Atlas Linguarum Fennicarum

J?Viikberg

15. mail esitleti Tallinnas Soome suursaatkonnas läänemeresoome keeleatlast “Atlas Linguarum Fennicarum” (ALFE), mille I köitele (2004) lisandus nüüd II köide. Atlas, mis hõlmab kogu läänemeresoome keeleala, on tõeline suurteos nii oma formaadilt kui sisurikkuselt ja selle tähendus ulatub kaugele üle meie keeleala või riikide piiride. Nii nagu kaart aitab orienteeruda maastikul, tuleb keelekaart appi keelemaastikul. Keeleatlase kaartidelt ei otsi me muidugi jõgesid ega mägesid, vaid jälgime sõnavara, muutevormide või häälikujoonte maa-alalist esinemust ja levikut. Levikualasid markeeritakse kaardil harilikult eri värvide, viirutuste või eraldusjoontega, üksiknähtusi aga kujutatakse enamasti mitmesuguste tingmärkidega (nagu juures asuval illustratsioonil). Kogu see märkidesse kontsentreeritud informatsioon seletatakse sealsamas kommentaarides.

Läänemeresoome keeled. Läänemere järgi nime saanud läänemeresoome keelerühma loetakse traditsiooniliselt seitse keelt: soome, karjala, vepsa, vadja, isuri, eesti ja liivi. Et keele ja murde vaheline piiritõmbamine pole alati kerge ega ühene, on ALFE kaartidel eraldi välja toodud veel Aunuse (karjala), lüüdi(karjala), põhja- ning lõunaeesti murdeainest. Nii laiaulatuslikku ja andmerikast sõnavarakogu, liiati kaartidel nägelikustatud levilatega, pole seni meie keelerühma kohta kasutada olnud. Atlase abil on hõlpsam jälgida sõnade ja vormide sarnasusi või erinevusi kogu lähisugukeelte alal, tuvastada keelekontakte ja laenusuhteid.

Teose sünd. Keeleatlase koostamise idee käidi välja 1979. aastal Petroskoi sümpoosionil ühes Euroopa keeleatlasest tõukunud vestluses. Soome-Nõukogude ühisprojektini jõuti 1985. aastal ja tegeliku tööni 20 aastat tagasi, s.o 1987. aastal. Rahvusvaheline koostööprojekt on tuginenud kolmele tuntud teadusasutusele: Kodumaa Keelte Uurimiskeskusele (Helsingi), Eesti Keele Instituudile (Tallinn) ja Venemaa Teaduste Akadeemia Karjala teaduskeskusele (Petroskoi). ALFE peatoimetaja on Tuomo Tuomi, eestlastest kuuluvad toimetajaskonda Arvo Laanest, Helmi Neetar, Vilja Oja ja Tiit-Rein Viitso.

