Euroopa kultuuripealik 2011 (Tallinn) lõpuks leitud

Kaarel Tarand

Mikko Fritze: „Kultuuripealinn ei ole ühe looja eriprojekt.” PIIA RUBERNüüd, mil Tallinn kui Euroopa 2011. aasta kultuuripealinn, täpsemalt, seda korraldav sihtasutus on pärast pikki pingutusi lõpuks juhataja või tegevjuhi saanud, siis millal tõsine tegevus käima läheb?

Mikko Fritze: Tõesti on ootajatel olnud põhjust mureks, et ettevalmistus on seisma jäänud, ja lootus, et ehk nüüd hakkab kõik kiiremini liikuma. Aga ka minul on omad kohustused nii praegusel tööl kui perekonna ees ja ma lihtsalt ei saa kohe homme siin olla. Konkreetsed asjad tegelikult ka liiguvad juba, ainult et pole olnud avalikkuse ees eriti midagi pasundada, sest püsivalt hakkan Tallinnas tegutsema veebruarist. Me otsime kokku oma töörühma, mõtted liiguvad, käib koostöö teiste kultuuripealinnadega, kust otsime eeskujusid, kuidas midagi teha. Aga, jah, füüsiliselt ei saa ma selle kõigega enne veebruari tegelda.

 

Kas selle aja peale on meeskond koos? Kui suur see üldse peaks tulema, kui palju on hädavajalik?

Keeruline on öelda, ega päris otseselt pole võimalik võrrelda ka ühegi teise linna ja senise kogemusega. Alguses, ma arvan, peab tiimis olema 10–12 inimest, aga see hulk kasvab koos sellega, kuidas kultuuriaasta ise lähemale jõuab. Vähemasti ma tahan, et see oleks nii. Sest tegevust, koordineerimist ja korraldamist tuleb kogu aeg juurde. Ma pole näinud veel ühtki kultuuripealinna, kus oleks lõpuks hakkama saadud vähem kui 30 inimesega. Ainult Rumeenia tänavuses Euroopa kultuuripealinnas Cibius oli inimesi vähem, kuid seal ilmselt oli linnavalitsus suure osa asjaajamisest enda peale võtnud. Seal ei olnud kogu projekt linnavõimust nii lahutatud, eraldiseisvaks planeeritud kui meil.

Ma olen õnnelik, et meil on praeguseks piisavalt suur eelarve, et põhitiimi 12 inimest palgata. Juurde võtta pole esialgu vaja, kuni pole selge, mida täpselt on vaja teha iga konkreetse projekti puhul. Nii kuidas tekib projekte, kujuneb ka tööjõuvajadus.

 

Järgmine kriitiline personaliküsimus on see, et vähemasti algse kava kohaselt peaks tegevjuhi kõrval või juures tegutsema ka kogu aasta kunstiline üldjuht. Kas ka selle isiku osas juba tunneli lõpust mingit valgust paistab?

Kindlasti. Aga kultuuripealinn on oma kultuurilises tegevuses liiga lai selleks, et see oleks ühele inimesele ühtlaselt hästi mõistetav ja hoomatav. See ei ole üks selge alguse ja lõpuga festival, et lööd templi peale – see on minu asi ja minu nägu. See ei ole ühe looja eriprojekt. Ma olen seda kaalunud ja arutanud paljudega ning leian, et pigem kujuneb välja nii, et iga suurema ala peale on oma projektijuhid, näiteks teatri alale, muusika ja tantsu alale eraldi. Nemad töötaksid kõik üsna iseseisvalt, neil ei oleks üht üldist ülemat, kes ütleks, mida teha. Seega jääb kunstiline üldjuht pigem üldse nimetamata.

 

Kuivõrd on edaspidi kasutatav praeguseks tehtud eeltöö? Pean silmas kirja pandud programmi, mis sündis väidetavalt küll laia arutelu käigus, kuid tegelikult vormus siiski suhteliselt kitsas ringis ja ilma kõvade volitusteta? See on esitatud kultuuriministeeriumile ja hiljem Brüsselisse. Kas tegutsemine neis suundades on üldse realistlik või tuleb seni lubatus põhjalikke muutusi teha? Ma ei pea muidugi silmas uut logo!

Logo jääb alles. Ma ei saa sellele väga konkreetselt vastata. Eks taotlus on ju tehtud vastavalt neile reeglitele, nagu Brüsselis kultuuripealinnadelt nõutakse. Teemade valiku poolest on kõik väga mõistlik. Väga võimalik, et midagi kukub lõpuks siiski välja.

