Potjomkini küla rumalale läänele

Kaarel Tarand

Suured arvud võivad hõlpsasti pea segi ajada nii ajakirjanikul kui lugejal-vaatajal. Lisaks on inimestel kalduvus pidada isiklikult kogetut-tajutut universaalselt kehtivaks. Kujutlus meedia mõjust pole siinkohal erand. Näiteks: kui kõik minu tuttavad vaatavad igal õhtul “Aktuaalset kaamerat”, siis järelikult vaatavad kõik eestlased AKd ja on Eesti uudistega ühtviisi hästi kursis. Kui kõik eestlased vaatavad avalik-õigusliku ringhäälingu põhilist uudistesaadet, siis järelikult vaatavad kõik soomlased Yle uudiseid, inglased BBC uudiseid, itaallased RAI Uno uudiseid ja venelased “Vremja’t”. Ameeriklased, need on erandlikud oma globaalse haardega erakanalite süsteemiga.

Värskeim näide eelväidetu kinnituseks on nädal tagasi Eesti Päevalehes refereeritud “EL-Venemaa Keskuse korraldatud meediauuring” (http://www.epl.ee/?uudised=388120), millel kõlav pealkiri: “EL uuring: tavaline venelane upub Kremli ametnike sõnadevoolu”. Pealkirjas esitatud väite põhjenduseks tuuakse, et valitsuspoliitikute ja -ametnike seisukohad ja arvamused moodustavad terve veerandi meedia infomahust. Tõepoolest, kui Eestis ajalehtede, raadio ja televisiooni infomahust veerand oleks ametnike-poliitikute käes, siis oleks meedia igav ja tunduks kõigile võimu käepikendusena, ähvardusena ja ajupesuna. Uputus missugune!

Veel üks tsitaat samast artiklist: “Näiteks Komsomolskaja Pravdas avaldatud artikkel levib kogu Venemaal 600–900 000 eksemplaris. Neid ligi miljonit eksemplari loeb iga päev koguni 2,68 miljonit inimest. Ka teiste ametkondlike lehtede trükiarvud alles algavad 100 000 eksemplarist.” Jääb mulje, et tegu on hiiglaslike mõjutusvahenditega. Et saada Eestiga kõrvutatav pilt, tuleks kõik Venemaa kohta käivad arvud jagada sajaga. Nii tehes saame teada, et suurim Venemaa leht oleks Eestis trükiarvuga 6000–9000 ning seda loeks 26 800 inimest. Ja ametkondlike lehtede trükiarv algaks tuhandest eksemplarist. Nii väikest väljaannet ei võta Eestis keegi jutukski mujal kui kurioosumite rubriigis!

Venemaa ajalehtedele, eriti neile, mis väidetavalt võimuvastasemad, pöörab Eesti meedia üldse suurt tähelepanu. Refereeritakse Kommersandi, Nezavissimaja Gazeta, Vedomosti, aga ka Kremli ametliku häälekandja Rossiiskaja Gazeta artikleid. Kui näiteks Postimees (29. V) vahendab pikalt kellegi Konstantin Goloskokovi, Kremli-meelse liikumise Naši komissari intervjuu ajalehele Vedomosti, siis ta sisuliselt viiekordistab selle artikli lugejaskonna. Nimelt oli Vedomostil TNS Gallup Media andmetel tänavu talvel üle terve Venemaa 95 000 lugejat, Postimehe (koos venekeelse väljaandega) trükiarv oli aprillis 2007 trükikoja andmetel 90 000. Aga igal eksemplaril on vähemalt neli lugejat. Seega refereerib elevant kärbest. Ühiskondlik-poliitiliste ajalehtede sellise kogutiraažini, nagu on praegusel Venemaal, jõuti Eestis juba ärkamisajal, mille lõpul suuremate lehtede trükiarv ületas isegi 10 000 eksemplari (et meeles püsiks – Venemaal oleks selle näitaja võrdlusarv 1 miljon, trükiarv, milleni ei küüni praegu ükski sealne leht).

