Oh seda epohhi!

Leelo Tungal

Aasta tagasi saatis Paavo Kivine mulle lugeda jutte, mille autori nime ta miskipärast ei maininud. Patt tunnistada, aga lükkasin tundmatu uustulnuka käsikirja lugemist aina edasi, arvates, et küllap otsib Olympia kirjastaja minult arvamust küsides vaid tuge autorile äraütlemiseks. Lõpuks võtsin üsna pikahambulise eelhäälestusega lugemise käsile... ega saanud enne pidama, kui lood olid läbi loetud! Uskusin isegi autori ära tundvat: muhe pajatamisviis, värvikad tegelaskujud ja mõnusad muiged nõukoguliku koolielu paatose üle meenutasid väheke Jaan Rannapi Agu Sihvka elujuhtumeid. Tegu polnud siiski lasteraamatuga.

Kui selgus, et Bartholomew Bergi pseudonüümi taha oli varjunud hoopiski spordi(aja)kirjanikuna tuntud Paavo Kivine ise, said seletuse ka maapoiste sporditegemise asjatundlikud ja väheke nostalgilised kirjeldused. Võib-olla tekitasid Kivise lood just seepärast minus tugevat vastukaja, et maakooli muusika- ja võimlemisõpetaja lapsena elasin väiksest peast samasuguses maailmas, kus raadio, ajalehed ja koolidirektorid-kolhoosiesimehed ei väsinud ülistamast kangelaslikku epohhi ja selle loojat – surematut seltsimees Stalinit. Maailmas, kus peaaegu igast perest oli keegi kas vangilaagrisse viidud või küüditatud, kuid kust ometi polnud kadunud elurõõm ja huumor ning kus suveõhtutel kõlasid läbi ööbikulaulu võrkpallimütsud… Selles mõttes on Kivise kirjeldatud olustik tõepoolest “nagu päris”.

Nüüdseks on mõlemad jutud, s.o “Kurg korstnal” ja “Kaks kavaleri”, ilmunud ühiste kaante vahel, üldpealkirjaks viimati nimetatu, ning viiekümnendate aastate koolipoisid võivad end ja oma kooliaja Paavo Kivise raamatus ära tunda.

Teadagi võib samast ajast ja samast õhkkonnast kirjutada väga mitmel moel. Eks pajata neist stalinistlikest viiekümnendatest aastatest nii Viivi Luige “Seitsmes rahukevad” kui ka Heino Kiige “Maria Siberimaal” – mõlemal hoopis erinevad mõtted, tunded ja mälestuste märksõnad. “Kahe kavaleri” lood leiavad aset täpselt samal ajal, kuid raamatu tegelasi ja sündmusi saame näha põhikoolis (ehk nagu tollal öeldi “mittetäielikus keskkoolis”) õppiva terase teismelise poisi silmadega. Lugudes puudub küll minategelane, kuid vaatenurga määrab just selline nooruk, kes enda meelest on justkui mehe eest väljas ja uurib ümbrust ning inimesi kergelt iroonilise pilguga, aga jätab nii poliitilised kui ka majandusmured vanemate kanda.

 

Stalin – nr 1, vana ruun – nr 2

“Enamasti kuulati kõrvalt täiskasvanute jutte, saades oma lapsemõistusega uduselt aimu sellest, mis elu suurte maailmas elatakse. Paistis, et see elu polnud kiita. Aga imelik lugu, kui kurvalt või vihaselt ka mõni jutt pihta ei hakanud, juhtus alati nõnda, et kui Poemees oli märkamatult jutuotsa enda kätte saanud, võttis arutlus teise tooni, läksid naerule meeste näod ning lõpuks tegi juba üks ja teine: “Keh-keh, nojah, eks ta üks tsirkusevärk ole!” Ning lastelegi aimus, nagu oleks jõutud ühele nõule, et mis ka poleks, kuidagimoodi saab ikka edasi elada.” (lk 24).

