Loovpraktikute looduslugu

Veronika Valk

Eestis liigitatakse haridust ISCED97 juhendi1 järgi, mis määratleb arhitektuuriõppe õppekavade gruppi „arhitektuur ja ehitus”, mis omakorda kuulub üldisemasse valdkonda „inseneeria, tootmine ja ehitus”. Uskumatu, aga tõsi: paari aasta eest kinnitas Eesti kõrghariduse kvaliteediagentuur (EKKA) teadustöö hindamiskomisjoni koosseisu, kus polnud ühtki arhitekti ega linnaplaneerijat, kuid mis ometi saadeti Eesti kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuri valdkonna teadustööd hindama. Ja see komisjon tegi ettepaneku sulgeda EKA arhitektuuri doktoriõpe.

2011. aasta maikuus arhitektuuriteaduskonda külastanud hindamis­komisjonis olid maastikuökoloog-keskkonnakaitsja (Eesti maaülikool – komisjoni esimees), Tallinna tehnikaülikooli (TTÜ) ehitustehnoloogia professor, geoloogiaprofessor (Tartu ülikool), EASi innovatsioonidivisjoni nõunik, mikroelektroonika spetsialist (TTÜ elektroonikainstituudi doktorant energiasäästlike elektroonikasüsteemide suunal). Otsusele kirjutas alla EKKA hindamisnõukogu esimees, Tallinna ülikooli psühholoogiaprofessor ja samas kasvatusteaduste instituudis pedagoogilise praktika keskuse juhataja.

Puuduseks loeti, et „uurimisvaldkonna määratlus ei ole vastavuses tehnika, tootmise ja tehnoloogia valdkonna eesmärkidega”. Veel, et õppekava kuulub valdkonda „tehnika, tootmine ja ehitus”, kuid kaks kolmandikku doktoritöö teemadest ei seostu tehnikavaldkonnaga. Tuvastati, et „EKA arhitektuuriteaduskonna töötajatel ei ole Eesti Teadusfondi grante” ja et „teaduskonna doktoriõpet rahastatakse sisuliselt arhitektuuri alama astme õppe riiklikust koolitustellimusest ja tasulise õppe tuludest, mida ei saa pidada jätkusuutlikuks”. Muu hulgas kritiseeriti sedagi, et „õppekavagrupi valdkonnaga seotud publikatsioonide arv on madal”. Nii otsustas 2011. aastal nõukogu „teha ettepanek haridus- ja teadusministrile mitte anda Eesti Kunstiakadeemiale arhitektuuri ja ehituse õppekavagrupis doktoriõppes õigus õpet läbi viia ja väljastada õppekava läbimisel vastavaid akadeemilisi kraade ja diplomeid”. Ja nii polegi kogu riigis arhitektuuri ja linnaehituse doktoriõpet.

Nimetatud hindamiskomisjoni seisukoht toetus suures osas 2010. aastal haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) korraldatud teadus- ja arendustegevuse korralise evalveerimise tulemustele, kus EKA arhitektuuriteaduskonna tegemisi hinnanud rahvusvahelisse loodusteaduste ja tehnika alamkomisjoni kuulusid arvuti­teadlane, geograaf, füüsik, keemiainsener ning energiatehnoloogia ja keskkonnakaitse spetsialist. Evalveerimise käigus leidsid nad muu hulgas, et teaduskonnal ei ole teadus- ja arendustegevuseks piisavalt rahalisi vahendeid, et – üllatus-üllatus – EKA arhitektuurikateedri teadustegevuse puhul pole otseselt tegu loodusteaduste ja tehnika valdkonnale vastava spetsiifikaga, kuivõrd õppejõud ei ole loodusteaduste ja tehnika alal avaldanud näiteks piisavalt teaduspublikatsioone. Lõpparuanne lisab negatiivse tulemuse kommentaarina, et EKA paistab tegutsevat hoopis kunstide, sotsiaalteaduste ja humanitaaria sfääris. Niisugune absurdne olukord, kus kunstiakadeemia tegevust saadeti hindama teise valdkonna spetsialistid, tekib siis, kui riigi tasandil järgitakse ülipüüdlikult standardite taksonoomiat, mõtlemata sisulisele poolele.

