Filosoofiat ei ole kunagi liiga palju

?o Kaevats

Eelistatumad autorid on Heidegger, Derrida, Camus, Foucault, Baudrillard, Kristeva, Sontag, Gadamer, Rorty, Sartre ja Lyotard.

Esimene vastukaja, kui sain EKA magistrantide filosoofiliste esseede kogumiku ja sellega põgusalt tutvusin, oli emotsionaalne: miks ma filosoofiaõppejõuna ise seda laadi kogumiku kokkuseadmise mõttele ei ole tulnud? Miks ülikoolides kogunenud paljudest võimalikest valikutest esimene omalaadne ilmus just seesugusena ja nüüd? Ent peagi tekkisid ka kaalutlevamad küsimused. Kas mittefilosoofiliste erialade üliõpilaste filosoofilistel esseedel ikka on meie lugemisruumis kohta, kaalu ja nõudlust? Kes on nende (ja seda laadi) kirjatööde lugejad? Kas esimene kogumik innustab järgmiste üllitamist?

Lugesin kõiki tekste märkimisväärse huvi ja rahuldustundega. Ja seda enne, kui tuli tellimus neist tutvustav-analüüsivalt kirjutada. Kas lugesin ainult uudishimust kolleegide töö vastu? Või tunnetushuvist, sest enamik esseesid on kirjutatud teemadel, mida meie tehnikaülikoolis õpetame paremal juhul vaid riivamisi? On ju igati mõistetav, et kunstiüliõpilased teadus- ja tehnikafilosoofiaga, aga ka “puhta” poliitika- ja sotsiaalfilosoofiaga – see on meie mängumaaga – eriti sinasõbrad ei ole. Kuid XX sajandi filosoofias on nii palju eriilmelisi autoreid, kelle mõttemaailma süvenevalt uurida, ning teoseid ja teemasid, mida oma vaimuilma rikastamiseks läbi mõelda või eesti kultuurielu arengute mõtestamiseks kasutada. Üliõpilaste valikueelistused kujunevad valdavalt erialase ettevalmistuse, huvide, moe ja õppejõu esituse atraktiivsuse järgi. Seetõttu on täiesti ootuspärane, et kogumikku valitud 17 magistrandi eelistatumad autorid on Heidegger, Derrida, Camus, Foucault, Baudrillard, Kristeva, Sontag, Gadamer, Rorty, Sartre, Lyotard, von Wright jt. Kõigi nende suurte mõtlejate mõningaid teoseid on praeguseks juba võimalik lugeda ka eesti keeles. Ent selle kogumiku ilmumise järel on need autorid meie keele- ja mõtteruumis olemas tsipakese toimivamalt. Nende uusi lähenemisviise ja suuri ideid on vaadeldavates esseedes kas sooja poolehoiu ja korraliku süvenemisega tutvustatud ja analüüsitud või, mis veelgi mõjusam, kasutatud eesti kultuurielu keeruliste probleemide üle arutamisel alusmõtetena. Samuti on maale toodud ja meie teemade käsitlemise jaoks fokuseeritud ideid, argumente ja analüüsikäike, mis on laiema publiku jaoks varjul suurmeeste laialipillutatud kirjatöödes.

Minul ei ole kahtlust, et kõigil kogumiku tekstidel on arvestatav (oma)väärtus eestikeelses  lugemisruumis. Žanrist ja autorkonnast johtuvalt lisan siiski mõned õppejõulikud tähelepanekud. Peaaegu kõik tekstid on kirjutatud kontinentaalfilosoofia traditsioonis, vaid keemiku baasharidusega konservaator Kristel Sibul on üritanud kultuuripärandi mõistet avada analüütilise filosoofia võtmes. Katse jääb meetodi rakendamise meisterlikkuse poolest pisut arglikuks, aga on teema sisulise arendamise seisukohalt samm edasi.

Reeglina on kõik autorid analüüsitavatesse tekstidesse korralikult sisse lugenud/mõtelnud  ja tunnevad end küllalt kindlalt. Nii võõrastest ja oma mõtetest sidusat tervikut komponeerides, suurmeeste ideid refereerides, tsitaate valides ja tõlkides, mõttearendusi argumenteerides, eestimaist materjali valitud mõisteraamistikus mõtestades. Muidugi ilmneb kohati elu- ja intellektuaalse kogemuse piiratust (nt poolemotsionaalsed mõttepudemed intuitsioonist lk 91), teadmiste ahtusest sugenenud julget otseütlemist jms. Siin on noorte autorite ees avatud õnnis vaimse kasvamise ruum. Hoopis rohkem on sädelevas stiilis öeldud kauneid mõtteid: “Erinevalt von Wrighti ladusast loogikast kumab Heideggeri küsimises tehnika järele irratsionaalset ja tumedat ähvardust” (lk 20); “Praktikate dressuuriga on väga lihtne kahjustada kogemise avarust ja looritada mõtlemise vabadust” (lk 64); “Baudrillard’ile võis küll pakkuda naudingut veeretada kogu aeg ühte ja sama totaalsuse-masinat” (lk 153). Niisuguseid kohti on rõõmustavalt palju.

Käsitletavate ainevaldkondade spekter on mitmekesiselt humanitaarne. Maailma päästmisest keelefilosoofiani, poiesis’est poeesiani, vaikuse tõlgendamist, dekonstruktivismist arhitektuuris, mässavatest inimestest, demokraatia ja muinsuskaitse seostest, keha ja vaimu dihhotoomiast jpm. Vabaduseteemalisi arutlusi lugedes tekkis mul tunne, et kui vabadusmonumendi (Vabadussõjas langenute mälestussamba?) sünnitamisega seotud asjaosalised oleksid neid esseid lugenud, oleks nüüd segadust ja möödarääkimist vähem ning euroopalikke ühismõõdulisi mõtteid rohkem. Lugejatel on erinevad eelistused. Üliõpilastele peaks üliõpilaslik hea filosofeerimine hästi sobima. Mulle meeldisid enim varalahkunud Agne Trummali, kelle mälestusele ühistöö on pühendatud, (testamentlik?) “Mida teha maailma päästmiseks? Kus oht on, seal kasvab ka päästev” ja Eva Näripea “Michel Foucault võimust ja identiteedist (ning võimalikest rakendustest kunstiteaduses)”. Nagu öeldud, olin ma ka teiste esseede tänulik lugeja.

Erilist tunnustust väärib Leo Luks – karismaatilise õppejõuna, kogumiku koostaja ja autorina ning õpetliku sissejuhatava artikli kirjutajana. Viimases on väärtuslikud arutlused filosoofilise kirjutamise erinevatest viisidest ning praktilised näpunäited essee edukaks kirjutamiseks. Need õpetussõnad on kasulikud nii tudengitele kui ka kogenumatele autoritele. Kas esimese kogumiku järel tulevad ka järgmised, ei oska mina praegu öelda. Hea eeskuju peaks innustama. Ülikoolid igatahes võiksid sihikindlamalt pingutada. Filosoofia on eriline vaimse tegevuse ala, kus andekad tarkusenõudlejad muudelt aladelt võivad sellesse tõhusalt panustada. Filosoofiat ei ole kunagi liiga palju.