Laste kuuldes ei kõneldud “riigivastaseid” jutte: see võinuks lõppeda õnnetult kogu suguvõsale, kuid – eks ütle vanasõnagi, et “lapsed väiksed – kõrvad laiad!”. Pisikeses alevis püüavad laiad lastekõrvad kinni palju sellistki, mida linnaoludes on küllap kergem nende eest varjata. Liiatigi on maalastel alati kokkupuuteid “ilma ja inimesi näinud” külameestega: Lutsu Paunvere poisse valgustas kellamees Lible, Kivise alevikulastega ajavad tarka juttu mitme sõja veteranid Vana Karu ja Piilu. Nende sõna jääb ka stalinlikus poleemikas peale.

“Üks väike tüdruk ütles selge häälega: “Aga kõige targem on meie kallis Stalin!”

Sõbrad vakatasid. “Mes?” küsis Piilu otsekui ehmatades.

“Nojah,” noogutas ta siis. “Aga kohe tema järel tuleb minu vana ruun. Te ei usu ilma peal, mis trikka ta kõik oskab.”

“Just,” kinnitas Vana Karu, “tema on kohe nummer kaks.”” (lk 16).

Vana Karu ja Piilu, kes iga elujuhtumi vaagimist alustavad võrdlusega “Nagu meil Mukdeni all…”, pole ainsad värvikad tegelased; ega raamatust naljalt leiagi kedagi, kellel poleks mõnda veidrat joont küljes – läbinisti hea ja ilus on ehk ainult noor õpetajanna, kelle valgele pluusile laste ehmatuseks maandub tindi sisse kastetud porikärbes, enne kui jõuab sihtmärgile – Suure Juhi portreele, millega poiste meelest “olid imelikud lood: sa võisid temast mööda kõndida paremalt vasakule või vasakult paremale – Juht jälgis sind ikka oma ainitise pilguga. See kunsttükk võttis veidi kõhedaks, aga äratas ka uudishimu: kuidas, pagan, ta seda teeb?” (lk 13).

Jaapani sõja veteranidel aitab aleviku alkoholikäivet ülal hoida Miilits – noor mees, kes “ei tahtnud kellelegi paha. Enamasti ta jõi ja käis mööda pruute… Metsavennad aga… No nii loll Miilits ka ei olnud, et oleks nende külaskäikude ajal nägu näidanud” (lk 63). Metsavendade pealik Seitse Ristigi pole papist kangelane, vaid omapärase naljasoonega mees, kes jätab öistel poevisiitidel maha mängukaarte ja räimede abil kirjutatud sõnumeid. “Ülalt seinalt võis lugeda juhi surematut üleskutset “Kogu võim nõukogudele!”, alt laualt aga räimede üksmeelset vastust: “Laku perset, laulurästas!”” (lk 132).

Metsavendade põhivaenlane, “revolutsiooniliselt saarelt pärit” ja varem kaluriametit pidanud partorg, kellele rahvas andis hüüdnimeks Võim, on aleviku üks tragikoomilisemaid figuure nii teo kui näo poolest. Temal on “üks silm oma, aga teine klaasist – klassivõitluses kaotatud ja nõukogude võimu poolt asendatud. Klassivõitlus oli peetud maha kodanlisel ajal ja võõraste võrkude juures. See oli ühelt poolt kaotus, aga teiselt poolt jälle võit. Kui Võim nüüd oma klaassilma välja sihtis ja sellega kedagi põrnitses, oli seda vaata et võimatu välja kannatada. Mõni, kel rohkem südant sees, kohe tundis, et peaks nagu midagi üles tunnistama. Kui ainult oleks olnud, mida.” (lk 60).

