Tacitus ja teine mõõde

Marju Lepaj?

Viimaste aegade kõige olulisemad allikapublikatsioonid ei ole kultuurimeedias saanud peaaegu mingit vastukaja.

Hea tava Eesti kultuuri- ja teaduselus nõuab, et olulistest asjadest ei kõneldaks, või kui, siis võimalikult vähe. Ühest küljest oluline erutab liigselt, teisest küljest – see erutus on viljatu, lihtsalt väsitab. Erakordsetes intellektuaalsetes sündmustes on midagi kohustavat, mis võib võtta hingerahu, mingi vaimne hierarhia, mida ei saa kuidagi enam ära kaotada. On parem, kui võimsad fenomenid elavad rahulikult omas mõõtmes. On ainult hea, et viimaste aegade kõige olulisemad allikapublikatsioonid ei ole kultuurimeedias saanud peaaegu mingit vastukaja. Näiteks “sajandi editsioon” – O. W. Masingu ja H. Rosenplänteri kirjavahetus, suurejoonelised Kelchi kroonika ja Liivimaa vanema riimkroonika tõlked, Kristiina Rossi kirjakeele ajaloo allikate väljaanded, viimati täiesti erakordne saavutus A. T. Helle “Lühike sissejuhatus eesti keelde” (1732). Et J. Chr. Brotze “Estonica” ilmumist kergelt tervitati, oli isegi pisut ootamatu. Allikapublikatsioonid mõjutavad teaduse arengut niivõrd palju laiemas ja sügavamas perspektiivis, et seda lihtsalt ei näe, kui samasse mõõtkavasse ei sisene, ja ehk on paremgi. Kas jõudis 2000. aastal üldse kusagile ajalehte rahutukstegev uudis Ene Jaansoni filigraanse kataloogi “Tartu ülikooli trükikoda 1632–1710” ilmumisest, mille pinnal on lühikese ajaga võrsunud juba terved teadusharud ja koolkonnad ja see on alles algus?

Kohane oleks vaikida ka P. Cornelius Tacituse “Germaania” (aastast 98 p Kr) kommenteeritud eesti tõlke ilmumisest. Iseenesest väga lühike teos on kahe tuhande aastaga kasvanud mõtteliseks hiiglaseks, sest selle käsitlused ja tõlked moodustavad juba ise raamatukogu. Isegi tõlkimata seisundis on see olnud eestlaste rahvusliku eneseteadvuse alustalasid üle sajandi, sest Tacitus on mäletatavasti esimene, kes mainib aesti hõime “Germaania” 45. peatükis, kirjeldades neid piisavalt umbmääraselt ja samas piisavalt unelmlikult. Erialakirjanduses jäetakse unelmlikkus kõrvale, fakti üle arutletakse kainelt ühtpidi ja teistpidi, aga alles terviktõlkest näeb, et kavatsetult või mitte, aga aestide kirjeldus on tuntav teose poeetilise kulminatsioonina. Rahulikult kulgeva asjaliku kirjelduse sees ilmub järsku uus peatükk, mis mõjub täiesti eepose algusena: “Svioonidest edasi on teine meri, tardunud ja peaaegu liikumatu. Seda, et ta ümbritseb ja piirab kõikjalt maailma, tõendab see, et loojuva päikese viimane sära kestab seal niivõrd selgena päikesetõusuni, et tuhmistab isegi tähed. Peale selle lisab rahvauskumus, et on kuulda tõusva päikese häält ning näha hobuste kuju ja pead ümbritsevaid kiiri. Sinnani siis – ja kuuldus on tõene – ulatub maailm. Niisiis, Sveebi mere parem kallas uhub juba aestide hõime …” (lk 23). Siit kohaselt jätkata suudaks ainult Vanemuine. Tacitus ise takerdub hetke pärast ja kirjeldab siis pisut järsu ja raskepärase lõpetusena värvikalt fennide loomalikku, kuid ikkagi õnnelikku elu.

