Mees, kes avab hooaegu

Toomas Velmet

Nikolai Luganski pressifoto Eelmisel reedel avati Estonia kontserdisaalis üheaegselt nii Eesti Kontserdi kui Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdihooaeg 2007/2008. Hooaja avakontserdi kava on alati kõrgendatud tähelepanu all ja seda ka tänavu. Midagi ühist eelmisega ja teatavat süsteemi leiab ka tänavuse avaõhtu kavast. Kui eelmine hooaeg avati Sergei Rahmaninovi Esimese klaverikontserdiga, siis päris loogiliselt võis tänavu oodata Teise klaverikontserdi ettekannet, ja nii see läkski.

ERSO peadirigendi maestro Nikolai Aleksejevi kohta on päris täpselt öeldud, et ta on traditsioonidele toetuv aristokraat. Eelmise hooaja avakontserdi kohta võib tõepoolest nii öelda. Tuletame meelde, et siis oli avateoseks traditsiooniline Heino Elleri “Koit” ja Rahmaninovi I klaverikontserdile järgnes Šostakovitši VI sümfoonia. Võib ju öelda, et see oli traditsiooniliselt aristokraatlik sümfoonilise hooaja avalöök.

Tänavune programm oli ootamatult palju kaldu klaverisse: Rahmaninovi II kontsert ja Raveli Klaverikontsert vasakule käele ning sama autori balletisüit nr 2 ”Daphnis ja Chloë”. Seekord oli hüljatud üks kena, tänaseni kehtinud traditsioon, et avakontsert algab eesti autori helitööga, milleks ülekaalukalt on seni olnud Elleri “Koit”, aga viimastel aastatel ka Tormise või Tambergi teosed. Sel aastal siis sedasi – ei tea, miks?

Pea kogu õhtu oli “areenil” kontserdi peategelase rollis vene tänapäeva tipp-pianist Nikolai Luganski. Avakontserdi kavavalikut põhjendas peadirigent Nikolai Aleksejev Eesti Raadiole antud intervjuus järgmiselt: “Soovisin ilmtingimata Eestisse tuua pianist Nikolai Luganski ja just nimelt Rahmaninovi Teise kontserdiga, sest pean teda maailma parimaks Rahmaninovi mängijaks. Tema aga soovis esitada Raveli Klaverikontserti vasakule käele ja nii me kokku leppisimegi.”

Nikolai Luganski on meile tuttav festivalilt “Klaver 2004” ja tõepoolest on ta maailmas väga kõrge reitinguga pianist. Piisab ehk teadmisest, et 2001. aastal avas ta Londonis kontserdihooaja, aastal 2003 Pariisis ja tänavu siis Tallinnas. Paljude konkursivõitude, nende hulgas Tšaikovski 1994, ja muude auhindade hulgas on ta Tambovi maakonna Ivankovo linnakese aukodanik ning peab seda eriti austavaks tiitliks, kuna selles linnakeses on Sergei Rahmaninovi muuseum. Aastatel 1890–1917 oli Ivankovo Rahmaninovi suveresidents ja 1982 avati seal majamuuseum, mis on tuntuks saanud suurte Rahmaninovi pidustustega üle maailma.

Veel on ehk huvitav teada, et pianist Luganski on 1988. aastast tänaseni esinenud koos 151 dirigendiga ning selles loetelus esinevad ka Neeme Järvi ja Arvo Volmeri nimi. Fikseeritud on samuti iga dirigendi juures esinemiskordade arv ja siin juhivad “edetabelit” Mihhail Pletnjov (39), Vladimir Fedossejev (30) ja Jevgeni Svetlanov (22). Kõige selle kõrval tuleb aga kõrgeimana väärtustada Luganski õpetaja Tatjana Nikolajeva hinnangut, et Luganski näol on tegemist “suure järgmisega” vene pianismikorüfeede reas – ennustus, mis tundub küll olevat täide läinud.

