20.03.2014

Meil veel on raamaturiiulid

Pille-Riin Larm

Kirjanduse digiteerimise teemal vestlevad Marin Laak ja Marju Mikkel Eesti Kirjandusmuuseumist. Laak on IUT uurimisteema juht, digitaalse kirjandusajaloo vedurite „ERNI. Eesti kirjanduslugu tekstides 1924–25” ja „Kreutzwaldi sajand” idee autor ning Eesti muuseumide aastaauhinna 2013. aasta nominendi, raamatu „The Digital Turn: User’s Practices and Cultural Transformations” („Digitaalne pööre: kasutajapraktikad ja kultuurilised muutused”) üks koostajatest. Mikkel on digitaalarhiivinduse spetsialist, kes digiteerib vanu säilikuid ning hoiab toimimas andmebaase ja kirjanduslikke veebikeskkondi.

Larm: Kirjanduse digiteerimise vajadusest räägiti viimati laiemalt 2011. aastal, mil haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo käis välja „Väikese Illimari” ja „Tähesõdade” poleemilise vastanduse. Palju vastukaja tekitasid mullu ka kultuuriminister Rein Langi sõnavõtud e-raamatute teemal. Siinse vestluse ajend on värske „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020”,1 mis omal moel eeltooduga suhestub. Mis on muutunud kolme aasta jooksul pärast e-„Illimari” diskussiooni? Kas ootus e-raamatute suhtes on veelgi suurem?
Laak: Aeg liigub mööda tehnoloogia-kiirteed. Need küsimused, mis kolme aasta eest olid suunatud justkui kaugesse tulevikku, on nüüd juba vastust saamas. Kõigepealt tuleks aga täpsustada e-raamatu mõistet, mis on keeruline nagu kõik uue meediaga seotud mõisted. Praegu on selleks harjutud pidama epub-formaadis salvestatud teksti, mis on loetav ja lehitsetav lugerites, aga tegelikult peaks e-raamatu tähendus katma mis tahes elektroonilisel kujul loetava teksti, ka pdf-formaadis. Rahvusvahelise Gutenbergi projekti eestvõttel on maailmakirjanduse klassika tekste avaldatud juba 20 aastat ja kõikvõimalikes e-formaatides.
Mikkel: Gutenbergil on neid aja jooksul juurde tulnud. Alustati täiesti tavalise tekstiga põhimõttel, et see oleks võimalikult lihtsalt ja laialt kättesaadav.
Laak: Jah, alustati lihtsalt raamatute tekstide sisestamisest, mida sai teha käsitööna. Nii alustati kirjanduse „digiteerimist” paljudes kirjanduse uurimise keskustes üle maailma. Tehnika arenedes hakati raamatuid digiteerima piltidena, skaneerima kui trükiseid. Kolme aasta jooksul on seega olukord palju muutunud. 2011. aastal oli ainult üksikuid e-raamatuid, kuid praegu on valmis juba ligi 200 e-raamatut eesti vanemat ilukirjandust ja selle aasta lõpuks tehakse kultuuriministeeriumi „Eesti kirjanduse toetusprogrammi” raames ligi 100 e-raamatut juurde – sellega peaks olema kogu autoriõiguste alt vaba eesti kirjanduse väärtuslikum osa e-raamatuna olemas.
Mikkel: Kuidas otsustada, mis on väärtuslikum osa kirjandusest?
Laak: See on kirjandusliku vaatepunkti küsimus. Kui ressurssi on vähe, valitakse paratamatult teosed, mis on kõige tuntumad, kooliprogrammides jne.
Mikkel: See on kaanoni võimendamine.
Laak: Nõus. Elektrooniline keskkond peaks andma just võimaluse seda mitte võimendada, kuna üks uue meedia tunnuseid on see, et hierarhiad kaovad ja toimub tasapinnastumine (ingl levelling). Ühtlasi on täheldatud hüperkanoniseerimist (hypercanonization), ootamatut fenomeni, et internetikeskkond hoopis võimendab (maailmakirjanduse) kaanonit ja rohkem, kui seda suudaks teha ükski trükitud kirjandusajalooraamat. Miks? Sellepärast, et samu maailmakirjanduse klassikute teoseid digiteeritakse korraga üle maailma. Tekib kuhjumine – kas või Shakespeare’i väljaandeid on digiteeritud sadu. Väga head väiksemad autorid ei paista selle massi seest välja.
