Kuumad seitsmekümnendad Itaalias

Oudekki Loone

Rooma, 1977. aasta kevad.  

“Ma mäletan, et päeval, kui rööviti Aldo Moro, tulid vanemad mulle kooli järele, sest nad kartsid, et nüüd hakatakse kätte maksma.”

  Daniele

 

“Keegi ei tahtnud mulle rääkida, mis on “bierre” (BR, punased brigaadid – O. L), isegi kui küsisin. Siis ma mõtlesin, et neid kutsuti “brigate rosse” selle pärast, et nende pükstel oli punane triip. Tegelikult oli see ju karabinjeeridel. Noh, kui tänapäeva vaadata, siis teatud mõttes oli mul õigus. Aga siis nimetati televiisoris neid “malviventi”–- “valesti elajad”, aga mina kuulsin “mal di denti” ehk “ hambavalu”. Siis ma kujutlesingi, et bierre oli teatud grupp karabinjeerisid, kelle tunneb ära selle järgi, et neil on ümber pea seotud suure sõlmega valge rätik!”

  Marco

 

Nii rääkisid mu itaallasest sõbrad, kui küsisin neilt 1970ndate kohta. 1970ndate Itaalias valitses allasurutud kodusõja olukord: pommid, tapmine ja inimröövid olid poliitika osa. Kuid just sellest ajajärgust saab otsida Itaalia tänapäevase rahuliikumise, poliitilise aktiivsuse ja forza di piazza ehk väljakuvõimu põhjusi. Aastad 1977-78 olid senise poliitika murdepunkt.

1970. aasta poliitilise kliima madalrõhkkond tulenes 1948. aasta üldvalimistest. Kohe pärast Teist maailmasõda andis Itaalias poliitilist tooni vasakpoolsus: kommunistid (Partito Comunista Italiano – PCI) ja sotsialistid (Partito Socialista Italiano, PSI) said 1946. aasta regionaalvalimistel kokku rohkem hääli kui kristlikud demokraadid (Democrazia Cristiana – DC). Kaks aastat hiljem peetud üldvalimisi räsis aga juba külm sõda ja Ameerika Ühendriikide Trumani doktriini aegne antikommunistlik võitlus. Ühendriigid hoiatasid itaallasi kommunismi kui Euroopas leviva hävingu eest: retoorilis-propagandistlikud raadiosaated ja ajaleheartiklid spämmisid Itaalia meediatarbijaid metafooridega nagu “kommunismitulekahju”, “üleujutus” ning “punane palavik”. USA rahastatud propagandakampaaniad ja paremtsentristlike jõudude majanduslik toetus, samuti kiriklike jõudude koondumine DC taha tagas neile valimisvõidu 48 protsendiga häältest.

Kristlikud demokraadid võitsid valimistel järgmised 44 aastat ja olid võimul 1992. aastani. See ei vääranud aga kommunistide populaarsust Põhja- ja Kesk-Itaalia “punastes” regioonides, kristlike demokraatide võimulolek tulenes toona pigem külma sõja tingimustest kui itaallaste poliitilistest vaadetest.

Majandusareng ning kõrghariduse massitrend tõid 1968. aastal kaasa üliõpilasrahutused, sellele järgnesid töölisrahutused ja naisõiguslaste liikumine. Itaalia oli 1940ndatega võrreldes muutunud teistsuguseks just oma väärtuste poolest. Seitsmekümnendaid iseloomustasid pidevad kollektiivsed protestilained. Kristlikel demokraatidel puudus niisuguses Itaalias selge toimetulekustrateegia.

 

Majanduskriis

1973. aastal algas kapitalistlikku maailma tabanud kõige tugevam majanduskriis pärast 1929. aastat ning see kujundas valitsuste käitumist terve järgnenud dekaadi jooksul. Itaalias oli tormiline areng aastatel 1958–1972 toonud kaasa suured pinged ja militarismi, nii leitigi end 1970ndate algul olukorrast, et just siis, kui Itaaliast oli saanud maailma üks juhtivaid tööstusriike, algas majanduslangus. Liiri pidev devalveerimine lasi küll Itaalia kaupadel püsida konkurentsis, ent tõi kaasa impordi kallinemise ja hinnatõusu siseturul. Kriisitingimustes püüti tootmist võimalikult detsentraliseerida ning sellega tõusis ka musta sektori osakaal Itaalia majanduses.