Värvikasse galeriisse kuulub veel hulk koolilapsi: parteilase poeg Vellu, kes on uhke oma kõva pea üle, millest põrkavad tagasi nii oinasarved kui ka tarkuseivad, oivikust Prohvessor, kes võidab direktrissi südame stalinlike tsitaatidega, kooli veteran Ansjaak, kelle õpikud on kõige puhtamad, kuna “sügisel pistis ta nad kohe pingisahtlisse ega võtnud enne välja kui kevadel”. Tüdrukud jäävad üpris ühtlaseks halliks massiks, sest nad “ei käinud öösiti õunavargil, ei keeranud lepalehest pläru, ei roninud puude otsas, ei mänginud jalkat, ei lõikunud igale poole nimetähti, ei julgenud hiirt püüda, ei osanud suud pidada, ei öelnud: “Kurat, mehed!”, ei mänginud sõjamänge, ei tagunud kaarte, ei lõhkunud varesepesi, ei turninud veskis, ei teinud pauku, ei püüdnud kahvliga lutse, ei sülitanud, et nülginud konna, ei käinud alasti ujumas, nad kartsid pimedat, kartsid metsa, kartsid peaaegu kõike… Kõige kuradim oli ikka see, et nad kandsid poiste paremad teod kohe kodus ette. Just see sundis ahastusega küsima: miks plikad üldse maa peal olemas on?” (lk 73).

 

Kirjanike liidu liige rätsep Ooverlokk?

Omaette tüüp on rätsep Ooverlokk, kes esiotsa näib olevat midagi rätsep Õhu ja Saalomon Vesipruuli vahepealset. Eks nende “inglistõugu kerega” meeste üle ole tüüakas eestlane ennegi  naernud ning algul tundub, et ka Ooverloki kirjanike liitu astumise unistust pilatakse väheke ülekohtuselt. Maamatsidele koha kättenäitamise soov viib aga “poeedi” ilmselt julgeolekusse, mille kaudu ta oma stalinliku poeemi väljanaerjad Siberi-teele suunab… Mis saab külafilosoof Käpatraavlist, kes “inglise orientatsiooniga” Ooverlokile karistuseks pliidirõnga üle kõrvade kaela lõi, sellest raamat vaikib, kuid lõpulause “Päike paistis.” annab julgust, et ehk ei lõppenud lugu kõige hullemini. Võib-olla jäi Käpatraavel vabadusse ja võib-olla pääses Ooverloki prototüüp tõepoolest kirjanike liitu? Värsid olid tal tõepoolest epohhi väärilised – sisult sotsialistlikud ja vormilt rahvuslikud: “Eesti noored, edasi! / Alleaa, alleaa! / Astkem oma radasi! / Alleaa! / Laulgem rõõmsast Stalinile! / Alleaa, alleaa! / Rõõmuaja toojale, / alleaa!” (lk 137).

Ega sellest ajastust, millest Paavo Kivine oma jutustustes pajatab, kuigi palju ju kirjutatud olegi. Omal ajal lauldi stalinlikule epohhile oode, iseseisvuse saabudes said kunagistest kiidulauludest naljanumbrid.

Kivise raamat on kõike muud kui tõsine – hukkamõistmise jätab ta lugeja hooleks. “Kahes kavaleris” pilatakse nõukogulikku paatost vaimuka irooniaga, mis mõjub värskelt just seetõttu, et autor on detailitäpne ega lase emotsioonidel endast võitu saada. Kui ei mäletaks, kuidas omal ajal õhutati eesti kolhoosnikke maisi kasvatama, kartuleid külmakindlaks muutma ja koloraado mardikaid jahtima, siis arvaks, et lugu sitasitikate püüdmisest ja triibuliseks värvimisest on naljakas väljamõeldis!  Seesuguseid lugusid on raamatus aga õige mitmeid.

Kellel on käeulatuses nõukogudeaegseid bestsellereid, need saaksid kindla peale eriti mõnusa elamuse, lugedes “Kahe kavaleri” kõrvale  Leberechti “Valgust Koordis” või Ranneti “Tugevate teed”. Oh seda epohhi!