Arvo-Jürgen Alas 20. III 1943 – 17. IX 2007
17. septembril lahkus meie hulgast pärast rasket haigust armas sõber, tõlkija Skandinaavia keeltest Arvo Alas. Kopenhaagenist saabunud kurb uudis tundus esialgu uskumatu. Ei või olla, Laxnessi “Islandi kella” tõlkimine on ju pooleli! 1970. aastate algusest peale oli Arvo Alas eesti skandinavistide hulgas üks omanäolisemaid ja sihikindlamaid. Seljataga oli stuudium Leningradi ülikoolis, kus norra, taani ja islandi keel said tugeva põhja. Järgnesid aastad ajakirja Noorus toimetuses (1971–1981) ja ajakirjanikutöö kõrvalt Põhjamaade kirjanduse tõlkimine. Aastail 1981–1984 töötas Arvo Alas kirjanike liidus konsultandina, oli seejärel mõni aasta vabakutseline tõlkija ning määrati 1991. aastal kui lausa ainuvõimalik isik Kopenhaagenisse Eesti Välisministeeriumi esindajaks vastloodud Balti Informatsioonikeskusesse. Järgmiseks ainumõeldavaks sammuks oli määramine taas iseseisva Eesti Vabariigi esimeseks suursaadikuks Taanis, Norras ja Islandil. Keelte ja kultuuri sügavuti tundmine ning soe isiklik sarm olid noil aastail eduka diplomaatia eeltingimus.
1997. aastast peale taandus diplomaatia taas kirjanduse ees ja tõlkija jätkas oma põhitööd, tõlkimist, islandi, norra ja taani kirjanduse suursaadikuna.
Kui heita pilk tagasi, nüüd kahjuks juba lõppenud elutööle, siis tuleb aukartusega tõdeda, et hoolimata liiga lühikeseks jäänud tööajast sai tehtud uskumatult palju ja eriti kvaliteetset tööd. Juhuslikke autoreid Arvo Alase tõlgete nimistus ei leidu. Ta tõlkis romaane, novelle ja draamasid. Ja erilise mõnuga ülikeerulisi islandi skaldivärsse, endal piip suunurgas popsumas. Ta on mõjutanud meie kõikide pilti Skandinaavia väärtkirjandusest ja tutvustanud meile suuri fäärlasi Jørgen-Frantz Jacobseni (“Barbara”, 1974) ja William Heineseni (“Kadunud moosekandid”, 1984), suuri norralasi (Bjørnstjerne Bjørnson, Sigurd Hoel), suuri taanlasi (Ludvig Holberg, Søren Kierkegaard, Martin A. Hansen, Hans Scherfig, Peter Seeberg, Peter Høeg) ja eriti suure kaasaelamise ja armastusega suuri islandlasi. Tema tõlgitud Leningradi professori Steblin-Kamenski “Islandi kultuur” (1974) oli paljudele teejuhiks. (Siiani on ilmumata sama autori “Müüt” ja “Saagamaailm”, mille tõlked ootavad järge Entsüklopeediakirjastuses.) Islandi kirjanduse vahendamisel on Arvo Alas teinud unikaalset tööd ja tänu temale oleme tutvunud nii muistsete kui ka kaasaegsete skaldidega. 1971. aastal ilmus esimesena Loomingu Raamatukogus Vésteinn Lúdvikssoni “Kaheksa torustikust kostvat häält”, vihik, millest kujunes omal ajal tõeline kirjandussündmus. Järgnesid Jón Óskari “Minu silmad ja sinu silmad” (1976), Jón Helgasoni “Sõnade jäljed tänaval” (1981), Svava Jakobsdottiri “Pidu ilumüüri ääres” (1986), Njörður P. Njarðvíki “Surmamõistetud” (1990) ning viimaks 2005. aastal Guðbergur Bergssoni salapärane romaan “Luik”. Arvo Alase erilise kultuuriteona tuleb lõppematult rõhutada kahe suure islandi saaga eestindamist: 1984. aastal ilmus Loomingu Raamatukogu paberkaante vahel unustamatu “Grettir Ásmundripoja saaga” ja 2001. aastal Varraku soliidses kujunduses kapitaalne “Njálli saaga”, kaks saagakirjanduse silmapaistvamat maamärki, millele kahjuks ei ole enam lisa loota. Kes tõlgib nüüd meile Egill Skallagrimssoni saaga? Kes lõpetab “Islandi kella” tõlke? Tundmatu Interneti-kommentaator on võtnud tõlkija elutöö kokku kõige tabavamas sõnastuses: “Kogu Põhjala müstika on tema tõlketekstides sees. Troostitu kaotus.”