1973. aastaks oli Itaalia võimupartei DC sisemiselt killustunud. Partei liikmeskond pärines jätkuvalt lõunast, põhinedes pigem klientistlikul vajadusel kui poliitilistel veendumustel, vähenes toetavate rahvaliikumiste arv või nad kaugenesid parteist.

1974. aastal raputas DCd kaks suurt skandaali. Genova magistraadid avastasid juhtumi, kus nafta rafineerijad ja edasimüüjad maksid kindlaid summasid peamiselt DC poliitikutele, kes selle tulemusena eelistasid maksjate ärihuve. Parlament võttis kiiresti vastu seaduse, mille kohaselt parlamendiparteisid hakati rahastama avalikult, kuid inimesed uskusid siiski, et eraviisilised toetused jätkuvad kõigest hoolimata.

Teise skandaali tõi päevavalgele Padova magistraat Giovanni Tamburino, kes paljastas sõjaväelastest, salateenistuse liikmetest ning rahvusvaheliste organisatsioonide esindajatest koosneva salaorganisatsiooni Rosa dei Venti, mis valmistas ette riigipööret, kasutades selleks terroriakte, milles lavastati süüdi vasakradikaale, et kaose olukorras tagada autoritaarse võimu kehtestamine. Oktoobris 1974 lasi Tamburino arreteerida Itaalia salateenistuse ühe põhiharu ülema, Servizio Informazioni Difesa kindrali Vito Miceli. Corte di Cassazione  viis uurimise üle Rooma magistraatide alluvusse, paar nädalat hiljem Miceli vabastati. Rosa dei Venti plaanide läbikukkumises mängis peaosa just DC lõhestatus: Aldo Moro seisis selgelt niisuguste plaanide vastu, muutudes nii NATO-le kui USA toonasele valitsusele ebameeldivaks koostööpartneriks. Samas jätkati pingestrateegiat: lavastati kommuniste süüdi terroriaktides ning provotseeriti vasakpoolseid rühmitusi vägivallale, seda Gladio ja P2 poolt. Need on jõud, mille olemasolu tuli välja alles tagantjärele, ent mis mõjutasid Itaalia poliitilist stabiilsust  tollal võib-olla kõige rohkem.

3. VIII 1990 tunnistas tollane peaminister Giulio Andreotti NATO koordineeritud salajase paramilitaarse organisatsiooni Gladio olemasolu sõjajärgses Euroopas. Äärmusparempoolset terrorismi uuriv kohtunik Felice Casson avastas esimesena Gladio suhte nendega ning just see sundis Andreottit tunnistama, et salajane organisatsioon tegi tõepoolest koostööd paremäärmuslastega, et reageerida “hädasituatsioonidele”. Itaalia, Šveitsi ja Belgia parlamendi moodustatud spetsiaalsed komisjonid veendusid uurimiste käigus, et niisugused organisatsioonid eksisteerisid kogu Lääne-Euroopas: Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias, Portugalis, Hollandis, Luksemburgis, Belgias, Taanis, Norras, Itaalias, Kreekas ja ka Türgis. Kuigi tegevust koordineeriti rahvusvahelisel tasandil, oli strateegia igas riigis erinev. CIA täpset rolli ja tema rahastuse ulatust Gladio tegevuses uuritakse ikka veel, CIA on neid seoseid püüdnud eitada.

1981. aastal tabas Itaalia avalikkust skandaal: ministrite nõukogu avaldas vabamüürlaste looži P2 nimekirja, mis saadi kätte Licio Gelli korterist. Nimekirjas oli 972 nime: 4 ministrit, 44 parlamendisaadikut, Itaalia salateenistuste juhid, karabinjeeride kõrged ametnikud, Guardia di Finanza ülemus, kohtunikke, pankureid, ajakirjanikke, ülikooli professoreid jne, teiste hulgas figureeris nimekirjas ka tulevane peaminister Silvio Berlusconi. Parlamendi moodustatud komisjon jõudis järeldusele, et 1970ndatel eksisteeris Itaalias organisatsioon, mille eesmärk oli haarata võim ja kuulutada välja autoritaarne riik. Hilisemad uuringud tuvastasid, et enamikku seitsmekümnendate poliitilistesse skandaalidesse oli haaratud P2 ja ka Gelli, kaasa arvatud näiteks 1970. aasta Borghese riigipöördekatse. CIA endine agent Richard Brenneke avaldas oma intervjuus RAI-le, et ajavahemikul 1969–1981 kandis CIA igal kuul looži arvele summa, mis ulatus kümne miljoni dollarini. P2 avastamine viis küll salaloožide keelustamise ja valitsuse tagasiastumiseni 1981. aastal, aga ei teinud nende kujundatud poliitikat olematuks.

