Looja nimi igale majale

Kaarel Tarand

Uudissõna “kolemaja” netiotsing andis kolmapäeval vastuseks 50 600 pakkumist. Kui paljud on kas või ainult seltskondliku vestluse käigus selle ja paljude kangemategi sõnadega siunanud uuema aja linnasisest ja -tagust ehitustegevust, võib ainult ette kujutada. Pea igaüks väidab end teadvat vähemasti üht arhitekti, kes eravestluses olevat öelnud, et oma loomingu mõnele tükile nime alla küll ei tahaks panna. Nõus, tuhandete vabaduse ajal projekteeritud ja ehitatud hoonete hulgas on kindlasti neid, mille puhul tellija tahe arhitekti omast sedavõrd põhjalikult üle käis, et algsest ja terviklikust mõttest midagi järele ei jäänud. Teistel puhkudel tekib häda alles siis, kui üksikult võttes talutava väljanägemisega hoone kõrvale teine tekib, mis hoopis teisest ooperist. Raamatute või maalide puhul ei tule enamasti kõne allagi, et need võiksid olla anonüümsed, et raamatu kaanel poleks autori nime või et maal oleks signeerimata. Arhitektuuris aga talume teistsuguseid reegleid, meile on piisanud sellest, kui majal on number tänava järgi. Üksikute meeldivate eranditega. Tähtsamate, reeglina juba vanade, kaitse alla võetud hoonete seintelt võib leida tahvleid, kus kirjas ka arhitekti nimi. Näiteks selle hoone, mille ühes nurgas tegutseb kultuurkapital, teises Sirbi toimetus ja kolmandas kultuuriministeerium, seinalt saab lugeda arhitekt Eliel Saarise nime.

Ma ei tea, kui palju ja milliste sõnadega võisid tallinlased (kellest igaüks kindla peale oli juba siis arhitektuuriekspert hetkest, mil esimesed sammud kahel jalal tegi) sada aastat tagasi kolmes kohalikus keeles Saarist sõimata, et ta projekteeris mõõdutundetult suure, pompoosse, Tallinna vana armsa paekiviromantikaga ebakõlalise hoone. Või said sõimata hoopis rahvusvahelise konkursi võitnud Vassiljevi ja Bubõri jooniste järgi Saarise majast üle tee teatrihoone rajanud “ahned välismaalased”. Vaevalt, et kogu linnarahvas seninägematu arhitektuuriga hoonetesse üksmeelselt positiivselt suhtus. Aga nüüd on need majad klassika, mida uhkusega pealinna külalistele näitame. Nagu ka avalikkuse ees anonüümsete arhitektide-inseneride loominguna sündinud miljööväärtuslikke puuasumeid Kalamajas või Kadriorus. Ei saa välistada, et mõni praegu publiku sõimu saatel linnatagustele loopealsetele kerkiv asum sajandi pärast samuti miljööväärtuslikuna või ajastu arhitektuurimõtte näidisenagi kaitse all seisab.

See kõik kargas pähe, kui uudistevoos kandus kohale järjekordne ring emotsioonidest küllastatud vaidlust nn Viru Poja üle. Kogu Viru keskuse puhul probleemi autorite anonüümsuse osas ei ole. Kriitikud mõistagi on nimetud. Mõne erandiga eeskätt muinsuskaitsjate ridadest, kes paraku pole ka eriti veenvaid põhjendusi hotelli juurdeehituse vastu esitanud. Viimati näiteks Riin Alatalu Eesti Päevalehes, kes põhiliselt rõhub kuulsale UNESCO maailmapärandi nimekirjale ja välismaa tarkade arvamustele-soovitustele. Lõpliku vastutuse delegeerimine välismaale on lihtne (nagu õigusloomes “euronormidele” või “Brüsseli nõuetele” viitamine), hoopis lihtsam kui öelda, et rahvusliku katastroofi põhjustajad on hoone projekteerinud Vilen Künnapu ja Ain Padrik. Et nad on maitselagedad soss-sepad. Aga on ju, kui lähtuda väidetest, et Viru juurdeehitus kahjustab märkimisväärselt keskkonda, risustab linnaruumi jne. Ega muud kui vastutusele võtta, või kuidas? Kui elavate klassikute nimekirja kuuluvate arhitektide ruumitaju ja proportsioonitunnetus on ekspertide meelest ikka nii lootusetult paigast ära ning looming kannab loodusviha ja inimvaenulikkuse pitserit, siis tuleks ehk kaaluda projekteerimislitsentsi äravõtmist? Supermarketilt võeti ühe müüja pisieksimuse pärast alkoholiga kauplemise luba naksti ära.

Projekteerimine on litsentseeritav tegevus ning kõik ehitised on koos autori nimega reas vastavalt seadusele peetavas ehitiste registris. Aga see pole piisav selleks, et info oleks täiesti avalik. Avalikult kasutatav on info siis, kui see on konkreetse hoone seinal kirjas. Seega teen ettepaneku täiendada asjakohaseid õigusakte nii, et nüüd ja edaspidi peaks igal hoonel kohustusliku infona lisaks aadressile seisma ka hoone ehitamise (ja ümberehitamise) aasta(d) ning autori nimi. Kõigi hoonete varustamine selliste siltidega pole isegi ülearu kallis. Kasu oleks sellest aga suur. Avalik autorsus distsiplineeriks arhitekte ehk sunniks hoiduma anonüümsuse kaitse all üleotsa tehtud tööst, aga annaks neile ka enesekaitse argumendi rumala tellija vastu. Olulisem on aga see, et info avalikkus vähendaks – ma vähemasti loodan väga – lahmivat kriitikat ning tooks linnaruumi ja ehitiste avalikku hindamisse hariva mõõtme ja asjalikkuse. Öelge, palun, mis selles halba võiks olla.