On kombeks öelda, et igaühel on missioon ja visioon, aga ma olen aus ja ütlen, et mul ei ole. Ma ei tea täpselt, mis hakkab juhtuma aastal 2011. Kahjuks meil ei ole selle väljamõtlemiseks palju aega, aga tegu on ikkagi protsessiga. Töörühm peab suutma ise mõelda ja võimalikult paljudega koostööd teha ja selle käigus koorub välja see, mis juhtuma hakkab.

Aga peab ütlema, et mitmed projektid on juba lubatud ära teha, toetusi määratud festivalidele ja muudele projektidele. Oli ju ka aasta tagasi avalik ideekonkurss, mille käigus küsitu tuleb ära teha ja me teeme ka.

 

See ongi ilmselt tekitanud üsna paljudes segadust ja hämmastust, et kuulutati konkurss välja ja siis järgnes vaikus. Inimestega, kes taotlusi esitasid, on muidugi räägitud, aga mingit korraldavat, toetavat või vedavat struktuuri pole tekkinud.

Probleeme on olnud sellega, et kohustused ja tegevus on olnud jaotatud mitmele poole laiali, pole olnud üht keskust ja selget vastutust. Kui on mingeid täitmata kohustusi, siis need me loomulikult lahendame ära.

 

Esialgses plaanis oli ülisuurt rõhku pandud kõikvõimalikele investeeringutele. Eeskätt ehitus ja infrastruktuur. Möödunud pooleteise aasta jooksul on selle sektori kliima Eestis märgatavalt muutunud ja üsna jahe. Kas on vaja mingit rõhuasetuse vahetust selle tõttu, et enam pole parim suurte paleede ehitamise aeg? See muidugi tähendaks nihet festivali suunas: rohkem inimesi, rohkem üritusi, aga vähem jääva keskkonna loomist.

Ei, kindlalt ei. Infrastruktuuri projektid on sihtasutusest selgelt eraldi. Kui räägime konkreetselt linnateatrist, siis see on minu teada otsustatud ja tema valmimine ka kultuuriaasta eesmärkides sees. Teised suured asjad on kultuurikatel ja rannakilomeeter.

Kui saaks need asjad tehtud – kui Tallinn saaks endale tõesti korraliku rannapromenaadi ja avaneks sellega rohkem merele (mille puudus on mind muuseas alati vaevanud)! Nii palju kui saame, rõhutame pidevalt selle tähtsust. Sama puudutab kultuurikatelt. Midagi sellist siin varem pole olnud ja et selle tähtsust tõsta, siis kavatseme oma sihtasutuse büroo just sinna kolida. Kuna seal midagi ei ole, siis me sisuliselt vallutame selle maja, andes sellega märku, et see on meile väga tähtis.

Oleks ju võinud valida mingid moodsad köetud bürood merevaatega…

 

Seega algab tegevus büroos üsna karmides tingimustes?

Vaevalt et see on karm, aga ka mitte väga lihtne. Otsustasime nii, et selle sammuga asja edasi viia. Ma olen seal mitu korda vaatamas käinud ja probleeme näinud. Aga ka linn on praeguseks selle mõtte taga, ega nad muidu meid sinna ju ei lubakski.

Peale nende kolme suurema asja programmis muid investeeringuid nii väga polegi. Lauluväljaku projekt on kahtlemata ka tähtis, aga see pole nii suuremahuline. Mis on kahtlane, aga projektis ka sees, on mõistagi linnahall.

 

Jah, see lugu on veninud juba kümme aastat ja ei idane ega mädane.

Mädaneb küll. Aga linnaelanikule võiksid need kolm nimetatut olla kõige tähtsamad. Mulle subjektiivselt meeldib rannakilomeeter kõige enam, sest seda olen kõige tugevamalt tajunud, kuidas Tallinnal puudub ligipääs merele, merega kooselamise võimalus.

Momendil usun, et see pole võimatu. Olen siin küll kaugelt Uruguayst kümneks päevaks ja mida ma selle aja jooksul ikka kuulen, aga näiteks pressikonverentsi teeme kultuurikatlas ja see on oluline signaal. Sinna tuleb ka linnapea, kellelt tuleb ka täpsemalt küsida, mida kultuurikatlas kavatsetakse täpselt teha ja eks ta vastab ka.

