Pilgukunstniku deemonlik elutarkus

KAREL LEET

Mait Vaigu kirjutisi tervikuna iseloomustab justkui mitmehäälne rabedus: teatav murenev-kärsitu viis heita kõrvalpilke, mis on korraga nii ammendamatud kui ka ilmeksimatult äratuntavad. Sellest tundliku närvikavaga loomingust on seni välja koorunud kahe teose jagu materjali. On siis aeg omasoodu küps „Tööpäeva lõpuks”, mis sisaldab kaheksat lühiproosapala aastatest 1997–2013?

Deemonlikeks muutuvad kõnealused lood ennekõike seetõttu, et viivad lugeja ennastsalgavate tegelaste rüppe, kelle mõtted, tunded ja teod jäävad äkitselt värinaid tekitavate müsteeriumidena ootele teisele poole head ja kurja. Kohtame kivinenud indiviide, sotsiaalse vilumuse minetanud endisi ja praegusi pereliikmeid, sõpru, tuttavaid, kooli- või töökaaslasi, naabreid … Mingil viisil on nad kõik inimesed, kelle suure õnne üle saavutab võidu vaimu näriv teadmine, et sündmused kannavad eneses vältimatut ainest traagikaks: „Sa olid nagu linnukoer, kes tegi tublit tööd ja kellele, saagiga peremeheni jõudnud ja selle ta jalgade ette lasknud, pähe tulistati. Uskudes veel viimase hetkeni, saba liputades, et see on uus, kummaline mäng” (lk 10).

Domineerib oskuslikult kurblooline olustik. Kodud, kuhu ei taheta minna, vanematest maha jäänud räämas kinnisvara, joomaritega palistatud poeesised, tänavanurgad või pooljuhuslikud hotellid-söögikohad annavad selleks oma panuse, millele vajutab aegruumilise pitseri võõraks jääv maa, võõraks jääv kord. Mina- või sina-vormi eelistav stiil laveerib pidevalt stiihilisusest ning afektiseisundeist kantud fragmentide vahel, muutes õhustiku filmilikult kulminatsiooninõudlikuks. Kogumikku läbiv motiivikordustele ning groteskile toetuv rohmakalt sisendusjõuline jutustamisnauding, koos kõigi eluks vajalike parastavalt põhjatute, sotsiaalselt taunitavate ettevõtmistega, soosib enese kõrval nostalgilis-filosoofilisi emotsioone, mis tegelaste silmis midagi ära otsustavad: „„Inimene peab inimest aitama, inimese pärast elama,” ütled endale ja heidad kõrvalistujale sõbraliku pilgu. Tähtis ei ole, kas see on tõsi või mitte, sest mõeldut ei saagi selliselt kaaluda, elu on kaalumatu, nagu hetk, mis ei ole sekund või aja väikseim osa” (lk 89).

Meenutamine on tavatult meeleline osa inimeksistentsist. Mälu ajab nii mõnigi kord oma painajalikult vohavad siirded, millel pole tegelikkuses kogetuga vähimatki pistmist, ka kõige kaalutletumatesse otsustesse, hoides meie kavatsusi kramplikult kõhkluste mõõtmatus haardes.

Leidmaks kaitset tundmatute suuruste pealetungi eest, otsitakse jutust juttu mõistmist – arusaamist, kaas- ja tänutunnet –, mis tooks paranoilisuseni ratsionaliseerivasse argipäeva uskumise ja väärtustamise usundilist sumedust: „Sa vaatad teda ja näed, et temas on see tänulikkuse ilu, kui – nagu kõik teismelised tüdrukud ja nagu sa isegi – seisid esimest korda alasti peegli ees ja küsisid endalt (ja Jumalalt), kas ma olen kaunis. See ei ole juhuslik ilu. See ilu on loodud tänutundega, et ma olen naine ja mulle on kingitud usk, et ma võin kellelegi väga meeldida, keegi võib mind armastada. See ei ole kõrk, labane ja mööduv ilu, nagu sa lootsid. See on kasvatatud ilu. Ja see on kõige ilusam ja kõige valusam” (lk 15).

Tõepoolest: sageli tõuseb kõnealustes tekstides esile nutuse kurguga seonduv kumin. Naeratusi-naljatusigi saadab vargsi veider vajadus aidata unustada. Toimub pidev eristamine ja eraldamine. Raskemate juhtude korral kangastuvad psühhootilistest piir-situatsioonides moodustunud markantsed kujutelmad: „Tema naeratus oli ainult tema naeratus ja nii nagu ma hakkasin teda hiljem Null-tüdrukuks hüüdma nii kutsusin tema naeratust Null-tüdruku null-naeratuseks” (lk 92). Soov ja vajadus läheduse järele püsivad hingeseisundist hoolimata, ent intiimsusest meeldiv-rahustav toime hajub paratamatult, asendudes millegi enam-vähem immuunsuselaadsega – võimega tõrjuda võõrast.

See, kuidas ning millest Vaik kirjutab, kõnetab lugejat vahetult. „Tööpäeva lõpu” dogmaatilis-ettekirjutavad komponendid täpsustavad aga seejuures pigem karaktereid, mitte autori eesmärke. Viimase puhul võib eeldada järjekindlat soovi suunata lugejaskond üle vaatama rütmi, milles üks või teine inimene-vennikene, aga mõni meist raudselt, saadab mööda – vemmeldab – oma elupäevade määra. Trööstituks kujunevad hetked, mil avastatakse, et kõige trotslikult alustatuga liiguti vales suunas ja et olukorra muutmiseks on rohkem kui hilja. Meelerahu pole pelgalt arveteõiendus ega sirgeks räägitud sotid, vaid ennemini leebe ja arukas seisund; headuse ja tarkuse raskesti tabatav, aga hästi paika loksunud koosesinemine, mille kohta vene keeles öeldakse mudrõi.