Atlas kui teos. Kolmeköitelisena kavandatud teose (III köide ilmub lähiaastail) iga köide hõlmab ligi 300 kaarti koos kommentaaridega, nii kaartide loetelu kui ka legendid on esitatud soome, eesti, saksa ja vene keeles. Atlasesse on koondatud 318 mõiste kohta kogutud keelematerjali, mis on kaartidel tähistatud erinevate sümbolitega. Siinkohal näitena esitatud kaardilt on näha, kuidas nimetatakse kartulit eesti murretes ja meie sugukeelis. Saksa Kartoffel-sõnast on pärit eesti kartohvel, kardul(as), tuhel ja soome kartohveli, vene keele vahendusel ka vepsa ja lüüdi kartofel(a), ent leidub veel niisuguseid omasõnalisi tõlgendusi nagu eesti maaõun või maaubin, soome kagumurrete maaomena, vadja maamuna, pirnist lähtunud soome läänemurrete päärynä ja peruna või naerist lähtunud liivi maana’grõz. Soome idamurdeis levinud potaatti toob ehk meelde inglise potato, ent pärineb siiski rootsi keelest (potatis). Nimetuste varieeruvus viitab selle, et meie kartulikasvatus on XVIII sajandil saanud mõjutusi mitmelt poolt. Ühelt teiselt näitekaardilt paistab, et see vingerdaja, mis soome, karjala, isuri ja vadja keeles on mato (mado) ja põhjaeesti keeles madu, on Põhja-Eestis tuntud ka kui rästik, nõel- ja madu-uss, saartel küü – nagu soome kyykäärme ning lõunaeesti keeles siug; meie uss-sõnaga näikse seltsivat liivi uisk ja uuiska, vepsa zmei ja smija on aga võetud vene keelest (zmeja). Teises köites on näiteid muu hulgas sugulussõnavarast ning võimalik keeliti uurida, kus esineb isavenna tähenduses onu, oni, lell või onkel, kus setä, eno või däädä, millistes keeltes on levinud õde, sisko, sisar, sõsar või syster, kus on tuntud pruut, mõrsja, morsian, nuorikko, noorik, antilas või knägin. Vahelduseks võib olla huvitav jälgida ka tähenduste erinevusi. Näiteks selgub mahl-sõna puhul, et kui üldiselt tähendab see lehtpuude tüves ringlevat vedelikku, siis põhjasoome murdeis tähendab see ka puumähka, karjala keeles aga nii paksu verd kui ka tatti.

Lüli traditsioonide ahelas. Läänemerelaste keeleatlas ei ole ilmunud juhuslikuna ega tühjale kohale, vaid sel on auväärne eellugu. Prantslaste murdeatlasest (1902–1910) innustunud Andrus Saareste juurutas keelegeograafilist meetodit juba oma doktoritöös “Leksikaalseist vahekordadest eesti murretes” (1924). Seejärel suutis ta koostada “Eesti murdeatlase” kaks mahukat vihikut (1938, 1941) ja hiljem Rootsis “Väikese eesti murdeatlase” (1955). Et nendel kaartidel on esile toodud eeskätt eri mõisteid tähistavaid murdesõnu (nt kohitsemata sea kohta kult, kunt, pahru, ups, utt jt), võib selles näha omamoodi eeltööd tema neljaköitelisele mõistelisele sõnaraamatule. Varasemaid keelekaardistusi on ette näidata teistegi keelte kohta. 1940. aastaks jõudis Lauri Kettunen avaldada oma kapitaalse soome murrete atlase, D. Bubrihhi, A. Beljakovi ja A. Punžina koostatud karjala keele murdeatlas valmis 1956. aastal Petroskois ning ilmus 1997 Helsingis.

ALFE seisukohast sai otsustavaks asjaoluks, õigemini eeskujuks, Euroopa keelte atlase “Atlas Linguarum Europae” (ALE) koostamine, millega tehti algust 1975. aastal. Selles 51 riiki ja 22 keelerühma keeli ühendavas suurväljaandes on väärt kogemusi omandanud nii eesti, soome kui karjala lingvistid, kusjuures eesti murrete ja lähisugukeelte eest on hea seisnud needsamad Arvo Laanest, Helmi Neetar, Vilja Oja ja Tiit-Rein Viitso.

Lõpetuseks. Keeleatlased on eelkõige väärtuslikud andmekogud keeleteadlastele, kuid mitte ainult seda. Keelekaartide andmed kõnelevad meile kõigile ka meie asustusajaloost ja kultuurisuhetest, nii kultuurilaenudest kui nende levikusuundadest. Asjahuvilised peaksid aga neid põnevaid köiteid ilmtingimata ise lehitsema, et need lehitsejaile ahhaa-elamusi ning isiklikku avastamisrõõmu pakkuda võiksid. Kuuldavasti leiduvad mõlemad köited juba Eesti Keele Instituudis ja Eesti Raadios, aga küllap ka suuremates raamatukogudes. Kogu atlases peituva rikkaliku keeleainestiku kättesaadavaks tegemine CD-ROMil ja/või Internetis tuleb päevakorda kohe pärast kolmanda köite ilmumist.