 

Compromesso storico

1960ndate Itaalias oli loodud tugevad ametiühingud ning teised sotsiaalsed liikumised. PCI tahtis neid juhtida, kuid kartis ka oma mõõdukamaid valijaid kaotada ning vähendada valitsusse pääsemise võimalust. See paralüseeris PCI seestpoolt. USA ja NATO olid avalikult selgelt kommunistide valitsusse kaasamise vastu, seega ei toetanud ka rahvusvaheline situatsioon PCI võimulepääsu. 1972. aastal valiti partei sekretäriks ausa ja pühendunu renomeega Enrico Berlinguer. Ta mõistis, et PCI jätkuv paralüseeritus poliitilisel maastikul ei tohi jätkuda ning oktoobris 1973 tõi ta avalikkuse ette kolme peamise poliitilise jõu PCI, DC ja PSI “ajaloolise kompromissi” (compromesso storico) kontseptsiooni. See oli 1970ndate Itaalia tähtsaim poliitiline initsiatiiv.

Berlinguer rõhutas, et on oluline vältida Tšiili sündmuste kordumist Itaalias, ning leidis, et vastuseks erinevate jõudude katsele pöörduda autokraatiasse tuleb luua uus suur allianss, võttes eeskuju 1943.–47. aasta fašismivastasest alliansist. Sotsiaalsel tasandil tähendas see tööliste ja keskklassi teatud osa ühendamist, viies nad reaktsiooniliste jõudude käeulatusest välja, poliitilisel tasandil uut kokkulepet DCga. Berlinguer püüdis selle kaudu Itaaliat poliitiliselt ja sotsiaalselt päästa katoliiklaste ja kommunistide ühise moraalse baasi loomise abil. Katoliikluse suur pühendumus solidaarsusele oleks tulnud ühendada kommunistliku kollektiivse tegevusega, et luua uus poliitiline kord. Niisugune tegevus oleks toonud PCI tagasi poliitilisele areenile ning taganud Itaalia demokraatia püsimise.

Berlingueri plaan idealiseeris DCd. 1970. aastaks oli DC olnud võimul üle kahekümne aasta, kujundanud riiki oma näo järgi ja muutunud kapitalismi ja konservatiivsust esindavaks ainuparteiks, mille mõned tiivad olid pöördunud autoritaarsusse. Selline partei Berlingueri skeemi tegelikult ei sobinud. Itaalia ühiskond ei olnud ka enam nii kollektivistlik kui sõjaeelsetel aastatel: 1950ndate massilise migratsiooni ning majandusarengu tulemusel kujutas iga perekond endast tarbijamentaliteediga individualiste. Berlingueri kollektiivsuse visiooni võis enamik tavalisi itaallasi küll respekteerida, aga see ei haaranud neid enam kaasa.

 

Kodanike liikumised

Jätkuv majanduskriis tegi ametiühingute olukorra keeruliseks. Paljud Itaalia firmad suleti, välisfirmad tõmbusid turult eemale liiga kõrge tööjõukulu ja liiga tugevate ametiühingute tõttu. Peagi tabasidki ametiühinguid esimesed tagasilöögid, kuid organisatsioonina muutusid nad aina institutsionaliseeritumaks: struktuur tsentraliseerus, üksikute vabrikute enda ametiühingutel polnud enam tähendust, tööliste usaldusisikud osutusid vaid ametiühingutegelasteks. Majanduskriis tõi kaasa mitmeid spontaanseid proteste, mida ametiühingud ei toetanud. Koos tugeva bürokratiseerumisega tõi see olukord järk-järgult kaasa ühingute senise ühiskondliku positsiooni kadumise. PCI nimetas spontaanseid tööliste proteste ja liikumisi avantüristlikeks ega toetanud neid kartuses kaotada oma kontrolli nende üle.

