Seostaja lõpmatus

Jan Kaus

„Dialoogide” ülesehitus nõuab terviku nägemist,  aga see on Meele loomingu kontekstis raske. Raul Meele näitus „Dialoogid lõpmatusega” Kumus kuni 12. X. Kuraatorid Eha Komissarov ja Raivo Kelomees, kujundajad Raul Kalvo ja Helen Oja, näituse ja raamatu graafiline kujundaja Tuuli Aule.

Raul Meele „Dialoogid lõpmatusega” võib alustuseks (aga ka keskpaigaks ja lõpetuseks) tekitada haaramatuse tunde: justkui olekski nende dialoogide eesmärk lõppeda lõpmatuses. Meel on seoste meister. Ta on rohkem kui neljakümne aasta jooksul käsitlenud ja seostanud ühtaegu nii üldistavalt kui detailselt paljusid asju: kaost ja korda, irratsionaalsust ja ratsionaalsust, aga ka kultuuri ja loodust, kirja ja pilti, keelt ja matemaatikat, abstraktsust ja konkreetsust ning märke ja tähendusi. Tahes või tahtmata võib tekkida ligilähedane tunne öise taevalaotuse vaatlemisega: lihtsuse ja keerulisuse tasakaalu saab eelkõige ainult nentida, aga avaneva vaatepildi vähegi ammendav lahtiseletamine on juba sootuks nõudlikum ülesanne.
Ülevaatenäituse mastaapsus lubab kasutada Meele loomingu labürinti sisenedes mitmeid lähenemisi. „Dialoogide” ülesehitus justkui nõuab, et vaataja omandab ülevaate, näeb tervikut. Mulle tundub, et Meele loomingu kontekstis on see võrdlemisi raske. Kuidas omandada ülevaadet piirideta labürindist? Teine võimalus ongi liikuda labürindis teadmisega, et selle näiline keerukus sisaldab detaile, mis võivad olla tervikuga samaväärselt kõnekad, tervikut omal moel peegeldada. See lubaks liikuda üksikult üldisele, mitte vastupidi; jälgida elemente üksikutel töödel ja nende kordumist sarjades.
Meele töödes on mitmeid detaile, mis nagu pisikesed tulikirjad siin-seal labürindi seintel – ja sagedaminigi – silma hakkavad ning mis on oma pealispinnal lausa piinlikult lihtsad. Toon üheainsa näite.
O
Kui hakata Meele loomingut algosakeste tasandilt suuremate mastaapide suunas liikudes jälgima, siis on näha, kuivõrd palju selline lihtne märk/kuju endas või enda taga kannab ja varjab. Kõigepealt on tegu kirjamasina O-tähega, häälikuga. Seejuures pole Meele maailmas liikudes kuidagi imelik, et O kangastub harmoonilise kujundina. Põhjus on lihtne:  sel on eriline graafiline kuju, O kannab ja esindab sümmeetriat (ükskõik, mis suunast sellele ligineda). Nulli puhtus, ringi täiuslik suletus.* Sümmeetria ilu ja haprus on Meelt alati huvitanud – tema abstraktsed maalid on enamasti geomeetrilised, sageli otseselt sümmeetriale üles ehitatud – ning võib väita, et just O lubab kirjeldada juba tööde nii-öelda mikrotasandil kaose ja korra, sümmeetria ja rütmi, ratsionaalse ja irratsionaalse pingeid. O on nagu Meele universumi algosake, mis „käitub” ühtaegu objektina ja ka seosena.
Piisab sellest, kui O pooleks teha – nii tekib kujund, mis on sarnane D-tähega. Sedasi tekitatakse eneseküllasele ringile midagi sootuks vastupidist: poolitatud ümarus, millest saab ühtlasi kaotatud ühtsus, sest ühest on tehtud kaks (nagu selles kuulsas Aristophanese võrdpildis). Poolik ümarus sümboliseerib omal moel asjade haprust: poole saab murda veerandiks, katkitehtud ringi saab muuta sirgeks, mis omakorda võib hakata painduma jne.
Siin avaneb tegelikult palju käike –
nii labürindi kui male mõttes. Sümmeetria asetub mu meelest mitmetes Meele töödes vastamisi rütmiga. Rütm võib sümmeetriat topeldada, paljundada, võimendada, mõneski mõttes võib ühes sümmeetrilises kujundis näha rütmi algosakest. Kuid rütm võib sümmeetriat ka lõhkuda. Kui sümmeetria ideaal on ring, siis rütmi ideaal on ühtaegu nii võnge kui sirge – sirge, mis on täis võnkeid. Rütmi ja sümmeetria vastaspinget ja tasakaalu käsitlevad kõige selgemalt näiteks sarja „Copula” teosed. Aga miks mitte avastada rütmi ja sümmeetria vastuolu maakaartide fraktaalsete piirjoonte ja seda korrastavate-katvate pindade vahel? „Viirutatud Eesti” pildid on näitusel seostatud poliitilise kontekstiga, on vihjatud nende ajakajalisusele, kuid kas ei anna nende piltide valgusel mõelda ajastuüleseltki igasuguse ühiskondlikke olusid laiemalt korrastada sooviva süsteemi paratamatule vastuolule erinevate lokaalsete rütmidega, mida süsteem ühendada-ühtlustada ning seeläbi vaigistada ja katta soovib? Nii esindab Eesti rannikupiir lihtsalt üht kindlat, kordumatut rütmi.
