel praegu tööd vähe, teistpidi koolitame tulevikuinimesi. Arvan, et arhitektil on tööd seni, kuni on olemas planeet Maa. Konkurents Eesti arhitektuurihariduses võib anda häid tulemusi.

1 Pariisis 2007. aastal avatud ja Chaillot’ palees paiknev muuseum, uurimiskeskus ja näitusehall Cité de l’architecture ühendab endas Prantsuse riikliku arhitektuuriinstituudi ja monumendimuuseumi.

2 http://www.tu-cottbus.de/btu/en.html.