Uue ajastu kaks ilu

Heili Vaus-Tamm

Krzysztof Penderecki Sellega, et muusikaakadeemia tõi Eestisse XX sajandi ühe olulisema helilooja Krzysztof Penderecki ja korraldas konverentsi „Elektronmuusika ja filosoofia”, väljus Sügisfestival kitsalt ühe kooli ettevõtmisest ja astus jõuliselt üldisesse kultuuripilti.

Kuigi vorm pole sisule veel järele jõudnud, publik oli endiselt akadeemiapõhine ja konverentsil ka suhteliselt napp, on midagi olulist korda saadetud. On olemas baas edasiseks kasvuks ja laienemiseks. Mitte et eesti kultuuripildis veel üht üldkülastatavat festivali ilmtingimata vaja oleks. On ju tegijate prioriteet ikkagi eelkõige oma tudengite elu huvitavamaks teha. Aga siin on potentsiaali teha oma üliõpilastega midagi sellist, mis ka laiemalt korda läheb.

Konverentsimõte oli hiilgav. Just see, et muusika pole lihtsalt pillimäng, vaid on seotud filosoofia, psühholoogia ja mille kõigega veel. Siit avaneb tee aina põnevamate festivaliprogrammide, ülikoolide koostöö ja kaasaegse kunsti sügava ning põneva eksponeerimiseni. Miks mitte teha programme, mis hõlmaksid psühholoogia, filosoofia ja kujutava kunsti tudengeid teistest koolidest.

Paar aastat tagasi koosnesid sügisfestivalid heal tasemel innovatiivsete, eri maadest pärit ansamblite esinemistest ja oma heliloomingu tudengite ülevaatusest. Rõhk oli kaasaegsel muusikal. Eelmisel aastal äratas suuremat huvi Hamburgi professori Georg Hajdu elektroonika, live-muusika ja video kompositsioonide programm. Erilise sisu andis see, et heliloojad ise lauljate ja pillimeestena live’is kaasa tegid, et videote kangelaseks olid suuresti heliloojad ise, ja veel muud aktiivselt loomingulised nähtused. Teatud uus ekspressionism lahvatas vastu nendest Korea ja Jugoslaavia noorte heliloojate kompositsioonidest.

 

Selle aasta külalisprojekti meeleolu oli aga rõhutatult isetu: elektronmuusika ja sellega kaasneva eriliselt impersonaalse kunsti fenomen. Avakontserdil kõlasid Jean Baptiste Favory enda teosed ning EMTA elektronmuusika stuudios valminud kompositsioonid. Eesti tegijatest tulid publiku ette Gerhard Lock, Helena Tulve ja Liis Jürgens.

EMTA kammersaal oli muudetud hämaraks stuudioks, kus publik oli saali keskele koondatud ja ümberringi uitasid ringi, praksusid ja tilkusid elektronmuusika helid – kõlarid olid paigutatud tiheda reana seinte äärde. Gerhard Lock oli teinud muusika teadusfilmile vasesulatamisest, eri kiirusega sulatamisel ja jahutamisel metallis tekkivatest protsessidest. Muusikaliselt põnevamad olid lõigud, kus üldises muundumises undava helivoo sisse tekkisid rütmimoodulid. Lisaks elektronmuusika käibekrabinatele oli isegi üks pooleteistsekundiline meloodiakäik sisse lipsanud.

Autori sõnul inspireeris teda sellele teadusvideole muusikat looma pildi värvi- ja tekstuurimängude tohutu ilu. „Tohutu ilu” on küllaltki võõras väljend muidu neutraalse ja isikustamata stiili kohta. Eelmiste sajandite heliloojate ülistatud inimtunnete ja looduse ilu vastu nüüd metalli sulamise ilu. Kas uue ajastu ilu märk?

Helena Tulve muusika ja Eleonore de Montesquiou video olid kui elektronmuusika teooriakursuse näitlik materjal. Niivõrd stiilipuhas oli film lennujaamas liikuvast külastajate jalgademassist. Just jalgadest. Sest ülespoole – isikukesksemate inimnägudeni kaamera ei ulatanud.

Siia juurde on hea tuua paralleeliks konverentsil Christophe Kihmi ettekandest kuuldud mõte ambient-muusika suunast. „Music for airports” („Muusika lennujaamadele”) sisaldab endas mitmeid elektronmuusika filosoofia põhimõtteid. Üks neist on anonüümsus: ühe konkreetse isiku asemel palju võõraid (ilma näota) inimesi. Teiseks abstraktne ohutunnetus: lennuki ootus olevat valmistumine surmaks, siin annab tooni teadmatus, juhuse määravus. Ja see, et muusikat ei tee konkreetne pill ega inimene, vaid isetu kõlar. „Avatud uksed, millest võib mitte siseneda,” oli üks kõnekas lause, mis filosoof Umberto Eco ja helilooja Brian Eno tekstidele apelleerimisest meelde jäi.

Gerhard Locki ettekanne aktuaalsetest tendentsidest eesti elektronmuusikast helikunstini oli ülevaade heliloojatest, kes akadeemilise või alternatiivse elektronmuusikaga tegelnud-tegelemas. Samuti seotusest teiste kunstivaldkondade nagu kujutava kunsti, tantsu, teatriga. Markantseim ja samas tundmatuim näide oli 2001. aastast esinev projekt „Savibraator”, kus savi treimist projitseeritakse reaalajas seinal, lisatakse valgust, videoefekte, ja muidugi ei puudu sealt muusika.

Locki esitatud parameetrite järgi kuulub Liis Jürgens akadeemilise elektronmuusika heliloojate hulka, sest ilmselgelt oli teos „Tormilatern” inspireeritud olustikust ja loodusest. Ka mõjus see video ja muusika kompositsioon märksa maisemalt ja emotsionaalsemalt kui Favory planeetide muusika, Locki ja Tulve teosed. Kokku mõjusid aga need kõik omanäoliselt ja huvitavalt.

 

Penderecki ja EMTA tudengid

Klassikaliste kompositsioonivahenditega opereerivate tudengite loomingust õnnestus kuulata vaid mõningaid, ja üldtendentsina jäi kõrva värskelt häbenematu iluotsing (näiteks eriti siiralt kõnelev Mait Jüriado „Wry”).

Ülevaatekontsert Sügisfestivali peakülalise, Krzysztof Penderecki (1933) kammerteostest festivali lõppkontserdil (28. IX) EMTA kammersaalis andis pildi selle XX sajandi ühe silmapaistvama helilooja kujunemisest noorpõlve mõneti vastandlikest meeleoludest kantud muusikast juba küpse ea filosoofiliselt tundesügavaks heliloominguks.

Ja seda kõike esitasid isikupäraste interpreetidena muusikaakadeemia enda noored muusikud. Jääb üle vaid lõpetuseks konstateerida, et tulemus oli lihtsalt suurepärane!