Soomekeelne suurteos Eesti ajaloost

Indrek J?

Zetterbergi teos sobib hästi väheste eelteadmistega Eesti ajaloo huvilisele, kuid on hariv ka professionaalsele ajaloolasele. Seppo Zetterberg, „Viron historia”. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2007. 810 lk.

Jyväskyla ülikooli professor Seppo Zetterberg on eesti ajaloolastele ja ajaloohuvilistele vana tuttav. Tegutses ta ju aastatel 1994–1996 Tallinnas Soome Instituudi juhatajana ning on mitmete Eesti ajaloole pühendatud ja osalt ka eesti keelde tõlgitud ajalooteoste autor. Kuna tean Zetterbergi eelkõige lähiajaloo uurijana, siis tundus mulle enne raamatuga tutvumist ootuspärane, et tema ülevaateteose ajaline ja temaatiline raskuspunkt langeb XX sajandi poliitilisele ajaloole. Ilmselt on ka autor ise sellise eelarvamusega arvestanud, sest ruttab juba eessõna avalausetes lugejale kinnitama vastupidist: ta lubab pühendada vääriliselt tähelepanu varasematele sajanditele ning poliitilisest ajaloost mitte vähem käsitleda ka majandus-,sotsiaal- ja kultuuriajalugu. Etteruttavalt võib kohe öelda, et selle lubaduse Zetterberg ka täidab.

 

Kaasaegne ja põhjalik

„Viron historia”, millel on soome keele lakonismis peaaegu tõlkimatu kaunis pühendus – historiansa jaksaneille –, paikneb kusagil range akadeemilise ajalookirjutuse ja laiale lugejaskonnale mõeldud „populaarteadusliku” ajalooraamatu vahepeal. Teos sobib hästi väheste või lausa olematute eelteadmistega Eesti ajaloo huvilisele, kuid on hariv ka professionaalsele ajaloolasele ja paneb kaasa mõtlema. „Viron historia” on teksti ülesehituselt moodne, järgitud on arvatavasti mitmete viimasel ajal ilmunud ajalooliste ülevaateteoste eeskuju, nagu näiteks Norman Daviese „Euroopa ajalugu”. Lisaks teksti põhimassiivile on raamatus hulgaliselt tekstiplokke mitmesuguste üldkäsitlust täiendavate eriteemade ja lühikokkuvõtetega, nagu näiteks Tallinna väidetav mainimine Idrisi kaardil, mille Zetterbergi kummutab kui müüdi; vakuraamatud ja vakusepeod; Rootsi-aegse unifitseerimispoliitika problemaatika; postiühenduse teke ja areng; Eesti Vabariigi juhtivate riigimeeste saatus. Neis plokkides on Zetterberg käsitlenud ka Soome-Eesti suhete temaatikat, nagu eestlaste asustus Soomes ja Helsingis, soome vabatahtlikud Eesti Vabadussõjas, Soome professorid Tartu ülikoolis, Soome ja Eesti ühisriigi idee jne.

„Viron historia” on ka kujunduslikult väga kaunis teos, millel on õnnestunult valitud illustratsioonid, neist paljud Zetterbergi enda tehtud fotod. Sealjuures ei ole autor piirdunud vaid illustratsioonide lühipealkirjadega, vaid kujundanud ka neist eri teemade ja isikute tabavad lühikäsitlused. Nii saab ka pealiskaudne lugeja, kes piirdub vaid siit-sealt lugemise ja piltide vaatamisega, Eesti ajaloo arenguteest üpris palju aimu. Zetterbergi operatiivsust teksti täiendamisel kuni viimase minutini enne trükkiminekut demonstreerib pronksmehe pilt, juttu on ka selle Tõnismäelt äraviimisest. Kristjan Palusalu nimetamine pronksmehe modellina on siiski vaieldav.

Zetterbergi keel on ladus ja selge, ta eelistab lihtlauseid pikkadele lausetele ja rahvalikumaid ütlemisi keerulisele ja abstraktsele, kuid tihtipeale pseudoteaduslikule sõnakasutusele. Sealjuures ei kaldu Zetterberg oma käsitluses triviaalsustesse, vaid jääb põhitoonilt argumenteerivaks ja arutlevaks. Tema lausetel on näilisest lihtsusest hoolimata suur kandvus ja hinnangutes diferentseeritus, küsitavaid väiteid ja ebaõnnestunud sõnastusi torkab võrdlemisi vähe silma.