Larm: Kas eesti kirjanduse hüperkanoniseerimist peaks vältima? Mis printsiipide järgi üldse digiteeritakse?
Mikkel: Ei pea.
Laak: Minu meelest võiks. Printsiibid on seni olnud veidi vastuolulised. Kõigepealt klassika: eelmisel aastal eraldas riik kultuuriministeeriumi programmiga ka esimesed nii-öelda ametlikud ressursid „väärtkirjanduse ja teiste rahvuskultuuriliselt oluliste tekstide digiteerimiseks ja e-raamatutena avaldamiseks”. Teistpidi on Eestis valikuprioriteet olnud täiesti formaalne: digiteeritakse lihtsalt autoriõiguse alt vaba kirjandust. Enamik klassikast, mis on ka kooliprogrammides, on paraku autoriõiguse all. Kirjandusklassika kättesaadavus on aga oluline, kuna seda peaks tundma iga haritud inimene. Kultuurimälu osana kuulub see meie rahvusliku enesetunnetuse juurde.
Larm: Kes on need praegu veel autorikaitse alla kuuluvad klassikud, kelle loomingut esmajoones peaks digiteerima?
Laak: Esimesed on praegu sama e-raamatute programmi raames EKMi ja rahvusraamatukogu koostöös Marie Under, Artur Adson, Heiti Talvik ja Betti Alver. Lisaks Friedebert Tuglas ja Karl Ristikivi. Kirjanike liit andis Talviku ja Alveri teosed selle programmi jaoks vabaks kasutamiseks. Üldiselt ollakse aga ehmunud, et järg on autoriõiguste all oleva kirjanduse käes – imestan, et seda probleemi justkui ei nähtud ette. Mina sellest ei heituks, autoriõigustega seoses tuleb teha lihtsalt rohkem tööd. Esiteks oleks vaja kirjanike autoriõiguste hoidjate kontakte. Paljud neist ei ole teada, ise andmete koondamine läheb väga vaevaliselt. Ministeeriumi juhendi järgi on aga vaja digiteerida ka raamatute illustratsioonid ja kujundus, nii et lisanduvad ka kunstnike, kujundajate ja fotograafide autoriõigused. Kui riik tahab jätkata eesti kirjanduse digiteerimist, mida ei tee ju mitte keegi maailmas peale meie, siis peaks riigi toel looma kirjandusklassika autoriõiguste hoidjate kontaktandmete andmebaasi. Teiseks peaks välja töötama lepingud ja eraldama ka summad autoriõiguste maksmiseks.
Larm: Seni on projektipõhiselt tehtud kättesaadavaks hulk kõige vanemat kirjandust. Esimesena hakkas seda „Eesti punase raamatu” kõrval süstemaatiliselt digiteerima veebikeskkond „Kreutzwaldi sajand”.2
Laak: „Kreutzwaldi sajandi” algne eesmärk oli vanema eesti kirjanduse kättesaadavaks tegemise kõrval ka väga rariteetsetest trükistest säilituskoopiate tegemine. See on seda vähem aktuaalne, mida uuema kirjandusega on tegemist. Püüdsime näidata eestikeelse kirjanduse plahvatuslikku sündi XIX sajandil. Vanemad raamatud on paraku gooti kirjas, mida tärgituvastus luges väga vaevaliselt. See nõudis hiljem tähelepanelikku, sõna-sõnalt redigeerimist ja originaaliga võrdlemist – puhas kallis käsitöö. E-raamatute valmistamine vanemast kirjandusest on tegelikult piltide tekstistamine.
Larm: Kuidas on „Kreutzwaldi sajandi” teistmoodi, tasapinnalist valikut seni vastu võetud?
Laak: Sellel ei ole kahjuks kasutajakeskkonda, mis annaks tagasisidet, aga me näeme kasutajate hulka. Möödunud aastal oli klikke ligi kaheksa miljonit. On ka näha, kuidas kasutus on selgelt seotud kooli- ja ülikoolitsüklitega. Kas või selle keskkonna näitel võib öelda, et hariduses on vajadus digiteeritud allikate järele suur.
