Soome lahe tervis

LENNART LENNUK

Suletus teeb Läänemerest unikaalse veekogu. Tegemist on maailma suurima riimveelise veekoguga.   Koos jagavad elukeskkonda ning ühiselt vastutavad Soome lahe tervise eest eelkõige kolm laheäärset maad – Eesti, Soome ja Venemaa. Käesolev aasta ongi pühendatud ühisele Soome lahele eesmärgiga teha koos tööd puhtama ja tervema tuleviku nimel. Aeg on õige, sest oleme jõudnud punkti, kus industriaal-ühiskonna loodust hävitav käitumine tuleb maha jätta ja kümnete aastate jooksul kogunenud uurimisandmed töösse rakendada.

Ühine mure, jagatud rõõm

Kui vaadelda kogu maailmamerd, on Soome laht üks halvimas seisundis piirkondi. Olukord on küll 1980. aastate industriaalplahvatuse tagajärjel tekkinud reostusejärgsest ajast paranenud, kuid tekitatud kahju on korvamatu. Muresid on mitmesuguseid, suurimaiks neist võib pidada vee toitaineteküllust, kemikaalide levimist, tihedat laevaliiklust ja võõrliikide rohkust. Seda kõike võimendab Läänemere olemuselt aeglane veevahetus ja hapnikuvaesus.

Soome lahe vesikond on Läänemere suurimaid, lahte jõudvad jõed ja nendega ühendatud järved võtavad enda alla tervelt 30% kogu Läänemere valgalast. Soome lahe valgalal elab üle 13 miljoni inimese, kes oma tegevusega lahte otseselt või kaudselt mõjutavad. Jõed kannavad nii sügavamalt maismaalt kui rannikulähedastelt aladelt vette toitaineid, fosfori- ja lämmastikuühendeid, mille meri kõik vastu võtab ja osa sellest päikeseenergia abiga elavaks muudab. Kuid lõpmatuseni karikasse tilkasid ei mahu ja igal veekogul on oma vastuvõtuvõime.

Toitaineküllus viib veekogu eutrofeerumiseni, mille käigus hakkab meres elu vohama, kuid seda ainult mõne üksiku liigina, kes tundlikumad liigid välja tõrjuvad. Elavast saab orgaanika, mis tasapisi põhja settib ja katab põhjaelustiku laostava vaibaga. Peale toitainete jõuab merre ka põllumajanduses kasutatavaid pestitsiide ja majapidamisest ning ravimitööstusest pärit kemikaale.

Inimesele on tõsiseks ohuks kemikaalid Läänemeres. Viimasel ajal on palju räägitud sisesekretsioonihäireid põhjustavate kemikaalidest – EDCdest (ingl endocrine disrupting chemicals), mis satuvad vette tiheda ravimite tarbimisega. EDCsid on seostatud näiteks rinnavähi, meeste viljakuse languse jm puuetega. Need kemikaalid mõjuvad kogu mereelustiku tervisele halvasti, sealhulgas kaladele. Kemikaalide vette sattumise ärahoidmiseks on vaja rakendada veepuhastuse rahvusvahelisi sätteid ja piirata ravimite liigset manustamist.

Samal ajal kui magedat, toitainerikast vett voolab lahte Kymi, Narva ja Neeva jõe ning kümnete väiksemate jõgede kaudu, jõuab sinna värsket ookeanivett vähe. Kogu Läänemeri, sealhulgas Soome laht, on aga värske vee sissevoolust vägagi sõltuv. Ookeani poolt piiravad Läänemerd Taani väinad, mis on kitsad ja madalad ega lase vett hästi läbi. Värske ja soolane vesi on oluline, kuna soolane ookeanivesi on raskem kui Läänemere magedavõitu vesi, mistõttu vajub see Läänemere põhja ja segab sealse hapnikuvaese põhjavee läbi. Nii tekivad Läänemere põhjaelustikule sobivad elutingimused ka sügavamal elavatele liikidele. Millal aga järgmine värskuselaine tuleb, ei tea kahjuks keegi. Viimastel aastatel on värske vee sissevool olnud pigem nõrk.

Samal ajal teeb suletus Läänemerest unikaalse veekogu – tegemist on maailma suurima riimveelise veekoguga, kus seguneb soolane ja mage vesi. Soome lahes kohtuvad seetõttu ka soolase ja mageda vee elanikud. Siinse soolsusega või pigem magedusega saavad hakkama vaid teatud mereloomad, näiteks söödav-rannakarp (Mytilus trossulus) ja merikilk (Saduria entomon). Ometi on vesi liiga soolane mageveest pärit asunike jaoks, kuid seda taluvad näiteks vesiking ja ahven. Läänemere liigid elavad oma soolsuse taluvuse piirimail, mis muudab nad muutustele tundlikuks.