Sergei Rahmaninovi Klaverikontsert nr 2 c-moll op. 18 on kindlasti maailma populaarseimate kontsertide esireas ja on üks nendest, mis kõlab kuulajate kõrvus tõenäoliselt juba enne selle esitust. Nikolai Luganski ettekandes torkas juba sissejuhatavates akordides kõrva väga meisterlikult diferentseeritud kõla ning ootamatult võimsalt ja mahlakalt kõlav peateema orkestrilt. Luganski üldine Rahmaninovi-tõlgendus oli hästi meeldivalt karge ja dramaturgiliselt väga veenev, rääkimata virtuooslikust üleolekust tekstist.

Suurte meistrite saatmine pole teatavasti just kerge ülesanne, ent seekord oli väga hästi kuulda ERSO ja maestro Aleksejevi motiveeritus anda endast parim, et olla pianistile võrdväärne partner. Ja see õnnestus, ma arvan, sajaprotsendiliselt. Nikolai Aleksejev, muide, toonitas jutuajamises siinkirjutajaga eraldi sellesügisese ERSO erilist motiveeritust ja värskust, tuues esile oma üllatuse esimeses proovis. Nimelt olevat ta saabunud Tallinna magamata öö järel ning otsustanud, et ta teeb esimese proovi kergemalt ja lühemalt, et siis ennast välja puhata ning keskenduda teisele proovile. Ent alustanud tööd, tundis ta orkestri poolt äkki sellist innustust ja hasarti, et unustas magamata öö ja “ärkas” alles siis, kui talle öeldi, et prooviaeg on nüüd lõppenud.

Selle hooaja avakontserdi tulemus on veelkordne tõestus asjaolule, et me üldse veel ei tea, kus on ERSO kunstiline “lagi” või milleks on kooslus võimeline, kui ta saaks pühenduda oma põhitööle. Igatahes Rahmaninovi Teine kontsert ületas seekord selle ettekujutuse piirid kõigis aspektides. Pilgeni täis saal võttis esituse vastu auga välja teenitud ovatsioonidega ja lisapalaks esitas Luganski Rahmaninovi Prelüüdi gis-moll op. 32 nr 12.

Pärast vaheaega jätkas Luganski oma tegevust ainult vasaku käega Raveli Kontserdi D-duur erakordselt kõrgetasemelise esitusega. Kui Ravel on öelnud, et ta soovis kirjutada Kontserdi vasakule käele nii, et see kõlaliselt mitte millegi poolest ei erineks “kahe käe” kontsertidest, siis minu kogemustest lähtudes oli Luganski ja ERSO esitus esmakordne, kus ma tõepoolest seda nii ka tajusin. Veel enam kui Rahmaninovi kontserdis oli siin tunda Luganski erakordset dramaturgi-meisterlikkust – ka siin ei ole ma kuulnud talle võrdväärset esitust. Selle dramaturgia lõppfaasi juhtiv kadents oli aga hoopis vapustav ja, ilma eputamata, jääb mulle aastateks selle teose ettekande meisterlikkuse etaloniks. Niimoodi siis avas üks mees – pianist Nikolai Luganski – kaks hooaega kahe kontserdiga ühes pakendis.

Maurice Raveli Süit nr 2 koreograafilisest sümfooniast “Daphnis ja Chloë” on ju üks päris efektselt värviline suure orkestri teos ning selle ettekande puhul ei saa küll midagi ette heita ei ERSO-le ega tema peadirigendile, kuid tahes-tahtmata jäi see eelnenud klaverikontsertide esituse varju. See mõjus tegelikult mõnusa pingelangusena, Paani ja Syrinxi pantomiimina, millele järgnev tantsurõõmgi tundus pärastlõunase puhkusena.

ERSO hooaja avakontsert oli võimas, selle baasilt loodame uusi eneseületamisi, kuniks jätkub jõudu.