Mikkel: Vähene tagasiside tulebki enamasti just õpetajatelt. Enamasti on see positiivne.
Laak: „Kreutzwaldi sajand” ongi päris kasutajasõbralik, selles on palju lisaväärtust ja kõik on seostatud. Puuduseks peetakse seda, et materjali on liiga palju. Õpetaja tahaks väljavalitut salvestada, ta ei saa hakata tunnis improviseerima. Soovitakse luua isiklikku kasutuskeskkonda nagu Rahvusarhiivi Saagas. See eeldab väga suurt tarkvaraarendust.
Larm: Milline keskkond on aga Digar?
Laak: See on rahvusraamatukogu säilituskoopiate repositoorium, virtuaalne kelder, kus hoitakse kõiki neid raamatute pildifaile ja nendest tehtud pdf-faile. Digikoopiaid hoitakse kolmes eri kohas.
Larm: „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020” ütleb 20. punktis, et väärtuslikum osa kultuuripärandist digiteeritakse 2018. aastaks. Kas see tundub teostatav?
Mikkel: Täielikult kindlasti mitte. Kõigepealt on kogude suurus meeletu, neist on võimalik digiteerida killuke. Kõige raskem on aga ikkagi valimine ise: mis on see kõige väärtuslikum?
Larm: Kirjanduse digiteerimise puhul on see „väärtuslik” uus vaatepunkt senise klassika või autoriõiguse printsiibi kõrval.
Mikkel: Arhiivis lähtume ennekõike kasutuspraktikast. See, mida uurijad rohkem kasutavad, on järelikult praegu kõnekas ja vajalik. Suur osa digiteerimist käibki arhiivis tellimuste kaudu vastavalt nõudlusele. Muidugi ei saa me lähtuda ainult statistikast. Kirjandusmuuseumil on digiteerijana suured eelised, kuna peale arhiivitöötajate töötavad siin teadlased, meil on oma uurijakompetents.
Laak: Kirjandusajaloolastena vaidleme praegu selle üle, mis üldse kuulub eesti kirjandusse, kas lähtuda tuleb keelest või territooriumist. See on kompleksne probleem. Isegi kirjanduse mõiste üle vaieldakse. Ka klassika mõiste ajas siiski muutub, veelgi ebakindlam on väärtkirjanduse mõiste. Valiku peaks kindlasti tegema need, kel on vastav akadeemiline haridus, kes tunnevad kirjandusajalugu. Kirjanduse digiteerimine annab võimaluse kirjanduspilti rikastada ja avardada. Kas või kooliklassika on kitsuke, võrreldes selle ilukirjandusega, mis on väärtuslik. Ja teos on seda põnevam, mida vähem on ta tuntud praegu. Siin on nii palju avastamist.
Larm: Kooliklassika näide on asjakohane, kuna tundub, et üsna palju hakataksegi rõhuma õpilase jaoks väärtuslikule. „Põhialused” osutab digiteeritava rakendamisele hariduse teenistusse üleüldse. Viimasel ajal räägitakse palju ka järgmise Tiigrihüppe vajadusest koolides.
Laak: Ma usun, et sellest hakatakse rääkima üha enam. Digitaalse pöörde tulemusel peavad muutuma ka kooliprogrammid, peab muutuma õpetamine üldse. Oluliseks saavad seosed ja info otsimine. Kogu pedagoogika läheb teistele alustele. Ühtlasi avaneb muuseumidel ja raamatukogudel võimalus uueks „hüppeks”. Mäluasutuste suure allikaressursi kättesaadavus aitaks ka tekste mõista. Näiteks saab digiteeritult kõrvutada Marie Underi „Sonettide” redaktsioone ja jälgida, kas ja milliseid muutusi neis on tehtud.
Larm: Kõik see nõuab kahtlemata koostööd ministeeriumide vahel ja autoriõiguste hoidjatega ning palju tugevamat rahastamist.