1968. aasta tudengirahutuste ja tõusva pinge mõjul olid tugevnenud ka mitmed revolutsioonilised liikumised, ametiühingute nõrgenemine ei lasknud neil aga revolutsiooni enam paratamatuna esitada. Neil tuli end Itaalia muutunud poliitika raamides uuesti määratleda: nende struktuur muutus parteilaadseks ning tihti ka autoritaarsemaks. Liikumiste mõju siiski ei kadunud: revolutsiooniline vasakpoolsus säilis kõigis  suurtes linnades, eriti aga Milanos. Üheks selle väljundiks oli ka alternatiivne kultuur: näiteks Dario Fo innovatiivne teater, kuid ka selleks ajaks kommertsialiseerunud rokkmuusika ja uimastikultuur olid kõrgpunktis.

Eriline tähendus on omamoodi töölisliikumisena loodud Punastel Brigaadidel ehk Brigate Rosse’l. BR leidis, et ajaloo kulgu tuleb kiirendada ning parim meetod on vägivald, seaduse raamides tegutsemine ei tundunud neile enam otstarbekohane. BRi loojad olid mitmekesise sotsiaalse taustaga: mõned olid pärit maoistlikest rühmitustest (Trento), teised kommunistlikust noorteühendusest FGCI (Reggio Emilia), paljud olid ka tugeva katoliikliku taustaga. Esimesed BRi liikmed kuulusid peamiselt töölisklassi või alamkeskklassi, nii mõnegi vanemad olid Teise maailmasõja ajal olnud fašismivastaste liikumiste (Resistenza) aktiivsed liikmed.

Kui teised revolutsioonilised grupid püüdsid ühiskonda muuta kodanikuaktiivsuse tõusu ja elanikkonna mõtteviisi muutmise kaudu, siis BR pidas ühiskonna kujundamise teeks vägivalda ja terroriakte. 1972–74 organiseeris BR  mitmeid relvastatud parempoolsete ametiühingutegelaste, ettevõtjate ja firmajuhtide lühiajalisi röövimisi  ja hirmutamisi. 1974. aastal BRi strateegia muutus järsult, kuulutati välja “löök riigi südamesse”. Aprillis 1974 rööviti Genova kohtunik Mario Sossi, teda hoiti vangistuses 35 päeva BR nõudsid Sossi vahetamist oma vangistatute vastu, see tõi BRi kogu maailma rambivalgusse. Pärast Sossi röövimist keskendus politsei BRi sekka imbumisele, nende peidukohtade avastamisele, kasvas arreteeritute arv.  See oli ka aeg, kui kõrvaldati BRi loonud ajalooline tuumik ning organisatsiooni juhiks tõusis Mario Moretti.

Kõige markantsem Itaalia 1970ndate uus nähtus oli kahtlemata naisliikumine. Feminism sai alguse 1968. aasta tudengirahutustest, mis oma maskuliinsest struktuurist hoolimata tõi poliitikasse märkimisväärse arvu noori naisi. Järgnenud töölisrahutustes oli ametiühinguvõitluse eesotsas juba tuhandeid naisi. 1975. aastaks oli naisliikumisest saanud ülemaaline nähtus, mitmete organisatsioonide seas oli kõige suurem mõju arvatavasti Movimento della Liberazione delle Donne Italianel, (MLD). MLD nõudis nii võrdõiguslikkust (näiteks naiste diskrimineerimise lõpetamist koolisüsteemis) kui naiste vabadust oma elu üle ise otsustada (rasedusvastaste vahendite vaba kättesaadavus, abordiõigus, õigus lahutada abielu jms). Naisliikumise mõjul reformiti näiteks 1975. aastal perekonnaseadust: kui varem oli perekonnapeana defineeritud mees, kellel oli õigus kontrollida oma naise käitumist ja tegevust, siis uus seadus kehtestas abikaasade võrdsuse, see oli juba selge samm perekonnas hierarhilisuse põhimõttest loobumise suunas.  

Kõikide naisliikumiste ühiseks tunnuseks olid mittevägivaldsed meetodid ning organisatsioonistruktuuride hierarhia ja autoritaarsuse vähendamine. Niisugune vaatepunkt oli absoluutselt uus Itaalia poliitikas ning mõjutas selle arengut ja kujunemist arvatavasti kõige enam kõigist teistest tollel kuumal perioodil tekkinud mõtetest.

