Ahvenamaa kevad tuli Eestisse

Mark Soosaar

Kuraatori tähelepanekudNäitus „Ahvenamaa kevad Eestis” Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 29. V.

Me alustasime Kjell Ekströmiga ühel ajal. Tema mahajäetud lehmalaudas, mina  oma sõpradega lagunenud parteile kuulunud majas. Olid eelmise sajandi üheksakümnendad aastad.  Meile avanesid uued aknad-uksed vabasse  maailma. Ahvenamaalgi puhusid uued tuuled. Peamine tuluallikas – suhkrupeedikasvatus oli otsa saanud, kalavarud olid peaaegu kadunud ning Ahvenamaa kuulsate laevareederite aeg unustusehõlma vajunud.
Aga Soome astumisel Euroopa Liitu sai kuue tuhandel  saarel elav 25 000-line kogukond kauaigatsetud autonoomia ehk väikese „omariikluse”. Peamiselt selleks,  et  Ahvenamaa pealinna Marie­hamni  sadamas peatuvatel laevadel oleks võimalus kümmekonnaks minutiks Euroopa Liidust näiliselt välja sõita ning seeläbi pardal vabalt tax-free kaupa müüa.  Raha ja turistid tulid Ahvenamaale tagasi. Ning Kjell Ekström oli tabanud õige hetke.  Ta kutsus Mariehamni lähistel asuvas Önningeby külas kokku kunstiühingu nagu meiegi  tollal Pärnus ja hakkas ehitama kunstimuuseumi. Eesmärgiga uurida, koguda ja eksponeerida  omanäolise Põhjala koolkonna, meie laiuskraadi Fontainebleau’ lugu. Soome  maalikunstnik ja Turu kunstimuuseumi esimene intendant Viktor Westerholm (1860–1919)  kutsus XIX sajandi lõpukümnendil ja XX sajandi algaastatel Önningeby külla  rootsi ja soome „barbisoonlasi”, et koos värskes õhus ning romantilises meeleolus nautida  plein air’i võlusid. Eestlastest avastasid Ahvenamaa Noor-Eesti kunstnikud: 1906. aastal jõudsid sinna Nikolai Triik abikaasaga, seejärel Konrad Mägi ja Aleksander Tassa, nendega liitus ka Tassa vend Rudolf. Önningebysse  maapakku sattus ka nooreestlane Friedebert Tuglas, kes veetis oma kümnest pagulasaastast neli suve Ahvenamaal, 1913. aastal koos sõprade Aleksander Tassa ja Anton Starkopfiga. Tuglas on ise kirjutanud, et sõitis Ahvenamaale esimest korda innustatuna ja lummatuna noorte eesti kunstnike Ahvenamaa suve muljetest.*
Kahekümne aastaga on Kjell Ekström väikesest, 4×7 meetrisest graniidist lehma­laudast ehitanud igavesti uhke pikk­­maja, kus rahvale vaatamiseks Viktor Westerholmi ja tema sõprade südamlik maalilooming. Eriti sööbivad mällu kalurite elu jäädvustanud rootslase  J. Acke maalid, vaprad saare naised elavad edasi H. Rönnbergi lõuenditel. Önningeby kunstimuuseum pole pelgalt hoidla, kus aeg-ajalt meistriteostelt tolmu pühitakse. Siin käib kord nädalas harjutamas Kjelli õe Siv Ekströmi naisviiuldajate ansambel Kvinnfolk, igal aastal  augustis sõidavad Önningebysse kokku külaviiuldajad üle kogu maailma. Rahvusvaheline muusikapidu kestab siis  tähistaeva all kuni hommikuni. Ek­-s­trömi kunstimuuseumi uhkes saalis on mitmel õhtul  laulnud Kihnu Virve oma pereansambliga ning külas käinud ka Kihnu viiulilapsed. Jüri Ojaver aga monteeris muuseumi kõrval laiuvale looduslikule graniitplaadile mälestuspingid neile nooreestlastele, kes olid sadakond aastat tagasi  seal oma impressioonid jäädvustanud.
Meisterlik akvarellist Kjell Ekström ja viiulivirtuoos Siv Ekström on Ahvenamaa kultuurielu sädeinimesed.  Suuresti tänu õe-venna hingestatud tööle on  sealne kunstielu täis üllatusi. Ja on vist üsna seaduspärane, et need üllatused jõudsid sel kevadel ka Pärnu uue kunsti muuseumisse.  Skulptor Anna Sundblomi  filosoofilised  kiiged, kus istumine on ahvatlev ja ühtlasi eluohtlik, avavad väljapaneku.  Ahvenamaa kevadmeloodia kõlab  meie muuseumi lähikonnas kasvavatele pärnadele kinnitatud  fantastilistes  linnumajades, mis valmisid Anna Sundblomi eestvedamisel ning  kuhu mitmed tihase- ja varblasepaarid ruttu sisse kolisid.  Iseõppinud filmimehe Per-Ove Högnäsi dokfilmid Ahvenamaa  laevareederitest ning nende hiiglaslikest  ookeani­purjekatest  jutustavad  saarerahva  legendaarsest ajaloost, mis meil siin  Läänemere idakaldal on peaaegu tundmatu. Minna Öbergi  maalid, Matilda Sauli ja Carina Karlssoni fotopoeesia ning muidugi  mu hea sõbra Kjell Ekströmi akvarellid ning valgusinstallatsioon  annavad teada, et Ahvenamaa kunstielu ei jää maha suures maailmas toimuvast. Kaua Mehhikos elanud ja lõpuks kodusaarestikku tagasi pöördunud Amanda Chanfreau’ ladina-ameerikalikud maalid kõlavad näituse rahvusvahelise lõppakordina. 
Kahju on juba 29. mail hakata näitust kokku pakkima. Õnneks jäävad ahvenamaalaste  linnumajad Pärnu pärnadele suve lõpuni …

* Tänan täpsustuse eest Kersti Kolli. Ahvenamaast inspireeritud kunsti on Eestis ka varem eksponeeritud. 2006. aasta kevadel toimus Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis projekt „Ahvenamaa fenomen”, suvel näidati seda Önningeby muuseumis. 2007. aastal oli näitus väljas Helsingi Amos Anderssoni muuseumis suure Önningeby koloonia näituse osana. 2011. aastal oli Adamson-Ericu muuseumis näitus „Naiskunstnikud Ahvenamaa Önningeby kunstnike kolooniast”. See oli esimene Önningeby kolooniat tutvustav väljapanek välismaal. R. V.