Peale riimveelise eripära teevad Soome lahe tundlikuks siinsed tihedalt kasutuses olevad laevateed. Laevaliikluse tihenemise tagajärjeks on mereliikluses esinevate õnnetuste sagenemine, sealhulgas nafta sattumine merre. Aasta jooksul kantakse üle Soome lahe 160 miljonit tonni naftat. Eriti ohtlik on naftavedu jääperioodil, kui õnnetuse korral on pea võimatu koristustöid teha ning tundlikud hülged ja arktilised rändlinnud on sel ajal ohus. Soome laht on madal ja sopistunud, mistõttu saab siin õlireostuses kannatada põhjaelustik.

Laevad kannavad Läänemerre võõrliike

Mereliikluse ohutuse tagamiseks on vaja paremat koordineerimist, millega usinasti tegeletakse. Alates 2005. aastast on Läänemeri esimene mereala, kus on kasutusel mereliikluse reaalajas jälgimise süsteem. Eriti vajalik on see Soome lahes ja Taani väinades, kus liiklustihedus on suurim. Laevaliikluse ohutus on tagatud radarite ja laevade automaatse identifitseerimissüsteemi AIS (ingl automatic identification system) abil.

Tihenenud laevaliiklus soodustab üha sagedasemat uute võõrliikide sissetulekut lahte. Suurte laevade ballastvesi, mida laevad kaugematest meredest peale võtavad ja seejärel siinkandis vabastavad, sisaldab endas paljude organismide pisikesi vastseid. Tehnoloogia areng on loonud kiiremad laevad ja puhtamad ballastveemahutid, mis soodustavad võõrliikide siia jõudmist ka kõige kaugematelt aladelt. Ühel ajahetkel leidub ballastveemahutites umbes 4500 liiki, kusjuures üks laev võib korraga kanda miljardeid pisiorganisme.

Järelkasvu ja leviala kiiresti laiendavaid võõrliike nimetatakse invasiivseteks võõrliikideks ja Soome lahes on nende hulgas näiteks ümarmudil (Neogobius melanostomus), elegantne krevett (Palaemon elegans), vööt-kirpvähk (Gammarus tigrinus) ja vesikirp (Cercopagis pengoi). Loomulikult ei ole kõik Soome lahte sattunud võõrliigid siin edukalt hakkama saanud, kuid mõned üksikud on see-eest kohaliku elanikkonna suhtes vägagi agressiivsed.

Võõrliikidele leidub siin vabu nišše nagu tühjal parkimisplatsil, sest Läänemere puhul on tegemist noore merega – kusjuures maailma noorimaga. Siinne loodus on kujunenud umbkaudu kümne tuhande aasta jooksul pärast mandriliustiku taandumist. Lapsekingades loodus astub siin alles oma esimesi samme ja seepärast on kohapeal välja kujunenud vaid mõni üksik liik. Vähemalt siiani pole kuskilt mujalt leitud Läänemerele ilmselt endeemset põis-adru (Fucus radicans). Sellegipoolest on suur osa vee-elustikust siia levinud kaugemalt – nii põhjast kui ka lõunast.

Kuigi Soome laht koos Põhjalahega on Läänemere magedamaid osasid, satub siia vahel ka mõni suuremat kasvu juhukülaline. Tavaliselt on tegemist rändeteelt eksinud loomaga, kes on sopilisse Läänemerre lõksu jäänud. Viimati tõmbas tähelepanu 2008. aastal Tallinna lahes nähtud valgekoon-delfiin, paar aastat enne seda oli Turu saarestikus võrkudesse takerdunud harilik delfiin koos pojaga. Üldiselt on tegu olnud ikka Põhjameres elavate imetajatega, kuid välistatud ei ole ka näiteks hai ilmumine Soome lahte. Viimati ujus siin ringi polaarhai (Somniosus microcephalus), kes lõpuks Neeva jõe kalameeste võrku kinni jäi ja välja püüti. Magevesi tekitab mereloomale palju kahju ja seepärast näeb merelisi liike Läänemere magedamates osades haruharva. Taani väinade piirkonnas elab sageli kõhrkalade alla kuuluvaid haisid ja raisid, kuid sealt edasi nad ei kipu, kuna vesi muutub magedamaks ja Läänemeres ei leidu sügavat hapnikurikast elupaika, mida need loomad armastavad.

Sellegipoolest ei ole me päris vaala-vaesed – Läänemeres elab ka meie oma väikene vaal pringel (Phocoena phocoena). Pringli arvukus on langenud ilmselt 1940ndate talvekülmade tõttu, kui Läänemeri üleni kinni jäätus ja hiljem on oma osa andnud mürkained. Pringli olukorra uurimise ja kaitsega tegeletakse tänapäeval usinalt, kasutades veealuseid hüdrofoone, et määrata pringli arvukust ja elupaiku. Seni on kaitse tulemuseks näiteks triivvõrkudega lõhepüügi keelustamine kogu Läänemeres – see on hea uudis nii pringlitele kui ka teistele mereelukatele.

Elu ja olu mikrotasandil

Tehnoloogia areng on kaasa toonud uued ja tõhusad uurimismeetodid, mis võimaldavad teadlastel tegeleda ka silmale nähtamatul mikroskoopilisel tasandil. Viimastel kümnenditel on oluliseks teemaks kerkinud mikroprügi.