 

 

Venemaa ajalehtede kogutiraaž kahaneb juba aastaid. Nii ka 2006. aastal, kui trükiti 2005. aastaga võrreldes vaid 96 protsenti ajalehtedest. Globaalselt on trükiajakirjandus viimase viie aastaga tiraaži kasvatanud tervelt 10 protsenti, aga ka Euroopa ja Põhja-Ameerika on pigistanud välja kasvu vastavalt 2,1 ja 0,7 protsenti. Auditooriumiuuringute monopolisti Venemaal, TNS Media Gallupi andmetel (mis on nende kodulehel pidevalt tasuta saadaval: www.tns-global.ru/ ) on perioodil september 2006 – veebruar 2007 näiteks Kommersandile alles jäänud üle Venemaa ainult 225 000 ja Moskvas 137 000 lugejat. Pealinna suurimal lehel Moskovski Komsomoletsil on aga Moskvas praeguseks 718 000 ja üle riigi 1,247 miljonit lugejat.

Eeltoodud arvud peaksid igale uskmatulegi selgeks tegema kurva tõsiasja, et trükimeedial ei ole Venemaal avaliku arvamuse kujundamisel peaaegu mingisugust mõju. Ükski ajaleht ei jõua isegi piirkondlikult iga kümnenda täiskasvanuni, valdav osa aga (eriti Euroopas hinnatumad läänemeelsemad) iga sajanda elanikuni. Kui lehte on lugenud iga sajas elanik, siis ei kujune lehes kirjutatu üldiseks jutuaineks. Hirmuäratava ajupesutööriista, riikliku ajalehe Rossiiskaja Gazeta lugejaskond jääb koguarvult alla Moskvas töötavate riigiametnike omale ja pole raske ette kujutada, et selle lehe tellijaskonna moodustavadki põhiliselt riigiasutused, kus peab karjääri tegemiseks tsaari värskeid sõnumeid peast teadma. Riigi ajaleht töötab põhimõttel: ise kirjutame, ise loeme, ise usume, aga see kõik on siseringi saladus, mida teised ei tea ega peagi teadma.

Nii väikese lugejaskonnaga pole Eestis ilmselt isegi kohalike omavalitsuste valla- või Tallinna linnaosalehed. Küsigem siinkohal, kui palju mõjutavad need elanikkonna maailmapilti, poliitilisi hoiakuid või väärtushinnanguid? Võib julgelt öelda, et üldise kirjaoskusega ning lugemisharjumusega lääne ühiskonnas on Venemaa ajalehed ja eriti nende võrguväljaanded hoopis tuntumad kui Venemaal. Ainult et kui me mõõdame Venemaa meediat oma ühiskonna mõõdupuuga, eriti mõju osas, siis oleme kõvasti petta saanud.

Seda, et trükimeedia mõju vene elanikkonnale peaaegu puudub, pole ilmselt raske uskuda. Eestist vaadates on Venemaa olnud alati mahajäänud maa, millel küll võimas rusikas ja ehk isegi palju tippajusid, kuid üldine haridustase kehvem kui puudulik. Ja lihtsameelsed ning harimatud teatavasti vaatavad televiisorit. Miks muidu oli Vladimir Putinil vaja oligarhidelt Gussinskilt ja Berezovskilt nende telekanal ära võtta? Televisioon võrdubki võimuga, hakati Venemaal uskuma, kopeerides sellega aastakümnetetagust mõtteviisi USAs.