Selge see, et EKA on alarahastatud. Selge on ka see, et kunsti, disaini ja arhitektuuri eriala teaduritelt ei saa nõuda teadusinfosüsteemis kajastatavate teaduspublikatsioonide suurt arvu, kui näiteks kõik erialased süvaväljaanded – arhitektuuriajakirjad Maja ja Ehituskunst, kunstiajakirjad Kunst.ee, Estonian Art jm – on sellesama teadusinfosüsteemi poolt määratletud indekseeringuga 6.3 ehk siis kui „populaarteadus”. Oma valdkonnas on nimetatud välja­anded aga kahtlemata eesti kultuurile vähemalt sama olulised, kui teistel erialadel ajakirjad Akadeemia, Looming ja Vikerkaar (indekseering 1.3 ehk teaduspublikatsiooni klass).

Selge see, et arhitektuur valdkonnana kaasab paratamatult nii reaal- kui ka humanitaarteadusi, nii tehnikat kui ka sotsiaaliat, kuid ise ei väljasta tavapäraseid teoreetilisi teadustöid. Selle vaieldamatult iseseisva eriala tulem on ju ajalooliselt alati olnud loominguline töö, näiteks nii hooned, sealhulgas nende sisearhitektuur ja sellega seotud tootedisain, kui ka linnaehitus, linna(mööbli)disain ja maastikuarhitektuuri lahendused. Niisugusest vaatenurgast võiks arhitektuuril olla oluline ühisosa disainiga ja mõnes mõttes ka kunstiga, kuid kindlasti mitte sajaprotsendiliselt – arhitektuuri seos inseneeriaga on ju samuti suur, millest ilmselt on johtunud ka senine tahumatu taksonoomia: arhitektuur kuulugu tehnika, tootmise ja tehnoloogia valdkonda. Ehk et seniste arusaamatuste suurim põhjus on olnud arhitektuurile ja linnaehitusele omase spetsiifika eiramine.

Veelgi uskumatum paistab aga see, et olukord on võib osutuda lahendatavaks. 2011. aasta uus ISCED redaktsioon² sellist õppekavade gruppi nagu „arhitektuur ja ehitus” enam „inseneeria, tootmise ja ehituse” valdkonnas ei ole. Selle asemel on õppekavade grupp „arhitektuur ja linnaehitus”, mis hõlmab lisaks hoonete projekteerimisele ja inseneeriale ka maastikuarhitektuuri, kogukonna planeerimist, kartograafiat. Selline määratlus pakub õppekavade koostamisele juba palju loogilisema ja tugevama aluse. Teise võimalusena võib näha arhitektuuri doktoriõppekava taasavamist EKA juures vastavalt seni Eestis aluseks võetud ISCED97 klassifikatsioonile, kuid tingimusel, et teadustöö tulemusi sellel alal hindavad arhitektuuri ala spetsialistid ja mitte üldisema lahterduse põhiselt reaalteadlased ja insenerid.

Tuleb tõdeda, et Eesti (ja suures osas ka muu Euroopa) oludes ning praeguses arhitektuuri õpetamise ja praktiseerimise traditsioonis on kõige loomulikum liikuda arhitektuuri doktoriõppes loomingulisel praktikal põhineva mudeli suunas. Põhimõtteliselt sarnane (kuigi mitte päris sama) loomingulisel praktikal põhinev doktoriõppe mudel toimib näiteks EKA õppekaval „kunst ja disain” ning peaks olema suures plaanis juba aluseks ka muusika- ja teatriakadeemia loomingul põhinevatele doktoritöödele. Arhitektuuri doktorantuur peab nii ehk teisiti põhinema loomingulise töö tulemustel ja tuleb leida võimalusi see mudel Eestis mõistlikult sisse seada. Teatud määral on sellele teele asunud aastail 2009–2015 Euroopa Liidu tõukefondidest rahastatav kultuuriteaduste ja kunstide doktorikool (KTKDK),³ mis on nelja kõrgkooli – muusika- ja teatriakadeemia, Tartu ülikooli, Tallinna ülikooli ja kunstiakadeemia – ühine ettevõtmine. Sellises ulatuses koostöö Eesti kõrgkoolide vahel humanitaaria ja kunstide õppesuundadel on kahtlemata esmakordne ja hea on ka see, et loomingulisel praktikal põhineva doktoriõppe mudeli juurutamine ja arendamine on üks põhilisi eesmärke, mille ühendus on omale seadnud.