Selle eelduseks on Zetterbergi suurepärane kursisolek Eesti ajalooteaduse (nii eesti- kui ka võõrkeelse) uusima uurimisseisuga, mida kinnitab põhjalik ja hästi valitud peatükkide järgi liigendatud bibliograafia raamatu lõpus. Teose kasutamist käsiraamatuna hõlbustavad ka lühikronoloogia ja isikunimede register. On arusaadav, et laiemale lugejaskonnale sunnatud üldkäsitluses on joonealustest viidetest loobutud, kuid paljude teeside ja hinnangute esitamisel on sulgudes viidatud nende autoritele.

„Viron historia” on sõdade ja poliitilise ajaloo osas ootuspäraselt sündmustepõhine, kuid sellega kaasneb haldusajaloo selge esitus, siinse seisuseühiskonna struktuuri ning selle majandus- ja sotsiaalajalooliste tahkude süvenev iseloomustus ning ülevaatlik ja konkreetne etnilise ja demograafilise arengu kirjeldus muinasajast kuni tänapäevani.

Eestlaste etnogeneesi osas on Zetterberg ettevaatlikult äraootaval seisukohal: soomesugu rahvaste Uurali päritolule ei rõhuta, kuid hoidutakse ka Kalevi Wiiki seisukohtade esitamisest; tema nime ei leia ka bibliograafias. Eesti esiajaloos toonitab Zetterberg kooskõlas uusimate uurimistulemustega selgepiirilise eestlastest ülikkonna väljakujunemist ning linnuste tähtsust mitte ainult sõjaliste tugipunktidena, vaid juba aolinnadena. Ta tõstab esile muinaseestlaste maakondliku identiteedi ja eestlaste ühismõiste vähese leviku. Zetterberg rõhutab täiesti õigesti, et eestlaste „muistne vabadusaeg” on XIX sajandi romantiseeritud müüt, millest sai rahvusliku liikumise nurgakivi, kuid paraku kasutab ta ka ise korra sellele müüdile tuginevat ja veel praegugi Eestis laialt käibivat mõistet „muistne vabadusvõitlus” (lk 71), mis tegelikult on ju XX sajandi Vabadussõja ebahistoristlik projektsioon muinasaega.

Samuti on veenev Zetterbergi tees, et XIII sajandi algul ei hoomanud eestlased sakslaste vallutuse kogu tähendust, sest see tuli ilmsiks alles pikemas ajalises perspektiivis: „Vallutus oli sõjaline ja eestlased panid vastu, kuid on põhjust meeles pidada sedagi, et põhielanikkond vaevalt käsitas vallutust totaalsena ega pidanud seda vähemalt algul nii hirmutavaks ja alistavaks, kui vallutust on tahetud näha hilisema arengu vaatevinklist. Kuna lihtrahvas oli juba varem harjunud nii idast kui läänest tulevate sõja- ja röövretkedega, mille eesmärgiks ei olnud püsiv alistamine, siis on võimalik, et ka sakslaste vallutust kogeti algul sellise retkena. Lihtrahvas vaevalt tundis lähemate sugupõlvede jooksul mingeid suuremaid muutusi oma eluolus.” (lk 120). Seevastu on äärmiselt väheveenev ja ka tema esitatud muinaseestlaste vallutusele tugeva vastupanu kirjeldusega vastuolus Zetterbergi väide, et siia ei asunud saksa talupoegi seepärast, et kohalik elanikkond oli „kuulekam” ja „kergemini alistatav” (lk 120). Saksa talupoegkonna kolonisatsiooni ärajäämise peapõhjuseks on ikkagi peetud Eesti geograafilist kaugust ja soodsa maismaaühenduse puudumist.

Zetterbergi teos kummutab primitiivse „700aastase orjapõlve” müüdi, kuid ta ei kaldu ka teise äärmusse, sest tema ajalookirjutuse põhitelg XIII sajandist kuni XIX sajandini on talupoegade järk-järgult suureneva isikliku ja majandusliku mõisnikest sõltuvuse jälgimine. Pisut rohkem oleks sealjuures oodanud eesti talupoegade õigusliku ja majandusliku olukorra käsitlemist üleeuroopalises kontekstis. Tekstis mainitakse Grundherrschaft’i ja Gutsherrschaft’i sõltuvusvorme, millest esimene oli talupoegadele õiguslikult soodsam, kuid Zetterbergi tekstist kipub vähem informeeritud lugejale vägisi jääma mulje, et mõisahärrus oli vaid Balti eripära (lk 121). Tegelikult haaras hiljem pärisorjuseks väljaarenenud Gutsherrschaft’i areaal Elbest idasse jäävaid laiu maa-alasid nagu Ida-Preisi, Pommerimaa, Mecklenburg, Poola ja Böömimaa.