Ka see usk on ekslik. “Vene meediatarbimine on tugevalt telerivaatamise poole kaldus: 85,9% venelastest saab info kätte toanurgas helendavast pildikastist,” kinnitab EPLi 1. juuni artikkel. Jääb mulje, nagu oleks kogu Venemaa elanikkond televisiooniga haaratud. Ei ole. Vaadatavuse tipphetkel kell 21 tõuseb telekanalite summaarne vaadatavus küll kuni 38 protsendini, kuid õhtuse aja keskmine jääb pigem 25 protsendi piirimaile. Venemaa telemaastik on killustatud, keskmisel linlasel on tarvitada minimaalselt 20 kanalit, neist suurimate, 1. kanali, Rossija ja NTV auditooriumiosa on vastavalt 20, 16 ja 14 protsenti kõigist vaatajatest. Aga uudised pole ühegi kanali populaarseimad saated. TSNi monitooringu alusel on teada, et selle aasta sees on ainult üks uudistesaade, nimelt 9. mai “Vremja” (1. kanal) saanud reitingu, mis on suurem kui 10 (reiting on suhtarv, mis näitab protsentides konkreetset saadet vaadanud inimeste osa arvestuslikust koguauditooriumist, Venemaa puhul elanikkonnast, kes vanemad kui 4 aastat). Iga nädala parimal päeval ulatub Venemaa vaadatavaima uudistesaate “Vremja”  reiting 8 protsendini. Teised paremad uudisteprogrammid ei kogu sedagi vaatajaskonda. Rossija saade “Vesti” saab reitinguks 5-6, NTV “Segodnja vetšerom” 3-4. Seega vaatab uudseid kokku maksimaalselt 15–20 protsenti Venemaa elanikkonnast, kuid auditooriumi osalist kattuvust arvestades on tõenäolisem arv 15 protsenti. Tõsi, ega kümnest kõrgemat reitingut ei kogu ka muud telesaated. Iganädalase TOP 100 tippu jõudis mai esimestel nädalatel 12,5-, 11,1- ja 10,0-protsendise reitinguga.

Võrdluseks, kui tavatseme kurta, et eestivenelased ETV venekeelset AKd üldse ei vaata, siis selle saate keskmine reiting jääb just 10 protsendi piirimaile sihtrühmast. Aga 27. aprillil näitas mõõtmine, et venekeelset AKd vaatas koguni 43% muukeelsest elanikkonnast! Eesti uudistesaated aga ei lange pea kunagi nii madala reitinguni oma sihtrühmas, kui tõusevad Venemaal uudistesaated oma tipphetkedel. Kanal 2 uudistesaate “Reporter” kõrgeim reiting TNS Emori andmetel oli tänavu jaanuaris saadud 17,7 (ehk 17,7 protsenti koguauditooriumist 1,3 miljonit inimest), ETV avalik-õiguslik “Aktuaalne kaamera” ületab stabiilselt 12 protsenti. Vaadatavaimad saated (“Eurovisioon”, “Võsareporter”, “Trikimees” jne) küünivad reitinguni 20 ja üle. Siinkohal on põhjust üle küsida: kui palju on mõni telesaade Eesti elu mõjutanud? Kas ehk on mõni (iseseisev, mitte erakondliku taustaga) paljastus viinud ministri ametist vabastamiseni või koguni valitsuse vahetuseni? Mitte ükski.

 

 

Kokkuvõtteks. Venemaa meediat ei saa kõrvutada demokraatlike maade meediaga. Ja küsimus pole isegi niivõrd selles, et võim meediat kuidagi ahistaks või ebavõrdselt kohtleks (see, et meedia peab olema vaba, on läänest vaadates muidugi põhimõtte küsimus). Loeb see, et Venemaal pole välja kujunenud meediatarbimise harjumusi ja pole ka näha märke, et need oleksid kujunemas. Kui Venemaal üldse “suurt” meediat on, siis reklaami- ja kollased lehed, meelelahutust pakkuv televisioon ja muusikaraadiod. Meedia on sedavõrd marginaalne, et ei mõjuta võimu käitumist vähimalgi määral, aga ka vastupidi: võim ei suuda meedia kaudu elanikkonda mõjutada. Miks võim siis üldse meedias poliitilist aktiivsust ilmutab? Üks pakkumine võiks olla, et suur osa Venemaa poliitilisest meediast ongi tehtud välistarbeks. Et meiesugused seda jälgiksid, paljundaksid ja võimendaksid suurusesse, milleni see Venemaal üldse ei küüni. Kas poleks mõistlik sellest vastase kasuks mängimisest hoiduda? Postimees ega Eesti Päevaleht ei trüki ju iga valla kohaliku laualehe uudiseid ümber, miks peaks siis ümbertrükke (mis pealegi nõrganärvilistel siin paanikahooge põhjustavad) tegema naaberriigi sama mõjukusega ajalehtedest? Et mõistaksime Venemaad ekslikult suureks ja hirmuäratavaks pidada?

