Milline sa oled, laienenud Euroopa?

Anto Raukas

Rahvusvahelise ülikooli Audentes kirjastusel ilmus järjekordne teadustööde kogumik üsna pretensioonika pealkirja all “Euroopa pärast ajaloolist laienemist”. Kuigi raamat on inglisekeelne, on seda sisukat ja vastuolulist raamatut mõistlik lähemalt analüüsida. 19 artiklit on jaotatud nelja ossa: seadused ja poliitika, majandus, sotsiaalteadused ning meedia ja raamatuülevaated. Kõigi sisu pole võimalik siin avada, tuleb piirduda vaid üldiste pintslitõmmetega ja jääda lootma, et raamat leiab lugejaid ja põhjalikumat individuaalset analüüsi.

Kui Eesti ühines ELiga, siis meil lihtsalt ei olnud teist valikut. Kuid me ühinesime liiduga, mille aja- ja kultuuriloost me teadsime äärmiselt vähe, sest nõukogude koolis seda lihtsalt ei õpetatud. Nüüd aga imestame, miks Euroopa ei saa aru meie pronkssõduri saagast. Ei saagi saada, sest II maailmasõda kulges seal hoopis teisi radu mööda. Me naerame nn euronõudeid, kuid keegi ei vaielnud omal ajal GOSTide ja SNIPide vastu, sest süsteem ehituses ja teistel elualadel peab olema. Ja miks me peaksime võitlema euronõuetes sisalduva soovituse vastu paremini säilitada oma looduskeskkonda ning valmistada ja müüa vaid kvaliteetset, hügieeninõuetele vastavat kaupa? Kuid loomulikult on ELis palju bürokraatiat ja tobedust, mida eestlase talupojamõistus kuidagi ei saa omaks võtta. Ja seetõttu peame nõudma oma juhtidelt, et need ei koogutaks Brüsseli ees sama innuga, kui nad omal ajal tegid Kremli suunas.

Me arvame, et EL ja NATO kaitsevad meid Venemaa eest. Kuid oleks sinisilmne loota, et keegi kaitseks meid Venemaa agressiooni korral relvadega. Meil pole nii palju raha kui Kuveidil, et sõjalist abi kinni maksta, ja aitäh eest ei tehta siin maailmas midagi. EL kõneleb laia suuga säästvast arengust, mis olevat üheaegselt majanduslikult tasuv, sotsiaalselt võrdõiguslik ja keskkonnasõbralik. Tegelikult valitseb ELis suurriikide (eriti Saksamaa ja Prantsusmaa) diktaat ja ülbe suhtumine uusliitunuisse. Maastrichti ja Amsterdami lepingutes (artiklid 2, 3, 6) rõhutatakse vajadust “edendada ühenduse kõigis osades majandustegevuse harmoonilist, tasakaalustatud ja säästvat arengut, tööhõivet ja sotsiaalkaitse kõrget taset,…, konkurentsivõime ja majandusliku suutlikkuse vastastikust lähenemist… ning liikmesriikide majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ja solidaarsust”. Tegelikkus on nendest õõnsatest lausetest üsna kaugel ja see sunnib meid vahetevahel ka oma peaga mõtlema. ELi liikmesmaadelt tulev priiskav ja raiskajalik elulaad ei tohiks meile kui iidsele metsarahvale olla kuidagi vastuvõetav. Seetõttu on kogumiku kohatine kriitiline suunitlus täiesti mõistetav.

Pea kõikide artiklite ühiseks jooneks on identiteedi otsimine, mille leidmine pole ELis aga kaugeltki kerge. Seetõttu tuleb kindlasti lugeda Aksel Kirchi ja Tarmo Tuisu ning Mait Taltsi põhjalikke artikleid, mis on tervikuna pühendatud sellele keerulisele probleemile. Alati heatasemeline publit­sist Paul A. Goble tõstatab oma artiklis “Is the EU pushing the US away?” küsimuse kahe Venemaa suhtes kriitilise liidu võimaliku arengutee kohta ja märgib seejuures kohe, et need mõlemad ühendused on väga erinevad ning nende mõttemaailmgi on erinev. Ameerika on immigrantide maa ja sügavalt religioosne, orienteeritud tulevikule. Teda huvitavad vähe möödaniku probleemid, mis on Euroopale olulised. Külma sõja aastadki olid vaid sundabielu Ameerika võimsuse ja eurooplaste hirmude vahel. Ameerika ja Euroopa erinevusi peab paremini mõistma ja edasistes arengutes hoolega jälgima. Ka Eesti peab siin leidma oma selge tee, et mitte hammasrataste vahele jääda.

Sándor Meisel Ungari Teaduste Akadeemiast leiab, et Euroopa peab ennast uuesti defineerima, sest uute riikide vastuvõtu probleemidega vihjatakse täiesti varjamatult seniste liikmesriikide majanduslikele huvidele ja nende kaitse vajadusele. Tavapäraselt kriitiline ELi suhtes on Ivar Raig, kes juhib tähelepanu liidu nõrgenemisele seoses idasuunalise laienemisega ning kasvavale natsionalismiohule mitmetes uutes liikmesriikides. Ta leiab, et Eesti peaeesmärgiks on enda kui suveräänse riigi tunnetamine ja määratlemine. Erik Terk analüüsib põhjalikult ELi võimalikke arengustsenaariume ja leiab, et neid on kolm: kodanike Euroopa, riigistuv Euroopa (Euroopa superriik) ja isamaade Euroopa (minimaaleuroopa). Vladislav Volkov analüüsib elu kvaliteeti Lätis ja kahe valdava etnilise grupi, lätlaste ja venelaste vahelisi suhteid ning erinevaid vaateid tulevikule. Mõlema ootused on lähedased. Venelased on elutingimuste osas meelestatud lätlastest positiivsemalt, kuid suhtuvad negatiivsemalt tulevikku ja kaugematesse eesmärkidesse. Ülo Ennuste analüüsib Eesti ja Euroopa Liidu majandusmehhanisme ja leiab, et Eesti majandus on duaalne ja endiselt tugevasti mõjustatud nõukogudeaegsest mõttemallist ja pärandist. Kari Liuhto käsitleb põhjalikult Kaliningradi piirkonna arengut enne ja pärast ELi laienemist. Oblasti kaudu toimub 4% kogu Venemaa impordist, kuid vaid tühine osa ekspordist (0,4%), mistõttu on selle piirkonna konkurentsivõime madal. SKT inimese kohta on kaks korda väiksem kui Baltimaadest madalaima SKTga Lätis. Välisinvesteeringuid ühe elaniku kohta on siia tehtud 20 korda vähem kui Eestisse. ELi laienemine ei avaldanud Kaliningradi oblastile olulist positiivset mõju, kuid seda võib oodata tulevikus.

Kokkuvõttes kutsun kõiki üles seda kogumikku mitte üksnes lugema vaid ka lahti mõtestama, sest valmis retsepte selles raamatus ei ole.