Matvere “Carmenis” segunesid romantism ja grotesk

Heili Vaus-Tamm

Projekt “Carmen” kinnitab eesti muusikateatris kaht nähtust: Pärnu rahvusvahelise ooperimuusika festivali kui alternatiivi statsionaarsete ooperitruppide tegevusele ja draamainimeste kasutamist lavastajatena.

Mõlemad lisavad värsket verd ning annavad aeg-ajalt väga häid tulemusi. Seni parimana kõrgub üle mõlema Mati Undi luigelennuks jäänud “Deemon”. Draamalavastaja jõulisuse poolest meenuvad ka Vaariku “Georg” ja  Matvere-Vaariku “Chicago”.  Matvere “Carmen” liitub siia kui mitte just liidri, siis arvestatava liikmena.

“PromFesti” (kunstiline juht Erki Pehk) senised lavastused panevad põnevusega Pärnu poole vaatama.

Pärnus statsionaarset ooperiteatrit pole, aga seda suurem on ime, et nende projektidest on saanud huviga oodatud sündmus. Ainulaadne on ka see, et lavastustes kasutatakse sealsamas Pärnus toimuva Klaudia Taevi nimelise vokalistide konkursi võitjaid. Konkurss nii-öelda otsib rollidesse uusi häid ja Eestis seni tundmata lauljaid. Täiesti omaette toimiv süsteem, mille taga suuresti dirigent Erki Pehk. Selle aasta solistidest olid Taevi konkursi laureaadid nii  mõlemad Carmenid (Angelina Švatška Ukrainast ja Huiling Zhu Hiinast) kui  ka Escamillo, Eestis juba mitmeid rolle teinud Laimonas Pautienius Leedust.  

Matvere “Carmenis” oli justkui jätkatud “Chicago” võtteid. Massistseenides koor mitte ei näidelnud vaba liikumist, vaid nende numbrid oli revüülikult rütmilisse liikumisse pandud. Kahtlemata pani see lavastuse kindlamas rütmis tuksuma, kuigi mõjus ooperižanris veidi võõralt ja isegi kunstlikult. Parim sellekohane näide on salakaubavedajate kvartett, kus lihtsalt grupis laulmise asemel saab nautida täpset ja vaimukat liikumisjoonist.

Lavastuses oli kuidagi rõhutatud plakatlikkust, mis oli küll ere, aga tekitas kohati võõristust. Lavastaja ei jätnud publikule mingit illusiooni, et tegemist on päriseluga (milles nii-öelda vana kooli lavastajad üksteist üle trumbata püüavad), vaid mänguga “Carmeni” teemal. Kui reeglina eraldub Carmen teistest tubakavabriku naistest mingi eredama riietusdetaili ja eelkõige käitumise poolest, siis siin olid vabrikunaised kõik ühtmoodi ürpides ja Carmen lausa revüülikult riietatud.  

 

Romantilised mõrvad paduvihmas

Paralleelselt toimis justkui kaks lavastusmeetodit, oli olustikulis-naturalistikku ja romantilistki. Huvitav oli vaatajale avatud vabriku-tsehhi näitamine, kus pärast tööpäeva lõppu naised kurnatult oma kohale lebama jäid. Kes ripakil üle barjääri, kes hunnikuna maha…et siis tasapisi elustuda ja liikuma hakata. Mõnusalt leidlik. Samas võtmes oli don José külapruudi Micaëla ilmumine sõdurite keskele, kusjuures sõdur Morales teda kohe tarvitada üritab. Siis Micaëla ning don José idülliline kohtumine, mille taustaks kostab linnulaulu. Romantiliste filmide leksikast tuttav on traagiliste sündmuste toetamine loodusnähtustega, à la mõrv pannakse toime pimedas, tuisu või tormiga, kardinad lehvivad, tuul vingub. Siingi kärgatas Carmeni ja José lõpudueti ajal äike ning valas rasket vihma. Iseenesest mõjuv. Paduromantismile peale aga revüü ja grotesk: härjavõitluse vaatajad kogunesid surmaheitluses paari ümber ja lehvitasid lipukestega.

“Carmeni” süžee pakub mitmeid põnevaid isikuduelle: Carmeni ja José esimene kohtumine, kus José on ainus mees, kes Carmenist tõesti huvitatud pole; Carmeni ja  Escamillo esimene kohtumine, kus Carmen näiliselt Escamillost huvitatud pole. Siin oleks olnud võimalus suuremateks väljamängimisteks ja vapustavamateks põrkumisteks. Kuigi peenemad nüansid jäid väheütlevaks, lõi Matvere anne lõkkele surma- ja ühtimisstseenis. Mõjuvalt oli lahendatud José järgnemine kogunemisfanfaaride kutsele. Seik, mis tegelikult lööbki lõhe armastajate vahele. Loomulikult ei suuda Carmeni-sugune naine andestada, et tema armastus ära põlatakse, et sellest midagi tähtsamaks peetakse, et mees jookseb peaaegu lõpuni läinud embusest hoopis kohustuste juurde. Kaarena ühendab sama tugev emotsioon selle stseeni José ja Carmeni finaaliga, kus José ei taha enda tapetud armastatut kuidagi viimasest embusest lahti lasta… kuni temagi särk naise verest punaseks värvub. Neis kahes stseenis oli teemaga haakuvat ehedust, naturalismi ja kirge.

 

Tatjana Romanovale Oscar

Hea lavastajakäega olid ühise tiivapaariga surmaingliteks liidetud Carmeni sõbratarid Mercedes ja Frasquita, kuigi fataalse tumma lisategelase mõõtu nad välja ei andnud. Võib-olla ka seetõttu, et aeg-ajalt pidid ka laulma ja nii-öelda oma rollist välja astuma. Maksimaalselt mängisid aga lavastaja mõlema kontseptsiooniga kaasa peategelase Angelina Švatška kehakeel ja vokaal. Carmeni kehalist võlu demonstreeriti varjamatult ja rohkelt, tema lauldu oli nüansseeritud ja kandev. Eesti näitlejatest tegid märkimisväärselt hea rolli nii vokaalselt kui lavaliselt Tatjana Romanova (Micaëla) ja Taavi Tampuu (Morales, Le Dancairo). Kui Micaëla jääb tavaliselt haleda külaneiu ossa, siis siin lasi Romanova võimas ja südamlik esitus paista sel rollil lausa uues tähtsuses. Kõrvalosa  Oscar! Tampuu hääl kõlas nii kaunilt ja kandvalt, et ta laulis algul peategelase Joségi üle. Vaid mõned läbiminevad kõrged noodid oleks vajanud rohkem tuge. Pautieniuse kehastuses jääb aga suurema õnnestumisena meelde Deemon.

Aeg-ajalt tõmbas kauni kõlaga tähelepanu endale ka orkester, näiteks III vaatuse avamängu harfi-flöödi ja klarneti ansambel.