 

 

Tänapäeva Venemaa meedia on papist fassaad, Potjomkini küla, missuguste ülesehitamisel on Venemaal aastasadade-pikkune kogemus (eks kutsunud Lenin ja Stalingi lääne intellektuaale, sealhulgas eestlasi Moskvasse “nõukogude edusamme” vaatama). Vene meedia on üks element läänele adresseeritud hirmu ja õuduse juttudes Vene vägevuse kohta (mis peab ka tulevikus tagama vetoõiguse ÜRO julgeolekunõukogus) kõrvuti uue tuumaraketi katsetamisega, Putini hullumeelsusele viitavate kõnedega, “suveräänse demokraatia” ehitamisega, maailma šantažeerimiskatsetega fossiilkütuste globaalsel turul. Loe nagu Stalini ajal ja käsul ilmunud raamatut “Vene tehnika”, kust selgus, et kõik, mis inimkond vähegi on leiutanud, on vene isemõtlejate leiutised. Aga jah, oma rahvas ei peagi sellest suurt midagi teadma.

Üks näide lõpetuseks. Juri Levada analüüsikeskuse arvamusuuringus “Venemaa sotsiaal-poliitiline olukord jaanuaris-veebruaris 2007” (http://www.levada.ru/press/2007030702.html) on kõnekas lõik eestlaste hulgas ülisuurt kuulsust kogunud noorteorganisatsiooni Naši kohta. “Liikumise Naši manifestatsioonid ja aktsioonid kulgevad Venemaa elanikkonna põhiosa tähelepanu äratamata. Veebruarikuise küsitluse järgi polnud valdav osa venelastest liikumisest Naši mitte midagi kuulnud (60%) või siis ei osanud vastata küsimusele, millega on tegemist (12%). Ülejäänud vastajad (28%) kalduvad arvama, et see on “võimupartei kaadrireserv” (14% ehk pool neist, kel našistide kohta üldse mingi arvamus oli), 9% (iga kolmas arvamusega vastaja) arvab, et Naši kui noorteorganisatsiooni eesmärgid piirduvad haridusliku, kultuurilis-ajaloolise, heategevusliku ja õiguskaitselise tegevusega; veel 4% oletavad, et see on võimu loodud organisatsioon vastuseisuks opositsiooni vägivallale; 2% küsitletutest (samavõrra kui detsembris 2006) aga ajab Naši segi teiste noorteühendustega, arvates, et see on ekstremistlik organisatsioon, mis on loodud riigi destabiliseerimiseks ning jõuga võimuhaaramiseks.

Naši jääb tuntuselt elanike hulgas alla teistele noorteühendustele, millest meedias on räägitud regulaarsemalt. Mullu detsembris oli Naši poliitiliste noorteorganisatsioonide nimekirjas alles kolmandal kohal (neist teadis midagi 24–28% küsitletuist) mitmesuguste “rahvuspatriootiliste organisatsioonide nagu skinhead’id ja teised (34%), E. Limonovi juhitud natsionaalbolševikud (25%) järel.”

Miks küll kõik eestlased tunnevad Našit? Kommentaarid on liigsed.