Liivimaa keskajaga on autor üldiselt hästi toime tulnud. Ka siin on ta käsitlenud vähem poliitilist ajalugu ja Vana-Liivimaa keeruka riikliku konglomeraadi sisekonflikte ja keskendunud kesksetele sotsiaal- ja majandusloolistele küsimuseasetustele nagu linnade ja hansakaubanduse areng ning ühiskonna seisusliku struktuuri väljakujunemine. Ka reformatsiooni ühelt poolt ootamatult kiire saabumine, teiselt poolt aga aeglane ja järkjärguline maksvuselepääs on esitatud veenvalt. Kahetsema peab vaid, et kaartide puhul on rangelt piirdutud vaid tänapäeva Eesti alaga ega ole ühtki kogu Vana-Liivimaa territooriumi hõlmavat kaarti. See on pisut lugejat eksitav, sest haaras ju Vana-Liivimaa territoorium ka Läti alasid, millest tekstiski korduvalt juttu. Ka Vana-Liivimaa varingule järgnenud sõdade ajastust – Zetterberg peab õigemaks Liivi sõja asemel rääkida Liivimaa sõdadest – annab teos sidusa ja lugejat mitte liigse faktipuruga väsitava ülevaate.

 

 

Annab hästi edasi Rootsi aja vastuolulisust

„Vana head Rootsi aega” kujutades suudab Zetterberg hästi edasi anda selle ajastu vastuolulisust. „Viron historia” annab väga selge esituse mõisamajanduse pealetungist, talumaade vähenemisest ja talupoegade õiguste (näiteks jahipidamisõigus) järkjärgulisest kärpimisest, kodukariõiguse laienemisest, eestlaste õiguste tõrjumisest linnades jne, konstateerides XVI sajandist alates talupoegkonna sotsiaalset homogeniseerumist eriti sõdade ja mõisate läänistamise tulemusena. Selle arengu kontrapunktina analüüsib autor Eesti talurahva õiguslikku olukorda oluliselt parandanud mõisate suurt reduktsiooni uusimate uuringute alusel. Zetterbergi Rootsi aja käsitluses on tugev rõhuasetus Rootsi keskvõimu ja Balti aadli vastasseisul, mis on igati õigustatud, kuid ka seda oleks võinud käsitleda pisut laiemas üleeuroopalises kontekstis. Siin avaldub näiteks Saksa riikidele omane üldine vastasseis absolutismile pürgiva keskvõimu ja „seisuste vabaduste” vahel, kus tänapäeva ajaloolasel on raske üheselt poolt valida. Eestlaste seisukohalt on Rootsi kuninga reformid muidugi tervitatavad, sest kuningavõim, olgu selleks siis Rootsi Karl XI või hilisemad Vene valitsejad Katariina II ja Aleksander I, on mõnes mõttes talurahva loomulik liitlane aadli despootia vastu.

 

 

Kuid samas tähendas Karl XI kehtestatud absolutism ja riigipäeva laialisaatmine, mida Zetterberg muuhulgas siiski mainib, sisuliselt tagasilööki Rootsi poliitilise demokraatia arengus.

Samuti võib teosest jääda mulje, et baltisakslased olid Rootsi kuningaga ainult opositsioonis ning alles Vene ajal said neist keisri andunud teenrid, kes tegid Venemaa sõjaväes ja riigiaparaadis suurt karjääri. Viimane väide on muidugi õige, kuid baltisakslaste osakaal oli kõrge ka Rootsi armees: Reinhard Wittrami andmetel oli peaaegu 3/5 Rootsi armee ohvitsere baltisaksa päritolu, ligi neljandik neist langes Karl XII lippude all. Kuigi Patkulil ei puudunud Liivimaa aadli hulgas poolehoidjad, oli Venemaa kui vana põlisvaenlase alla minek baltisakslastele kindlasti raske otsus, mida ei langetatud kerge südamega, vaid alles sõjalise paratamatuse survel.