Eesti on oma riigiturunduses ja kuvandiloomes alati rõhutanud, et kui me ka ei ole suured ise leiutajad, siis alati väga osavad ja kiired uute tehnoloogiate kasutussevõtjad. Kuivõrd seda tehnoloogialembust, juba saavutatud efekti ja positsiooni peaks ära kasutama? Kahtlemata on ju siin huvirühmad, kes tahaksid põhiliselt ja rõhutatult näidata rahvariideid, rahvalaulu, rahvatantsu, laulupidu ja vanalinna ning kes ei arva, et uute tehnoloogiate maailm oleks meie kultuuriprotsessi loomulik osa. On selle nurga kasutamisel mõtet?

Nii küsides on sul kindlasti mingi tagamõte. Aga loomulikult on sellel mõtet. Oleks rumal mitte kasutada juba saavutatud mainet, eriti selle e-Estonia osas. Ma olen Eestist kolm aastat ära olnud ega tea täpset seisu, kuid eeldan, et kui siin on tarkvarafirmad veel kohal, siis tahavad nad oma võimalused kultuuripealinna projektis kindlasti ära kasutada. Ja ma ei usu, et projektid tuleksid iseenesest, mistõttu kavatsen uute tehnoloogiate võimalusi ise kindlasti rõhutada.

Arvan, et terves kultuuripealinna turundusstrateegias on liiga palju rõhutatud vanalinna, mis on ilus ja „Disneyland”. Kuigi siin võib öelda, et näiteks ID-kaardile pole küllaldaselt rakendust leitud, on Eesti ju teiste riikidega võrreldes ikka pikalt ees. Oleks rumal seda mitte rõhutada. Siin ei saa olla ainult mingi luule- või muinasjutumaja. Ka kunstis peab tehnoloogia arengut rõhutama, kuigi kunsti poolel pole e-olemine enam ainuvõimalik ja esmatähtis. Liiga agressiivselt ainult e-lahenduste peale minna pole mõtet, kui ehk seda varem on tehtudki. Tasakaal peab olema.

 

Ega vist väga detailseks tegevusprogrammi osas pole mõtet minna. Aga kas praeguse seisuga tundub, et vajalik, korralik või piisav finantseerimine on tagatud?

Meil ei olegi veel detaile. Virtuaalne eelarve on minu meelest igati korralik. Võrreldes teiste linnadega ja arvestades, et Eesti pole maailma rikkaim maa, pole 36 miljonit eurot viie aasta peale sugugi väike raha. Ja sellest on riigi ja linna kanda pandud eelarves vist 28 miljonit. See peaks olema tagatud. Ülejäänu tuleb otsida sponsoritelt jne. 30 miljonit eurot peaks olema piisav, andma vabaduse teha asju, mida meeldib, ja võimaluse küsida ka juurde neilt, kes soovivad kaasa lüüa. Eelarve on virtuaalne selles mõttes, et see on Brüsselis sellisena esitatud ja viseeritud ja nüüd on vaja siinseid avaliku võimu otsuseid, et see fikseerida. Linnavalitsus loodetavasti võtab kohustuse kultuuripealinna sellises mahus finantseerida juba järgmisel nädalal. Kui see tehtud, siis rahuneb olukord täielikult – garantii linna poolt on olemas.

Mina käsitlen asja nii, et kui Eestis võitis konkursi Tallinn, siis ikkagi Eesti riik andis taotluse Brüsselisse ja valitsus on seda raamatut ehk ka lugenud. Kui ta sellise taotluse sisse andis, siis on riik minu arvates võtnud ka kohustuse oma osa tagada. Kuidas raha garanteeritakse, milliste juppide kaupa makstakse, see on teine asi, aga nii riik kui Tallinn teavad, et riigi kohustus on umbes kolmandik kogueelarvest ja sellest ei saa taganeda.

 

Alles kolm nädalat tagasi kinnitas kultuuriminister minu küsimuse peale, kas raha uude eelarvesse planeeritakse, et talle pole linn üksikasjalikult oma projekti tutvustanud ja seetõttu pole alust ka raha planeerida.

Siin pole mõtet kohalikku poliitikat mängu tuua. Sihtasutus on kavandatud sõltumatuna ja minu valimine selle juhiks kinnitab selgelt, et nii ongi. Ma suhtlen vabalt mõlema poolega ega usu, et riigiga saaks mingeid probleeme tekkida. Aga mingi usaldus peab olema, sest me ei saa täna, kui sihtasutuses pole veel töötajaidki, kõiki projekte detailselt kirjeldada. Pealegi, praegu ei ole küsimus suures rahas, suuremad kulud tekivad aastatel 2010 ja 2011, siis on ka täpselt teada, mis mille eest juhtub.