Suvelõpu viimased kammermuusika õied

Heili Vaus-Tamm

Tallinna kammermuusika festival on Eesti muusikaelus alles noor tegija. Nagu Birgitta festivalgi kujundab see kolmandat aastat suvemöllust toibuva publiku puhkuselõppu. Pärast mahukat ja dramaatilist muusikateatrifestivali algas hääbuva suve viimastel soojadel õhtutel õdus kammermuusika pidu (20.–25. VIII). Festivali kunstilise juhi Pille Lille koostatud kavad on mitmekülgsed ja sobivad laiale publikule – ning esinejakesksed. Vastupidiselt tavalisele pole bukletis sõnagi esitatavate teoste kohta, see-eest aga pikalt interpreetidest. Ja kes siis esinevad? Nagu Pille Lille Muusikute Toetusfondi teiste ettevõtmiste, sarjade “Meistrite akadeemia” ning “Hingemuusika” puhul – eesti interpreedid. Lisaks antakse välja noore laulja ja noor muusiku preemiat, millele sel aastal liitus noore dirigendi oma.

Iga ettevõtmine on (õnneks) korraldajate nägu. Tallinna kammermuusika festivali esinejad on akadeemilised ja mitme põlvkonna tunnustatud eesti muusikud. Sel aastal Aleksandra Juozapenaitė-Eesmaa, Mari Tampere, Marko Martin, Peep Lassmann, Oksana Sinkova, saksofonikvartett SaxEst jpt. Võimaluse festivali galakontserdil aariaid orkestriga kuulata andis muusikaakadeemia orkestrist välja kasvanud Festivali Kammerorkester (juhendaja Mari Tampere).

Tallinna festivali puhul võib paralleeli tõmmata soomlaste fenomenaalse Kuhmo kammermuusika festivaliga. Viimasesse on kunstiline juht Vladimir Mendelssohn lisaks soomlastele endile maailmast esinema kogunud oma põnevamad ja ekstravertsemad mängupartnerid. Pille Lille festivalil esinevad siiski vaid eestlased.

Üks ühine esineja selles muidu nii erineva käekirjaga seltskonnas on ometi – pianist Irina Zahharenkova. Soomes elav ja Tallinnas hariduse saanud neiu, kes ainsana Balti riikidest (eelmisel aastal ka Kremerata Baltica) esines põhjanaabrite kammermuusika peol juba teist aastat. Ja isegi esitatav teos oli Eesti ning Soome festivalil sama – Bachi “Goldbergi variatsioonid”. Kuhmo festivali kavad on aga programmilised, sisuliste seostega, ning annavad pealkirja-suunitluse kogu üritusele. Pille Lille festivali kavad tunduvad aga põhinevat sellel, mis esitajatele enim sobib.

 

Neljapäevasel raekoja kontserdil kõlasid niisiis õhtu esimest poolt täitvad J. S. Bachi “Goldbergi variatsioonid” ja teises pooles Maurice Raveli Trio ning hispaania helilooja Joaquin Turina “Circulo”.

Zahharenkova Bachi-tõlgendus on leebe ja süvenenud, kaugel autentse stiili epateerivast eredusest. Kõnekas oli seegi, et 46minutilise teose viimane noot oli võetud niisuguse tundega, et küll on kahju, aga otsa sai! Meelde jäid ootamatud pehmed piano’d, loomuliku kaarega kujundatud fraasid. Taotluslikult puudus eredus ja vähimgi efektsus, vaid hetkiti köitsid tähelepanu tõusvate käikude sätendavad jooned ja briljantne tehnika. Teos kasvas esituslikult kindluse ja mastaapsuse suunas, lõppedes siiski “unemuusikale” (kirjutatud ju unetu krahvi tellimusel) sobivas leebuses.

Oli tore mõte panna noored, uhkete maailmakonkursside laureaadid (Bezrodny, Ainomäe ja Poll) kokku üheks trioks. Ja vahest hakkab suurtel solistidel ka kammermuusika tegemine meeldima, nii et tulevikus võiks neilt kuulda juba eredat ansamblikunsti. Praegu prevaleeris ansamblis pianist Mihkel Poll, kes koosseisule oma mänguga raamid ümber ja põhja alla pani. Aktiivselt sekkus ka tšellist Silver Ainomäe, kellelt sai kuulda nii mõnegi ereda fraasi ja kauni tooni. Viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny jäi aga miskipärast noormeeste varju. Hetkiti võlus tema mängus ootamatult pilli sügavam, n-ö vioolatämber.

Prantsuse impressionistidest on Raveli keerulisem esitada kui ühesemalt lüürilist ja oma erakordses läbipaistvuses hämmastavat Debussyd. Raveli helikeel on teravam ja mitmekesisem – nagu ta ka ise on oma mitmest rahvusest põlvnevat päritolu rõhutanud. Raveli muusika juures annavad parima tulemuse välisest impressionistlikust vabadusest ning pealispindsest loidusest välja purskuvad eksalteeritud momendid. Apaatsuse ja ereduse hurmav, ootamatu segu. Sellise mitmekihilisuse ja läbitunnetatud ansamblipartituurini noorte seekordne katse siiski ei ulatanud.

Teose teise osa on helilooja kujundanud selgemate karakteritega ning siin rõõmustasid klaveri põnev ja napp tehniline kujund, tšello lai joon ning õhulised puhangud. Kolmandas osas köitis aeg-ajalt tähelepanu viiuli huvitavalt sügav tämber.

Turina helitöö oli orkestraalsem, suurte laiade meloodiakaarte ning eredate harmooniatega – seega kergemini teostatav. Põnevat otsimist pakkus aga “Circulo” kohati veidi segane tundlikkus, lopsakate lõunamaiste värvide küllus, pärlendavad rütmid ja ootamatud lõpud. Teose lõpupoole rahunes helikeel impressionistlikku idülli, mis oli pikitud magusate meloodiate ja hõrkude harmooniatega. Tõeline lõunamaa öö. Mõnus vaheldus kuulata ka sellist vähe mängitavat repertuaari.