Balti Landesstaat’ist või nn Balti erikorrast koos sellega kaasnenud pärisorjusliku korra apogeega, valgustusideede levikuga ja keskvõimu esimeste sekkumiskatsetega saab lugeja hea ülevaate. XVIII sajandi ja XIX sajandi alguse osas võiks aga etteheiteid teha alapeatükkide järjestuse osas, mis sunnib lugejat pidevalt tegema ajalisi ja temaatilisi edasi-tagasi hüppeid. Zetterberg kirjeldab ühelt poolt talurahva olukorra madalseisu XVIII sajandil, teiselt poolt jälle rõhutab diferentseeritud lähenemise vajadust, sest taluperemees oli ka XVIII sajandil majandajana suhteliselt iseseisev. Pärisorjusliku ekspluateerimise süvenemistendentside kõrval väärinud natuke rohkem tähelepanu oleks Rootsi aja õigusliku pärandi ja tavade edasikestmine ka Vene aja algul, mida tõstis esile juba August Wilhelm Hupel ja väidab ka meie uuem ajalookirjutus. Kuid paratamatult sõltuvad kõik üldkäsitlused ajalookirjutuse arengutasemest ning see pakub väga palju informatsiooni halduslike ja õiguslike printsiipide, kuid suhteliselt vähe andmeid tegeliku õiguspraktika ja igapäevase elukorralduse kohta.

XIX sajandi osas on teose raskuspunkt muidugi agraarreformidel, talurahva maata vabastamisel ja suuresti sellest johtunud usuvahetusliikumisel ning hilisemal rahvuslikul ärkamisel. Mulle meeldib väga ka venestamisaja käsitlus. Uuemas saksa ajalookirjutuses on hakatud venestamise mõistet jutumärkidesse asetama, rõhutades venestusaja administratiivsete reformide moderniseerivat iseloomu. Neid aspekte ei eita ka Zetterberg, kuid peatähelepanu pöörab ta siiski keelelis-kultuurilisele venestamisele, mis tõi kaasa tsaarivõimule suuri lootusi asetanud eesti rahvuslaste pettumuse. Autor toob ka õigesti esile, et venestamisreformide pearaskus oli esialgu suunatud baltisakslaste vastu, sest eestlastes ei näinud Peterburi keskvõimud kuni XX sajandi alguseni veel mingit poliitilist potentsiaali. Pisut vaieldav on Liivimaa kindralsuperintendent Ferdinand Walteri 1864. aasta maapäevajutluse tõlgendus, millest vallandus slavofiilide ja baltisaksa publitsistide sõnasõda. Mingit eestlaste ja lätlaste saksastamisprogrammi Walter oma jutluses tegelikult ei kavandanud, ta vaid nentis, et see plaan on, kui seda keegi teostada soovikski, juba lootusetult hiljaks jäänud. Sellest fraasist haaras aga kinni Moskva press Katkovi juhtimisel, kes hakkas baltisakslasi süüdistama separatismis ja nõudis selle kujuteldava ohu vältimiseks eestlaste ja lätlaste kiiret venestamist.

 

XX sajandi ajaloo suveräänne asjatundja

XX sajandit käsitleb Zetterberg juba suveräänse asjatundjana, siin võib ta toetuda ka paljudele uuematele uurimustele ja üldkäsitlustele. 1939.-1940. aasta Eesti Vabariigi alistumist Nõukogude Liidu diktaadile ja annekteerimist ei käsitle Zetterberg mitte „vanema venna” moraliseerivalt positsioonilt, vaid pigem rahvusvahelise olukorra ebasoodsa arengu tulemusena, mis jättis Eesti poliitikutele vaid ahta mänguruumi. Ta ei jäta siiski mainimata nende mitmeid tegematajätmisi, tühje pateetilisi fraase ja illusoorseid lootusi, kriipsutades muu hulgas alla Eesti relvastuse kõige madalamat taset teiste Balti riikidega võrreldes, kuid loobub spekulatsioonidest võimaliku vastupanu väljavaadete kohta: „Päris asjatu on tagantjärele spekuleerida, et Balti kolme vabariigi ühine sõjaline potentsiaal oli nii suur, et sellel oleks olnud tegelik tähendus Punaarmee vastu. Matemaatika on matemaatika, kuid kui varem polnud tahtmist sõjaliseks koostööks ega olnud näiteks ka mingit sõjaliste manöövrite kogemust, siis ei oleks 1939. sügisel saanud ühtäkki ühistööd teha.” (lk 616). Nii sõja-aastate kui ka külma sõja alguse Eesti olukord on hästi asetatud rahvusvahelisse konteksti, mida illustreerivad huvitavad tsitaadid. Natuke ettevaatlikuks teeb vaid Eesti inimkaotuste arv Teise maailmasõja ajal – 300 000 inimest ehk ligi neljandik elanikkonnast (lk 654). Kuigi sinna hulka loetakse lisaks sõjas langenuile ja represseerituile ka pagulased, maalt lahkunud baltisakslased ja eestirootslased ning ka Narva-taguste ja Petserimaa alade elanikud, tundub see arv mulle siiski liiga suur.