Veepinnal püsiv prügi, mis koosneb peamiselt plastist, koguneb ookeanide hoovuste poolt tekitatud keeriste aladele. Soome lahes sellist veeliikumist ei toimu ja seetõttu siin hiiglaslikke prügisaari ei esine. Vaatamata sellele mõjutab plastiprügi ka siinset mereelu. Suuremad plastesemed, nt pakendid, sigaretifiltrid, köied ja võrgud lagunevad ajapikku väikesteks, silmaga märkamatuteks osakesteks – mikroplastiks. Et mikroplast satub merekeskkonnas paljude pisiolendite loodusliku toiduga samasse suurusvahemikku, jõuab see toiduahelat pidi suuremate loomadeni ja lõpuks ka inimeseni.

Mikroplasti probleem on levinud üle maailma ja reostunud on kogu maailmameri, kaasa arvatud Läänemeri ja Soome laht. Näiteks Norra homaari (Nephrops norvegicus) uurimisel leiti enamiku loomade kõhust mikroplasti. Mikroprügi mereveest eemaldamise tehnoloogiat alles töötatakse välja, sellepärast on tähtis ära hoida prügi tekkimist ning plastprügi probleemi lahendamiseks on vaja laialdast õiguslikku reguleerimist rahvusvahelisel tasandil.

Mikrotasand ise on aga tänu tehnoloogia arengule teadlastele selgemaks saanud ja seda on Soome lahes palju uuritud. Selles silmaga nähtamatus maailmas on elu ja olu rohkem, kui esialgu arvata võib. Kui seista Soome lahe kaldal ja võtta kahe pihuga merevett, siis satub sinna keskeltläbi nelisada loomhõljurit, üle saja tuhande taimhõljuri ja umbkaudu sada miljonit bakterirakku. Jääb vaid ette kujutada, kui palju neid organisme selles lõpmatus veemassiivis leidub. Nende miniatuursete olendite peale toetub kogu vee-elustik.

Taimhõljum püüab päikest ja lukustab seda endasse. Nii toodetakse valgus-energia abil orgaanilist ainet. Taimhõljumit pistavad nahka loomhõljurid, neid omakorda söövad suuremad loomad – kalad, karbid, vähilaadsed ja isegi linnud. Selle sööma käigus tekkinud aineid aitavad ringluses hoida bakterid. Kui veemassiivis organism sureb, siis laguneb see tasapisi ülipisikesteks osakesteks – süsinikuks, elu ehituskiviks. Lahustunud süsinikust ehitavad bakterid uut elu. Bakterite kaudu jõuab süsinik uuele ringile loomhõljuritesse ja sealt edasi. Niiviisi vormibki taimhõljum koos bakterite ja loomhõljumiga vundamenti kogu veealusele toidupüramiidile. Mikromaailm on küll paljale silmale nähtamatu, kuid asendamatu. Ülemaailmsete uuringute põhjal on leitud, et taimne hõljum toodab ligi poole õhuhapnikust.

Suurematest loomadest tuleb esile tõsta merikotka (Haliaeëtus albicilla) ja hallhülge (Halichoerus grypus) olukorra paranemist. Merikotka arvukus on kasvanud tänu looduskaitsele ja 1940ndatel kasutusele võetud pestitsiidide, nt DDT ja PCB keelustamisele. Hallhülge arvukus on samuti tänu mürkainete keelustamisele ja tõhusale kaitsetööle kasvanud ligi 30 000 isendini. 1970ndatel oli hallhülgeid Läänemeres alles umbkaudu 4000. Kehvemini läheb Läänemere viigerhülgel (Phoca hispida botnica), kelle arvukus langes XX sajandil kolmekümnekordselt. Viigri päästmiseks on rakendatud rangeid kaitsemeetmeid, kuid edasine vajalik päästetegevus vajab jätkamist.

Lõppsõna teadusele

Oma osa panustab Soome lahe tervisesse ja keskkonnahoidu mereteadus. Uuematest meetoditest võib esile tõsta hülgekompuutrit, mis annab vajalikku infot hüljeste kohta. Peale selle veel kaugseire meetodid, millega on võimalik satelliitide või lennuki abil saada kiiret ja suuri alasid hõlmavat infot, radarite abil on paremini tundma õpitud lindude liikumisteid. Hoolega arendatakse ka naftareostuse tõrjeks vajalikke tehnoloogiaid ja tehakse ettevalmistusi merevee puhastamiseks filtreeriva toitumisviisiga karpide kasvandustele. Iga asi vajab aga mitmekülgset planeerimist ja selleks on töötatud välja merealade ruumilise planeerimise meetod. Näiteks, kui on vaja merre rajada tuulepark, siis mõeldakse läbi kõik vajalikud aspektid mereelustikust kuni turismini ja leitakse sobivaim lahendus. Sujuv koostöö ja looduskaitse ning teadlaste toetus annab lootust, et Soome lahe olukorda on võimalik parandada ka edaspidi.

Rahvusvahelisele Soome lahe aastale pühendatud näitus „Soome lahe (l)ainel” on Eesti Loodusmuuseumis avatud 31. augustini E–R kl 10–17, N kl 10–19.

Vt www.loodusmuuseum.ee.