 

Valimised aastatel 1974–76

1975. aasta juuni regionaalsed valimised kulgesid laiaulatusliku vägivalla õhkkonnas. Paremäärmuslased ei olnud loobunud pingestrateegiast. 28.  V 1974 plahvatas Brescias Piazza della Loggial toimunud antifašistliku demonstratsiooni käigus prügikasti peidetud pomm, mis tappis 8 inimest, vigastatuid oli 103. 4. VIII 1974 plahvatas pomm Rooma-Brenneri ekspressrongis, tappes 12 ja vigastades 44 inimest. Aldo Moro tütar väitis aastaid hiljem, et tema isa pidi olema selles rongis, aga muutis viimasel hetkel oma plaane.

Niisugustes oludes oli DC valimiskampaania peamine sõnum, et vaid nemad suudavad taastada seaduse ja korra. PCI seevastu keskendus oma kampaanias DC käes olevate kohalike omavalitsuste korruptsiooni, klientelismi ja kaose paljastamisele, seades vastukaaluks “punase vöö”, PCI mõjupiirkonna omavalitsuste kiire arengu ja organisatsioonilise korrastatuse.

Tulemused rääkisid enda eest: PCI sai 33 protsenti häältest, mis oli 6,5 protsenti tõusu, PSI 12 protsenti häältest (1,5 protsenti tõusu) ja DC 35 protsenti häältest (2 protsenti langust). Kõik vasakjõud kokku said valimistel 47 protsenti häältest ning PCI oli vaid 2 protsendi kaugusel, et olla riigi kõige laiema valijaskonnaga partei, tulles võimule paljudes maakondandes “punase vöö” kõrval  ning kõigis olulisemates linnades.

DC vahetas peasekretäri, selleks sai ekspartisan, ausa mehena tuntud Beningo Zaccagnini, Aldo Moro soosik. Sellel vahetusel oli kaks eesmärki: näidata DCd kui korralikku parteid ning avada kõnelused PCIga. Moro soov oli vastata Berlingueri liidu moodustamise kutsele viisil, mis toetaks ka DCd. Samas tabas DCd kohe üks suuremaid skandaale: selgus, et USA lennukikompanii Lockheed oli maksnud altkäemakse kogu maailma tööstusriikide poliitikutele, et tagada lennukitellimusi; selles süüdistati ka kolme Itaalia poliitikut, kahte DC ja ühte PSI liiget. Kevadel 1976 sattus DC uus imago uue löögi alla: et vältida abordireferendumit, üritasid parteid uue seaduse suhtes jõuda kokkuleppele, DC pakkus omalt poolt välja seadusemuudatuse, mille kohaselt abort jäi jätkuvalt kuriteoks. Vastuseks loobus PSI oma toetusest DC vähemusvalitsusele ning see tõi paratamatult kaasa vajaduse enneaegsete üldvalimiste järele.

1975. aastat märgib ka eurokommunismi tõus: Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia kommunistlikud parteid suurendasid koostööd, kinnitades sõltumatust Nõukogude Liidust ja pühendumust demokraatlikule sotsialismile. 12. VII 1975 kinnitati ühises deklaratsioonis, et “kontseptsioon rahumeelsest ja vabast teest sotsialismile väljendab meie strateegilist veendumust, mitte taktikalist suhtumist”. See tekitas suurt huvi kogu Euroopas ja ebamugavust USA valitsusele: kuigi eurokommunistide NSVLi kriitika oli teretulnud, siis kommunistide võimule kaasamise viis nende arvates ainult poliitilise situatsiooni destabiliseerumisele. Samas näitasid Itaalia arvamusküsitlused, et PCI edu DC  ees (sorpasso) võib olla reaalselt saavutatav.

Valimiskampaania lõpuaega  iseloomustas laiaulatuslik vägivald. Mais tapeti MSI valimisüritusel noor kommunist Luigi di Rosa. 12 päeva enne valimisi tapsid Punased Brigaadid Genova kohtuniku Francseco Coco, kes oli keeldunud nendega läbirääkimisest Sossi röövimise ajal. DC kasutas neid kahte juhtumit, et näidata end keskteena ekstreemsete valikute, fašistide ja punaste, sh PCI  vahel. 20. VI valimistel sai PCI parema tulemuse kui iial varem: 34,4 protsenti. Ent ka DC püsis tugevana: ta sai 38,7 protsenti häältest, jäädes selgelt suurimaks parteiks. Kõik väiksemad parteid kas kaotasid hääli või jäid nagu PSI 1972. aasta tasemele. Niisugune seis – PCI edu ja PSI ebaedu – seadis mõlemad parteid ootamatusse olukorda. Samas oli ka DC selgelt situatsioonis, kus tal ei olnud PCId võimalik ignoreerida.

