Meie kohal näeb lehvimas rõõmutut, apokalüptilist vaimu

Margot Visnap

Näidendivõistlusele saadeti 71 näitemängu, aukartustäratav kogus. Millest neis teatrile kirjutatud tekstides räägitakse? Mis teemad on kirjutajaile olulised, milliste probleemide peegeldamist teatrilaval peetakse tähtsaks?  

Andres Noormets (näidendivõistluse žürii liige): 71 on kaunis keskmine kogus. On olnud näitemänguvõistlusi, kus salve tuleb tükke üle saja. Ja kui siia kõrvale teada, et Londoni Royal Court’i nädala saak on umbes 70 teatriteksti, siis miljonilise eestlaskonna kohta pole 70 uut kahe aastaga just eriliselt kilkamisväärne saavutus. Niipalju kvantiteedist.

Sisulise poole pealt vaadates pole kaasaeg just eriti lustlik. Meie kohal näeb lehvimas rasket, rõõmutut, isegi apokalüptilist vaimu. Nalja tehakse harva ja kui tehakse, siis on see kuidagi kibe ja irooniline. Oma kaasaegsete suhtes ollakse väga kriitilised. Neid nähakse inimestena, kes on jäänud kinni aja tuima kordumisse. Väljapääsu ei paista, seda pakutakse haruharva, valitseb tunne, et meist niikuinii miski ei sõltu.

 

Kuidas kommenteerid lavastajana võistlusele saadetud näidendeid? Ehk siis: mida tähendaks ühe võistlustöö lavastamine – jätkuvat koostööd autoriga, kohandamist jne? Kuivõrd valmis on need näidendid lavastamiseks?

Päris täiuslikult viimistletud tekste on vähe. Vormilise poole pealt tekitab probleeme ilmselt korraldajate nõudmine saata tööd paberkandjal ja viies eksemplaris. Kuna see nõue põhjustab printimisvaeva ja muid valusaid väljaminekuid, siis on paljud autorid teksti võimalikult kokku surunud ja selle suuruse loetavuse piirile sättinud. Sellise toodangu lugemine muutub parajaks hulluseks.

Ma võtsin paljud tekstid arvutis lahti ja toimetasin nad endale vastuvõetavaks, enne kui lugeda sain. Kui ma olnuksin asja kallal lavastajana, siis oleksid paljud tööd pärast esimese lehekülje silmamist eemale lennanud, sest ma näen, et autor ei taha, et tema teksti loetaks, et see loetav oleks.

Arvan, et selleaastastest näitemängudest tahaksid päris paljud mõningast järelnäppimist. Kirjutajad on väga tekstikesksed. Nende jaoks asub teater teksti sees. Aga ma ei oska ette kujutada elusaid inimesi, kes räägivad ainult pikkade lausetega ja kolm lauset korraga. Reaalselt on kõik hõredam, sõnad on alltekstirikkamad, repliigid ebatäiuslikumad…

Ma lähen ilmselt liiga spetsiifiliseks, küll sellest.

 

EMTA teatrikool kasvatab ka näitekirjanikke, kuid võidutööde hulgas seekord Tallinna teatrikooli kasvandikke ei olnud. Mida sina kui lavastaja tulevastele näitekirjanikele õpetaksid-soovitaksid?

Tehku nii nagu neile meeldib. Kirjutades tuleb konspektid ja professorite räägitu niikuinii ära unustada. Inimene ise loeb. Maailm ei ole valmis ja sellepärast pole olemas ka vormelit, kuidas peab. Mida orgaanilisem on kõikvõimalike reeglite eiramine, seda enam on lootust asjade olemusele pihta saada.

Pildikesi Paunverest – nii iseloomustas žürii esimees Andrus Kivirähk Postimehes näidendivõistluse tänavust saaki. Ongi siis nii? Loodan väga, et Kiviräha puhul on tegemist ajakirjandusliku liialdusega (ja ta ei sea ennast kõrgemale näidendivõistlusel osalejatest; kes võtaks pärast niisugust määratlust need näidendid lavastada?).

Andrus ei olnud lugupidamatu, ta on väga pieteeditundeline inimene. Lutsu veidi teise kandi pealt parafraseerides oleks värki võinud ka Kört-Pärtli särgiks nimetada – nii erinev ja mitmesugune oli see kõik. Jah, haiget tegevat teravust ning avarat pilku oli üpris kasinalt. Tundub, et lihtsam on olla sürreaalne ja udune. Või tegeleda oma kinnisideede ja soovunelmatega (näiteks, et ilusad näitlejannad end laval paljaks võtaksid ja et seda saaks legaalselt  pealt vaadata ega peaks enam mujal piilumas käima).

Ka uuenduslikku vormi on vähe. Teda nagu polegi. Sellistena on meelde jäänud vaid kaks tööd. Ühest võiks ehk kuuldemängu saada, teine võiks pärast mõningast sisulist järeltöötlust isegi lavale tulla. Mina panin need enda jaoks igatahes tallele ja ei ütle, millised need just olid.

Seda, et eestlane on nalja-, napsu- ja laulurahvas, on võistlustöid lugedes üpris raske uskuda. Eestlane on allapoole liikuv joodikrahvas – nii paistab. Ma ei taha seda uskuda, ma olen idealistlikum. Ma tahaksin, et ka kirjutajad pisut optimistlikumad ja lõbusamad suudaksid olla. Aga see olgu üleskutse juba järgmist võistlemist silmas pidades.

 

Võistluse esikolmik: Valmar Kass, Martin Algus, Katrin Ruus. Millega veensid, üllatasid, tähelepanu ja poolehoiu pälvisid?

Nende vaatepunkt oli huvitavam, nende sõna oli teravam, nende mõte oli paremini sihitud. Eks pärast lavalejõudmist paista paremini. Loodan, et seda jõudmist ei pea pikalt ootama. On ju omamaine dramaturgia eesti teatri olulisim maavara ja seda ei kõlba raisata.