Kuna Raul Meele loomingus on mitmeid huvitavaid töid, kus ta püüab luua ühendusi hääliku kõla ja seda tähistava kirjamärgi kuju vahele, siis pole midagi imelikku ühes kummalises seoses: o-täht on üks harvu häälikuid, mida öeldes imiteerib suu asend hääliku välimust kirjapildis, et olemist imeks panna või lausa ülistada. Meelel on sageli õnnestunud sõna tähendust sõna algosakeste, s.t tähemärkide abil mitte ainult visualiseerida, vaid ka võimendada. Seetõttu on mitmetes töödes esinev O omamoodi „kaubamärk” – Raul Meelele omase seostamisvõime pildiline alfa ja oomega.
Püüdsin ükskord lugeda ette „Päris nimede” sarja kuuluvat suurepärast teost, kus Meelel on õnnestunud sünteesida vaat et sünteesimatuid asju. Selles töös on Meel kasutanud läbivalt poolitatud O-d, D-tähte. Väikse formaadiga tähtedest moodustub suur D, mille kaare tipus asetsevad D-tähe taga veel neli tähte, nii et moodustub nimi „Doris”. See sõna muudab D-tähe kohe millekski muuks. O ja D suhe paistab siin lausa sarnanevat Jumala ja inimese suhtega. Üks on täiuslik ja ligipääsematu, teine ebatäiuslik, ent sedakaudu lähedasem, kehalisem. Seega pole midagi üllatavat, kui kõlatutest kirjamärkidest moodustub koguni erootiline kujutis – sedavõrd meelelise kujutise esile kutsunud luuletajanna eesnimi paistab eemalt rinnanibuna. Kui ma seda lõviosas suurtest d-tähtedest koosnevat teksti ette lugesin, siis avastasin, et see oli arvatust kergem: tuli esitada pildil nähtava ilu tekitatud meeleliigutust, erutust, mis ei võimalda nime esitähest kaugemale jõuda. Kõigepealt ületas Meel oma graafilisel lehel justkui ületamatu piiri: muutis kirjatähed meeleliseks pildiks, nii et pildi metamorfoos pisietenduseks polnud enam raske.
Harvad selle sarja pildid on sama õnnestunud, kuid O ja D (või õieti küll ring ja poolring) „troonivad” veel ühes sama sarja olulises teoses. Siin viiakse kahe tähepildi vastuolu lõpuni – ja juhitakse ühtlasi sellest välja. Ühtsus taastatakse, kuid säilib mälestus ja märk selle puudumisest, ringi läbib nüüd püstine lõhe, tühik, paus. Visuaalne dialektika: ring kui tees, poolring kui antitees, ringiks liidetud kaks poolringi kui süntees. Mati Undi tekstis/pildil on kujutatud justkui kaht aju poolkera: üks kuulub täielikult eesnimele, teine perekonnanimele. See võimaldab täiesti omaette mängulist analüüsi loomingulisuse ja isikupära teemadel. Vasak ajupoolkera kuulub „Matile” – eesnimele, mida Unt jagas paljude teistega. Siis aga viib parema poolkera „Unt”, just selle Mati (Undi) parema ajupoolkera loovus n-ö töö lõpule, eristab konkreetse Mati kõikidest teistest maailma Matidest. Tulemus on aga sünteetiline: vaja läheb mõlema ajupoolkera täielikku tasakaalu, et tekiks teistest eristuv, kuid üldiselt mõistetav loovus ja loomus.
*
Nagu juba mainitud, võib O olla Meele maailmas nii o-täht (s.t keel), null (s.t matemaatika) kui ka ring või kaar ning lõpuks ka sirge (s.t loodus). Selle kujundi veatus ja täiuslikkus – ning lõplikkus, mis on kõikide asjade saatus ja mis ajendab vaatama sümmeetria katkemise järele, otsima olukordi, kus täiuslik kujund hakkab jagunema, kooruma, nahka ajama – on Meelt pidevalt kütkestanud. Vaataja võib ikka ja jälle leida o-tähti, nulle ja ringe, aga ka nende poolitusi ja katkestusi nii d-tähtede, poolringide, ajupoolkerade, sulgude, lainete, kaarte näol. O on lihtsalt üks näide seoste vabastavast, rütmistavast, olemasolevat korda raputavast ja nihutavast vaatest – nagu teevad ringid ja poolringid sarjas „Minagi olin Arkaadias”. See on seoste märkamisele rajatud meeleseisund (ja-jah, Meele seisund), kus ring on ühtlasi kaareks painutatud sirge ja potentsiaalne kaar või kurv – neid on näha pintsli- ja harjatõmmete lõppudes, tulekeelte kaartes, sarja „Taeva all” matemaatikat ja metafüüsikat ühendavates joontes.
Aga O on alles algus, mitte ots. See on lainetavaid kiiri kiirgav täht taevakaarel, millest alles hakkavad vormuma tähtkujud ja mis alles vaatajate pilkude all supernoovana lahvatab ning valgustab hetkeks maailma ülesehitust. Valgustab hetkeks saladust, mis on nüüd, pärast lahvatust, veelgi salapärasem.

*Olgu, null ei ole O, vaid 0, s.t mitte päris ring. Selles on juba teatud pinge, ootus. See on justkui valveseisangusse tõmbunud ring, teiste arvude pinge, mis väljendub ovaalsusena. Aga kui kujutada ette „lõdvestunud”, kõikide talle eelnevate ja järgnevate arvudeta nulli?