Berlinguer jäi kindlaks oma 1973. aasta ajaloolise DC ja PCI kompromissi ideele, sõltumata sellest, et vasakparteid olid saanud 47 protsenti häältest. Berlinguer oleks võinud suunata oma energia tugeva vasakjõu ülesehitamisele, sellel olnuks šanss võita valimised järgmisel korral. See kätkes endas aga kahte ohtu: esiteks ei toetanud rahvusvaheline olukord vasakpoolset valitsust, kellega võinuksid kaasneda näiteks majandussabotaažid, nagu reaalselt juhtus 1980ndate alguses Prantsuse sotsialistliku valitsusega. Teiseks mäletas Itaalia enda poole sajandi tagust kogemust autoritaarsusega ja Berlingueril oli reaalne alus kartuseks, et vasakpoolsete võimuletõus võib teatud osa keskklassist ja ettevõtjaist panna pöörduma autoritaarsete valikute poole, nagu see oli juhtunud 1922. aastal.

PSI uueks sekretäriks valiti partei parempoolset tiiba esindav milanolane Bettino Craxi, valik, mis kujundas Itaalia poliitikat terve järgmise dekaadi jooksul. 1992. aastaks sai Craxist Itaalia korruptsiooni sümbol. Seitsmekümnendatel oli Craxi rahvusvahelisel areenil tuntud kui dissidentide toetaja, osa Craxi ebaseaduslikult teenitud rahast kasutati Uruguay vasakpoolse opositsiooni toetamiseks, muist sai Jaruzelski-aegse Poola Solidaarsus ning üht-teist pudenes ka Arafatile ja PLO-le. Craxi leidis, et eemaldumine kommunistidest, et luua vasaktsentristlik valitsus, on ainus võimalus partei ellujäämiseks. PCI vaatles PSId jätkuvalt noorema vennana, kelle lojaalsus on garanteeritud, seda arrogantsi ei andestanud PSI kunagi. Seega, kuigi vasakparteidel oli riigis suurem toetus kui iial varem, muutus nende koostöö üha nõrgemaks. PCI üks suurimaid poliitilisi vigu oligi PSI marginaliseerimine, mis laskis vasakpoolsust defineerida ainuüksi kommunismina ning toitis USA soovi DC võimu kõikvõimalike meetoditega alles hoida.

1976. aastal moodustati uus non sfiducia (mitte umbusaldav) valitsus Giulio Andreotti juhtimisel, kommunistid ja sotsialistid ei olnud valitsuse liikmed, aga nad olid nõus, et seda pole vaja lõhkuda. Vastutasuks konsulteeriti nendega programmi osas. Andreotti oli konservatiivne katoliiklane, kelle kaitseministriks oleku ajal äärmusparempoolsed salateenistustesse infiltreerusid. Andreotti valijaskonna kindlus oli Lazio, kus ta oli üles ehitanud tugeva klientistliku võrgustiku. Praeguseks on ka selgunud, et tal oli märkimisväärseid sidemeid maffiaga, mida ta kasutas oma poliitilise karjääri huvides. Andreotti juhitav “solidaarsusvalitsus” sai teoks paljuski tänu Aldo Moro tugevale poliitikale: Moro oli sunnitud kokku leppima Andreottiga, et võita enda poole DC konservatiivsem tiib. Aastail 1963–68 ja 1974–76 peaministri ametis olnud Aldo Moro eesmärk oli samm-sammult tuua PCI valitsusse, ilma kriisideta ja ilma ohustamata DC valitsemissüsteemi, allianss kommunistidega ei tohtinud DC positsiooni märkimisväärselt nõrgendada. Moro nägi selles alliansis ka arvatavasti ainsat alternatiivi P2 ja Gladio mõjuvõimule, Berlinguerigi arvates pidi ajalooline kompromiss olema ühiskonna ülesehituslike muutuste hüppelaud, mitte ainult korrektiivne reform. Samas alahindasid nii Berlinguer kui ka Moro DCs pika valitsemisaja jooksul tekkinud korruptsiooni ning teiste ühiskonnajõudude tugevust.