 

Kirjeldatakse suurel määral Eesti tänapäevaTacituse “Germaania” on ainus teadaolev etnograafiline monograafia ladina kirjanduses ja omas žanris vaikimisväärselt täiuslik. Kahtlemata võivad sakslased uhked olla, et see käsitleb just nende esivanemaid. Germaani hõimude hulk ja eripära, mis lugejale avaneb, on tõesti uskumatu. Ent maa, kus nad elavad, on “maastikult inetu, kliimalt karm, elamiseks ja vaatamiseks sünge”, kuhu keegi ei hakkaks Aasiast, Aafrikast või Itaaliast minema, kui see ei oleks ta kodumaa (lk 5). Seda katavad üldiselt “kohutavad metsad või eemaletõukavad sood” (lk 6) ning “isegi veistel puudub seal tavapärane auväärsus ja lauba uhkus” (lk 7). Seal elavad inimesed, kellel on “suured ja ainult rünnakuks sobivad kehad” (lk 6). Edasi lugedes tekib aga ilmutuslik äratundmine, et tegelikult kirjeldatakse algusest saadik suurel määral Eesti tänapäeva: “arg ja lausa saamatugi näib muretseda higiga seda, mida võid hankida verega” (lk 11), “see on imestamisväärt loomuvastuolu, et ühed ja samad inimesed armastavad niimoodi laisklemist ja vihkavad rahuaega” (samas), “kirjatähe saladused on ühtmoodi tundmata nii meestele kui ka naistele” (lk 13), “kellelgi pole häbi päevad ja ööd läbi juua” (lk 14), “täringuid mängivad nad kaine peaga tõsiste asjade keskel sellises võidu- ja kaotusehulluses, et olles kõik maha mänginud, heidavad nad viimse lõpuviske omaenda vabaduse ja keha peale” (lk 15), “tavaliselt ei tapa nad [orja] mitte karmi korra tõttu, vaid äkkvihast” (samas) jne. Tacituse kirjeldusi võrreldes võiks tõdeda, et Eesti tänapäeva probleemid ei tulene mitte okupatsiooniajast, vaid sellest, et eestlasi on suudetud hoopis germaniseerida. Eestlase praeguse mentaliteedi võiks rahulikult paigutada I sajandisse, ja nimelt Germaaniasse, mitte õilsate aestide alale, kes korjavad vabatahtlikult merevaigu ise kokku, annavad ära ja võtavad tasu vastu imestunult (lk 24).  

Just Tacituse aktuaalsus on see, mis paneb vaikimisnõuet rikkuma. Kuigi see aktuaalsus ilmneks selgemalt, kui oleks võimalik eesti keeles lugeda ka tema “Ajalugu” ja “Annaale”. Kui piirduda ainult “Germaaniaga”, võib tõesti jääda arusaam, nagu uurijad väidavad, et Tacituse tsivilisatsiooni-mõistmist valitseb printsiip climax ad peius ‘kasv halvema suunas’: mida kaugemal Roomast, seda metsikumad, uskmatumad ja ebademokraatlikumad on rahvad. Seda võiks õigeks pidada ainult mööndustega, pigem ühe allprintsiibina ajalookäsituses, mis ilmneb kogu tema pärandis: ajaloos valitseb mõistatuslik püüdlus või kalduvus tühise ja absurdse poole. Seda püüdlust võib näha iga päev. Inimene vajab sotsiaalse olendina kogukonda, aga ta muutub, kui ta sellesse siseneb, sattudes gruppide ja kollektiivsete reaktsioonide pingealasse. Kollektiivis areneb servitus ‘orjus, orjalikkus’, seepärast nõuab virtus ‘voorus’ isiksuse vabadust. Lisaks massipsühholoogia tundlikule kirjeldamisele on Tacitus rooma ajalookirjanduses vist küll kõige nüansseeritumalt kujutanud poliitika patoloogiat: kuidas võim määndab valitsejaid ja laostab alamaid, kes harjuvad tegevusetusega ja hakkavad eelistama eestkostet, ning kuidas üks väärastunumaid tulemusi on sõnade tähenduse muut(u)mine: vabadus tähendab ‘võimu’ või ‘anarhiat’, humanitas ‘alistamist’; sõna pietas kasutatakse emamõrvaja Nero kohta jne. Sellises kontekstis saaks tõde otsida pigem inimese sisemuses – see on psühholoogiline nähtus. Tacitusel saab ajaloolises põhjuslikkuses tähtsaks irratsionaalsus – meelsus, nagu ilmneb siin-seal ka “Germaanias”: “igas lahingus saadakse esimene võit silmade kaudu” (lk 23). “Ajaloo” ja “Annaalide” taustal võiks “Germaaniat” näha pigem positiivsena, sest seal selletaolist mädanemist, näivelu ja valet ei ole.