Arhitektuurihariduse kraadiõppe osa võtab Euroopas praktikapõhise uurimistöö suuna (ingl practice-based research). Seda suurelt osas tänu Austraalia kolleegide juba laialdasele edukale kogemusele. Professor Leon van Schaik, kes näiteks juhib Melbourne’i kuningliku tehnoloogiainstituudi ehk RMIT ülikooli arhitektuuri- ja disainikooli doktoriõppe programmi, lähtub oma põhimõtetes uuenduslike arhitektuurikogukondade algatamisest ja arendamisest, nii et doktorandid avavad senise praktika tagamaid ja pakuvad ka edasisele loomingulisele mudelile tulevikustsenaariume. Tema ideedest ajendatuna võtab arhitektuuri doktoriõpe praktikapõhisema suuna nii Sint-Lucase arhitektuurikoolis (KU Leuven) Belgias, Gentis kui ka mujal, näiteks Aarhusi arhitektuurikoolis (Arkitektskolen) Taanis, Westminsteri ülikoolis Londonis, Glasgow’ kunstikoolis Šotimaal ja Ljubljana ülikoolis Sloveenias.

Tundub enesestmõistetav, et arhitektuuripraktika alustalaks on arhitektuuribüroo, arhitekt. Nii nagu kunstnik jagab oma loomingut seda teistele esitledes – galeriis, performance’ina jne – jõuab arhitekti looming inimesteni hoone, maastiku või joonisena. Samal ajal on arhitektuuripraktika kui igapäevase tegeliku uurimistöö baasiks stuudio ehk büroo ja seal toimuv eri elualade töötoalaadne koostööprotsess. Leiutamise labor peitub praktikas endas ja uurimistöö areneb doktorantuuri käigus tänu juhendajate (kollegiaalsele) sõbralikule arvustusele, doktorantide omavahelisele mõõduvõtmisele ja töövõtete võrdlemisele doktoriseminaridel.

Tõdemus, et arhitektuuribüroos luuakse uut teadmist, mis praktikas väljendub lõpuks majade, planeeringute, maastike ja muuna meie ümber, aga mille tegelik sisu, põhjuslikkus, tähendus ja tagamaad ehk nn uus teadmine ise jääb tihtilugu avamata, ongi loomingulisel praktikal põhineva uurimistöö olulisemaid kaasa toodud uuendusi. Loomingulisel praktikal põhineva doktoriõppe mudel avab tervikuna mitte ainult ühe või teise hoone disainipoole või tehnoloogilised lahendused, vaid ka ühe või teise büroo toimimismustri, koostöö plussid ja miinused, töörütmi ja tellijavaliku, teisisõnu, büroo filosoofia või tegutsemismudeli selle laiemas tähenduses. Neile, kes soovivad loomingupõhise doktoriõppe põhimõtetega lähemalt tutvust teha, võib esmalt soovitada Leon van Schaiki esseed „Loovpraktikute looduslugu”⁴ („The Natural History of the Creative Practitioner”), mis leidub näiteks EKA arhitektuuriteaduskonna raamatukogus.

1 Rahvusvaheline ühtse hariduse liigitus („International Standard Classification of Education” – ISCED).

2 http://www.uis.unesco.org/Education/Documents/isced-2011-en.pdf

3 http://ktkdk.edu.ee

4 „Mastering architecture: becoming a creative innovator in practice”, Leon Van Schaik. Wiley, 2005.

Veronika Valk on alates 2013. aasta veebruarist Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna teadustöö juht.