Tõsidus eelkõige

Ardo Västrik

Viimane nädal oli Tallinna muusikaelus väga tähelepanuväärne. Olgugi et niiöelda ametlik hooaeg veel ei käi, on muusikasündmusi rohkelt. Ilmselt ongi see elu üks paradokse: kui midagi ei ole, siis ei ole üldse, aga teinekord on jälle nii palju, et ei jaksa kõike vastu võtta. Kontsert „Lost prayers”: Tobiase Keelpillikvartett 22. VIII Tallinna raekojas.

Kui kitsendada valik ainult ühe esituskoosseisuga – klassikaline keelpillikvartett –, siis võiks toimunut pidada omamoodi minifestivaliks: neljapäeval alustas Tallinna raekojas Tobiase Keelpillikvarett (Beethoven, Tüür, Verdi), laupäeval esines taas raekojas Barock Quartet Poolast ja pianist Irina Zahharenkova (kavas „Lutosławski 100” peale juubilari kvarteti Bacewiczi kvintett), lisame siia veel noorte Insomnia-kvarteti, kes mängis laupäeval Pühalepa kirikus (Glass, Vasks ning seesama Tüüri kvartett), esmaspäeval astusid Hopneri majas üles rahvusvahelise koosseisuga Tšaikovski Keelpillikvartett ja tšellist Henry-David Varema (lisaks Brahmsi Kolmandale kvartetile Glazunovi kvintett). Seda kõike on aukartust äratavalt palju, aga teisest küljest ei saa üle ega ümber, et kvartetimuusika lihtsalt on väga oluline ning kes sellesse „võrku” on jäänud, jääb selle austajaks ilmselt alatiseks. Igal juhul kahetsen väga, et sain kuulata ainult esimest.

Tobiase Keelpillikvartett rikastab meie muusikaelu juba 13 aastat ning on nüüdseks koosseisuna kristalliseerunud: Maano Männi ja Terje Männi viiulil, Toomas Nestor vioolal ning Aare Tammesalu tšellol. Ansambel annab keskmiselt 30 kontserti aastas, esinedes festivalidel ja kontserdisarjades, aga ka väiksemates paikades üle Eesti. Kõrvuti kvartetirepertuaari meistriteostega on väga suur olnud eesti muusika osa, sealhulgas on toodud kuulajateni mitmeid arhiividesse „unustatud” teoseid. Sihikindla töö tulemusena on Tobiase Keelpillikvartett julgelt kanda kinnitanud Eesti väheste kammer­ansamblite reas.

Keelpillikvarteti kava oli heas mõttes klassikaliselt tõsine, sisaldades kvartetikontserdile tüüpilist kolmainsust: klassikaline, modernne ja romantiline. Alustati Beethoveni c-moll keelpillikvartetiga op. 18 nr 4, mis on oma iseloomult väga rahutu ja seetõttu ka üsna tormakas, mille edasiandmine õnnestus väga hästi. Teos sisaldab ka hulganisti beethovenlikku vigurdamist (arvan, et aeglase osa asemele pakutud skertso on selle oopuse üks mängulisemaid), mille väljamängimine oleks andnud esitusele veidi teiselaadsust juurde.

Järgnenud Erkki-Sven Tüüri Keelpillikvartett nr 2 „Kadunud palved” („Lost prayers”, 2012) on kirjutatud tellimustööna 61. ARD (Saksamaa Ringhäälingute Ühendus) muusikakonkursi kohustusliku teosena, mida esitas poolfinaalis kuus kvartetti. Konkursi kodulehel on jälgitavad ka kõigi versioonid ning helilooja sõnutsi võimaldabki teos demonstreerida mitmeid lähenemisi ja tõlgendusi. Ka kvarteti pealkiri on pigem abstraktne, kui et viitab religioossusele. Igal juhul on tegemist äärmiselt põneva teosega, mis pakub kuulajaile emotsionaalselt pingestatud hetki. Tobiase kvarteti esituses oli alguses tunda teatud rabedust, eriti n-ö kõlaliselt õhukeste kohtade puhul, kuid selle kõrval tabati eht-tüürilikku kõlamaailma, millega Eesti kuulajad just harjunud on ning mida sealt ka oodatakse.

Kontserdi kõige veenvama elamuse pakkus Verdi Keelpillikvartett e-moll, kus oli tõeliselt kaunilt kujundatud meloodiaid, väga head kõlajõudu ning kvartetilikku „andmist”.

Kokkuvõttes jäigi ehk puudu mingist fluidumist, mis on omane kaua pidevalt koosmänginud ansamblitele. Ilmselt olekski seda enim tahtnud Beethoveni puhul, kus hästi mängimisest lihtsalt ei piisa (minul on muidugi keeruline ette kujutada selle loo esmakuulamise tunnet). Samuti kippus kohati häirima esimese viiuli liigne „muretsemine”, seda eriti kontrastis tšellisti muheduse ja iga motiivi „nautimisega”. Loomulikult on ülemisel häälel tihtilugu kõige keerukam partii, kuid teinekord kipume tehniliselt perfektse esituse kõrval hindama ka riskimist.