 

Teadusfond eelistab maniküüri ja nahahooldust

Kuidas ropust ja haiglasest elust elegantselt kirjutada ja anda kõigele seeläbi teine, igavikuline mõõde, seda saaksid Tacituselt õppida kõik. Napid, aga väga tuumakad üldistused, surmlik sarkasm lasevad aimata sügavat isiklikku kogemust, mille üle on pikalt järele mõeldud. Tema kordumatu stiil mõjub kergena, aga elu selle taga, stiili saavutamine ei ole küll kerge olnud.

Seda enam on nauditav, et ka Kristi Viidingu tõlge, mida on lihvinud Kaspar Kolk, on väga elegantne välja tulnud. Ülesannet ei ole endale kergemaks tehtud, Tacitust ei ole lihtsamaks tehtud. Erakordne vastutus sellise kaaluga allika avaldamisel on professionaalselt ära talutud. Kui raske võis olla juba ainuüksi hõimunimede korrastamine ja vastete leidmine, seda teavad ainult nemad.

Kommentaarid on suudetud jätta opti­maalsesse mahtu, järelsõna kirjutatud tacitus­likult – napilt, aga väga tuumakalt ja hoolikalt. Ei pea kahetsema, et eesti tõlge ilmub soome tõlkest (1865) ligi 150 aastat hiljem, vaid tuleb rõõmu tunda, et varasematele Tacituse tõlgetele Ülo Torpatsilt (“Cn. Julius Agricola elulugu”) ja Richard Kleisilt (“Annaalide” katkendid) “Rooma kirjanduse antoloogias” (1971) on lõpuks tulnud vääriline jätk. Ja tuleb õnnitleda ka Loomingu Raamatukogu, et üks piinlikumaid tühikuid eestikeelses trükisõnas on rahumeeli täidetud.

Akadeemilised allikapublikatsioonid ja teaduslikult kommenteeritud tõlked on humanitaarteaduste süda ja südametunnistus. Vastutus nende puhul on kõige suurem ja nende mõju on kõige sügavam ja kestvam, sest tuleb mõelda vähemalt 50 aastat ette ja ometi ei saa kuigivõrd ette mõtelda. Eesti Teadusfond aga näiteks sellise töö finantseerimisest enamasti huvitatud ei ole, eelistades pindmisi projekte, maniküüri ja nahahooldust, sest südant ei ole ju näha.

Kõige olulisem valdkond on jäetud justkui üksikute inimeste eralõbuks, sest enamasti seda ka ei osata väärtustada – ETF-i aruandes puudub õieti selletaoliste tervikväljaannete jaoks kirjeldus. Loomingu Raamatukogu entusiasm niisuguse allika avaldamisel on seetõttu vabastav ja tervistav, väga inspireeriv ja samas tasakaalustav: kui osta Tacituse-vihk värskel suvehommikul tänavakioskist, näib, nagu oleks see kirjutatud eile, ja Eesti tundub olevat piiritute vaimsete võimaluste maa.