 

1977. Aasta liikumine

Revolutsiooniliste rühmituste jaoks olid valimised täielik läbikukkumine: paljud neist olid olnud aktiivselt poliitikas 1968. aastast ning pool miljonit häält ning kuus kohta parlamendis polnud piisav tulemus. Paljud rühmitused lagunesid ning osa neist pöördusid Brigate Rosse vägivaldsete meetodite poole. 1976. aasta alguses tundusid Punased Brigaadid olevat kadumisele määratud, kuid revolutsiooniliste liikumiste lagunemine ja politsei surve märkimisväärne nõrgenemine lasi neil taas kasvada.

Mida rohkem PCI end valitsusega sidus, seda rohkem kaugenes ta oma valijaskonnast ülikoolides ning suuremate linnade noorte hulgas, PCIst sai traditsiooniliste korrahoidmismeetodite tuline pooldaja  ning ta vaikis probleemidest, mis poliitiliselt aktiivse noorsoo hulgas olid suurima tähtsusega: demonstratsiooniõigus, politsei ülemäärane jõukasutamine, vanglareform, hierarhiseerituse vähendamine jne. Selline poliitika lihtsustas vägivaldsete meetodite kasutamist, teiselt poolt pani aga tema valijaskonna otsima alternatiivseid meetodeid.

Kõige jõulisem neist oli Movimento di 1977, 1977. Aasta Liikumine. 1977. aastaks oli majanduskriis vähendanud oluliselt töövõimalusi, samal ajal püüdles järjest rohkem inimesi kõrghariduse poole. Noorteliikumise eesmärgid muutusid. Otsiti ühistegevust, milleks tihti olid aruteluringid, kunsti- ja muusikatöötoad, joogaklassid  ning ka narkonõustamine, sest heroiin tegi võidukäiku illusioonid kaotanud noorte seas. Movimento 1977 eesmärk ei olnud rünnata vana võimu, vaid luua teist laadi, mittehierarhilisi struktuure. Neilt pärineb liidrite ja eliidi ning töökontseptsioonikriitika. Mõjutatuna naisliikumisest hakati rääkima mittevägivaldsusest ning feminismist. Liikumine oli üles ehitatud võrgustikuna ning selle liikmed pidid üksteist kohtlema võrdsena, et säilitada kõigi intellektuaalset uhkust.

1977. aasta tõi kaasa PCI ja Movimento kokkupõrked. Tipul olles otsisid mõlemad laia kandepinda. Compromesso storico õnnestumine oleks võinud ka need pinged maandada ja Movimento koha ühiskonnas säilitada. Ometi hävitas muutuste võimaluse Aldo Moro röövimine ja tapmine 1978. aasta alguses. Ilma Morota kaldus DC äärmusparempoolsete poole, Moro tapmine tekitas paljudes vastikuse vägivalla vastu, nii et nad taandusid isiklikku ellu, teised liitusid BRiga. Ühiskonnas hakkas meeleavaldus toimima terrorismi sümbolina ja koostöö mõiste ebameeldivalt lehkama.

Movimento ideaalid jäid aastateks varjusurma, kuid tõusid taas 1990. aastate teisel poolel, pärast supervõimude pinge kadumist, PCI lagunemist ja Itaalia valitsuste korruptsiooniskandaale, muutudes ehk selgemaks ja tugevamakski kui  1970ndatel. Feminism, sõjavastasus, võrgustruktuurid, koostoimimine – see ei ole enam ajalugu, see on ka praeguste liikumiste tänapäev ja meil jääb üle vaid vaadata, kuidas end nüüd kehtestatakse.

Meeleavaldusõiguse ja hierarhiakriitika on Itaalia avalikkus endale kätte võidelnud, 2006. aasta valimistel võitsid vasakjõud koos toimides valimised ning muudatused läbi teinud kommunistlik partei Partito della Rifondazione Comunista leidis enda koha valitsuses. Kuid kriminaalsuse, korruptsiooni, autoritaarsuse ja sumbumisega poliitikas tuleb itaallastel ikka veel võidelda ja ikka veel on just kodanikuliikumised need, kes soovivad ellu viia tegelikke muudatusi.