Nõukogude aja käsitlus on suhteliselt napp, kuid hästi tasakaalustatud, andes lugejale hea ettekujutuse nii repressioonidest, Nõukogude võimustruktuuridest ja võimuritest ning dramaatilistest muutustest Eesti elanikkonna etnilises koosseisus. Ka Eesti iseseisvuse taastamise kirjeldus, mida Zetterberg liigagi tagasihoidlikult nimetab vaid „kroonikalikuks esituseks”, ei kutsu esile erilisi vastuväiteid. Kuna Zetterbergi teose demograafiline osa on üpris üksikasjalik, siis oleks ka praeguse Eesti kodakondsuspoliitika käsitlemisel olnud lugejale informeeriv nimetada Eesti kodanike, kodakondsuseta isikute ja Vene kodanike arv ning esitada selle arengudünaamika. Väidelda võiks sellegi üle, kas Eestil oma riiki uuesti üles ehitades oli üldse võimalik valida „Põhjamaade heaoluriikide tee” või „liberalistliku majanduspoliitika” vahel (lk 738). Mulle tundub, et Eestil ei olnud 1990. aastate alguse viletsuse ja majanduskriisi olukorras suurt valikut.

Kokkuvõttes võib „Viron historia” kohta öelda, et tugevamad on teose poliitilise, majandus- ja sotsiaalajaloo osad, vaimuelu käsitlus on kohati pealiskaudsem ja referatiivsem. Kui muidu on Zetterberg kirjutanud ikkagi Eesti, mitte ainult eestlaste ajalugu, pöörates väärilist tähelepanu ka baltisakslaste rollile nii siinses poliitilises kui ka kultuurielus, siis kirjanduselu käsitluses on ta millegipärast loobunud sellest printsiibist. Kõige kuulsamat balti kirjanikku Jacob Michael Reinhold Lenzi pole sõnagagi mainitud, rääkimata juba Tallinnas tegutsenud Paul Flemingist ja Reiner Brockmannist, kellest viimane kirjutas ka ju eestikeelseid juhuluuletusi. Selles vallas pole Zetterberg järginud eesti kirjandusteaduse uusimaid suundumusi, kus vanemat eesti kirjasõna vaadeldakse saksa kirjandusruumi loomuliku osana.

„Viron historia” on võrdlemisi puhas tekst, kuid olgu siin siiski märgitud mõned silma hakanud (trüki)vead või küsitavused: lk 107 märgitud maksuloetelu on ikkagi Schossliste, mitte Schlossliste; pastor Eiseni „Eines Liefländischen Patrioten Beschreibung der Leibeigenschaft” ei ole koguteos, vaid artikkel, mis ilmus väljaandes „Sammlung Russischer Geschichte”; Schirreni teose pealkiri on „Livländische Antwort”, mitte Lifländische; lk 275 on Tallinna elanikkonna arvu katku järel nimetades ekslikult 1710 asemel kirjutatud aastaarvuks 1700 ning baltisakslase Barclay de Tolly eesnimeks kirjutaksin ma ikkagi Michael, mitte Mihail. Need parandused panin ma siia kirja eelkõige Zetterbergi teose järgmisi trükke ja ka tõlkeid silmas pidades. „Viron historia” on vaieldamatu suursaavutus, mis ühemeheteosena on hästi loetav ning võtab ühtlasi kokku ja vahendab laiemale lugejaskonnale ajalooteaduse aktuaalset uurimisseisu. Zetterbergi teos vääriks tõlkimist nii eesti kui ka mõnda „lääne” keelde ning miks mitte – eestivenelaste lõimumisprojekte ja -raha silmas pidades – ka vene keelde.