Laak: See on väga positiivne, et ometi on tekkinud mõte teha koostööd haridussfääriga. Seejuures tuleb aru saada, et praegune digitaalne pööre on mõjutanud kõiki inimesi ja mõjutab ka kultuuripärandi kasutajat. Meil on juba suureks saanud põlvkond, kes on kasvanud arvutikultuuri maailmas. Nii haridus- kui mäluasutuste töö on aga väga inertne. Digiteeritud kultuuripärandi mass on juba isegi suur, kuid sellest mõtlemine ei tule järele. Me elame praegu kahes maailmas korraga. Meie siin mäluasutuses elame ikkagi veel pabermaailmas, aga inimesed on harjunud juba teistmoodi mõtlema ja allikaid kasutama.
Mikkel: Meil veel on raamaturiiulid.
Laak: Digitaalse pöördega muutub kogu mõtteviis. Kõik, mis on seotud arvutiga, personaliseerub ja muutub järjest isiklikumaks. Sa saad kujundada endale oma ekraani, saad teha endale oma riiuli, saad valida endale oma „kohustusliku kirjanduse”. Praegu on riiklikud õppekavad küll avardunud, aga ikkagi jäigad. Tulevikuvisioon on õppekavade muutmine paindlikumaks või nende ümbertegemine sedasi, et on eesmärk ja vahendite hulk selleni jõudmiseks on väga suur – need saab anda mäluasutus. Tuleb arvestada inimese harjumusega, et ta saab kujundada personaalset keskkonda.
Larm: Kultuuripärandi digiteerimine eeldabki elementaarset koostööd ministeeriumide vahel, kuna küsimus puudutab kogu ühiskonda. Kas tundub reaalne, et mäluasutuste infosüsteemid hakkavad tulevikus koos talitama? Mõistan „koostalitusvõimet” sellena, et infosüsteemid suudavad üksteisest andmeid pärida.
Mikkel: Nende kokkutoomine on tehniline küsimus, sisulist probleemi ma ei näe.
Laak: Igasuguse arengu keskmes peab seejuures olema inimene. Me ei tee midagi asja iseenese pärast. Ka siis, kui digiteerime ohustatud asju, teeme seda, mõeldes lugejale, kes tuleb saja aasta pärast. Märksõnad olgu „kasutajasõbralikkus” ja „kasutaja vaatepunkt”: seesugune ühine portaal aidaku kasutajat, et ta saaks ühest võrguväravast kõik kätte. Massilisem digimine on mäluasutustes käinud kümme aastat. Seda on tehtud, kes kuidas on saanud, projektipõhiselt. Praegu oleme astumas uude järku sellega, et on juba olemas kriitiline mass ja saab astuda sammukese lugeja poole, tuues need kokku – tundub olevat universaalne arenguloogika.
Larm: Ka rahvusvaheliselt liigutakse selle poole, et tuua kokku sama tüüpi andmed.
Laak: Digitaalne pööre ei ole ainult tehnoloogiline, see on muutnud inimeste suhtumist ja inimestevahelisi suhteid. Ollakse harjunud olema aktiivne, osalema ja jagama. Aga inimesteni jõuab see pööre ikkagi ka haridussüsteemi kaudu, mäluasutused on ainult vaheaste. Meie eesmärk peaks olema see, et kultuurimälu oleks pidev ja et „Illimarid” ei kaoks ära. Meie asi on hoolitseda, et need kirjanduslikud tekstid, mis loovad rahvust, oleksid olemas.
Mikkel: See on see, mille pinnalt saab toimuda põlvkondadevaheline kommunikatsioon. „Väike Illimar” on põlvkondade sidususe sümbol. Digiteerida tuleks aga suurem valik kirjandust peale klassika ja koolikirjanduse, et uue põlvkonna lugeja saaks harjumuspärasest keskkonnast valida endale lugemisvara, koostada omaenda kaanoni.
Laak: Autorite puhul kerkib ka küsimus, kas eelistada esmatrükki või hilisemat: näiteks Koidulat ja Liivi on nauditavam lugeda redigeeritud trükkidest, Underit ja Tuglast aga varasematest. „Kalevipojast” polnud 2011. aastani ainsatki identset trükki. Ka e-raamat ei ole universaalne suurus või nähtus.