Tervist, härra!

Priit Pedajas

Tiit Potaarik – Kaljo Kiisk. “Kirves ja kuu”, 1994. DESTUDIO Väike, käbe, alati rõõmus ja oma rõõmus teisi nakatav. Alati osavõtlik. Väga kiire reageerima, peatub äkki, vaatab ühele, teisele poole, märkab sind, tõstab tervituseks käe. Käsi on väga suur nii väikese mehe kohta. “Tervist, härra!” – nii me jäimegi alati tervitama pärast meie ühist koostööd.

See koostöö oli 1994. aastal Eesti Draamateatris “Kirve ja kuu” lavastus, kus Kaljo Kiisk mängis ühes Kersti Kreismanni, Jüri Krjukovi, Andrus Vaariku, Mari Lille ja Tõnu Mikiveriga. Tiit Potaarik oli teadupoolest viimane Kiisa lavaroll, kuigi ta võinuks mängida veel ja veel.

Hiljem olen tihti meenutanud Kiiska proovides ja unistanud, kuidas saaks tema proovitegemist teatrikooli õpilastele näidata. Kahjuks ei mõelnudki välja.

Ma ei ole kedagi enne ega pärast seda näinud nii proovi tegemas, nagu Kiisk seda tegi. Ta käis, tekstiraamat peos, mööda proovisaali ringi ja rääkis vahetpidamata. Luges tekstiraamatust teksti ja rääkis, mida ta mõtleb, mida tunneb, miks ta liigub ühest kohast teise. Seda vahel ka oma tegelasest kolmandas isikus rääkides. Tegi seda ka siis, kui tal tekst juba peas oli.

Mis see talle andis? Eks ta püüdis eluga (või tõega) täita kogu oma lavaaega. Tegelikult teevad seda ju kõik näitlejad. Kuid Kiisk pani oma mõtted ja tunded sõnadesse. Ta improviseeris palju. See lavastus ei saanudki kunagi valmis, sest Kiisk jäigi improviseerima. See ei olnud kindlasti partneritele kerge. Vahel olid nad Kiisa peale pahased, kui see oma mängudega väga kaugele läks, kuid kõik andsid endale aru, et Kiisk ongi selline, ja sellega lepiti. Igatahes, kui mulle sellest räägiti, siis alati ikka lõbusalt. Eks neid Kiisa ootamatusi etendustel ju lustiti ja nauditi.

Niipalju kui ma aru saan, mängis ta ka “Õnne 13” Johannest samamoodi. Ta mängis, lähtudes endast, oma arusaamistest ja tõekspidamistest rollist. Rolli väline karakter oli ikka tagaplaanil.

Mõtlesin tookord proovides, et huvitav, milline ta lavastajana on? Oletan, et väga hea partner näitlejaile, sest tõenäoliselt mängis ta mõttes kõik rollid näitlejatega kaasa. Tema kaks kõige paremat filmi “Hullumeelsus” ja “Nipernaadi” on väga mängulised. Oletan, et Kiisaga koos pidid näitlejad väga innustuma ja mängust mõnu tundma. Seda on nendes filmides näha.

Kui Kiisk mulle mõttesse tuleb, siis ikka rõõmsa käetõstmisega: “Tervist, härra!” Seda pilti ei saa kuskile kaotada.