Kuidas ma viimast korda kinos käisin

Mati Vokk

Unt oli pehme, Tolk on nurgeline, Unt oli romantik, Tolk on enfant terrible. KAADER FILMIST Mati Undi fännina ja saarlasena otsustasin minna vaatama, mida siis Veiko Õunpuu on Undiga teinud? Pealegi on „Sügisballi” näol tegemist minu jaoks viimase Undi tõsiseltvõetava kirjandusteosega. „Räägivad ja vaikivad” ning „Doonori meelespea” jätsid mind ükskõikseks, Unt pani juba liiga segast. Kas olin ise saanud täiskasvanumaks või Unt vanemaks, lugemisnaudingut ei saanud.

 

Kobarkino oma horror

Maja algab uksest – kino postimaja taga on kohas ja välimusega, mis elamuste sünnile hea eeldus just pole. Sissepääs ei juhi kuidagi endale tähelepanu ja kui eesmärgiks oli tekitada vaatajas sisseminekul kõledust ja kõhedust, siis on see saavutatud. Sama hoone kasiino entrance on tunduvalt ahvatlevam. Aga ukse üles leidsin ja sisse sain ka. Ka sees oli atmosfäär kõike muud kui kunstielamusele soodus: mingid müügikioskid, kinosaali (nr 1) sissepääs oli hästi „maskeeritud” (tuleb läheneda tagant kaarega), üle maja kaikuv treilerite kõma. OK, saali leidsime üles ja saal tundus üsna mõnus. Paraku mattis ekraanilt pakutav mu enda alla juba enne filmi algust: tulevaste filmide klippide hääl oli keeratud põhja, kaikusid vastikud heliefektid, kahurikärgatusi meenutavad paugatused, n-ö kuristikku imevad lurinad jm helikaskaadid. Hollywoodlikud mürinad ja korinad – mis seos on neil Undiga? Kas Coca-Cola Plaza omanike-töötajate hulgas normaalse kuulmisega inimesi pole, kes saaksid aru, et nii ei kõlba? Kui see heliga vaataja vägistamine on tootjate-levitajate nõue, no siis on küll kuri karjas. Kui me ise ei või helitugevust sättida, kas meil on vaja siis neid blockbuster’eid? Heli asjatundjad teavad, mis nime all neid heliefekte tuntakse, kuid mind teist korda enam vist kinosaali ei saa. Just selle kinomüra pärast. Kuigi vastumeelselt, aga olen sunnitud meenutama hea sõnaga veneaegse kino sobivat hääletugevust. Tegelikult ei tahaks ma näha ka neid filmi eel jooksvaid treilereid ega reklaame, kuigi Otto-Triinuga tehtud kasvatusliku sisuga lõigud olid isegi naljakad. Näidati ju ka vene ajal „Süütenööre„ ja ringvaateid „Nõukogu Eesti”, kuid Mati Unti vaatama tulles ei vaja ma mingeid kõrvalisi mõjutusi.

 

Head näitlejad, aga Tolk pole Unt

„Sügisballi” heli oli normaalne, kui mitte arvestada filmi vaatamise ajal kõrvalsaalidest läbi kostvaid helikatkendeid. Muidu oli seltskond saalis soliidne, sihvkasid ja popkorne ei söödud, vahetevahel kostus põgusaid naeruturtsatusi või kökutamist.

Algul tundus, et kannatused jätkuvad – filmi algus ei meenutanud kuigivõrd Unti. Mäletan Undi „Sügisballi” võõrandunud veidrike galeriina, kes ometi oleme meie ise, aga vägivaldne algus kiskus mujale. Ka Unt kirjeldab vahel vägivalda või eritisi, kuid teeb seda sellise subtiilsusega, et ei märkagi. Õunpuu aga annab algul täie rauaga. Aga nagu klassik on öelnud: „Filmide algused on ikka meelega segased tehtud, et nad intrigeeriksid” (M. Unt, „Valitud teosed”, 2. osa, lk 341). Unt ju polnud vägivaldne, vastupidi: kui talle tundus, et asi hakkab riiuks kiskuma, kadus ta vaikselt ära.

Rain Tolk võib olla eeskujulik boheemlane, kuid Mati Undi alter ego’na ei ta ole usutav. Unt oli pehme, Tolk on nurgeline, Unt oli romantik, Tolk on enfant terrible. Filmi edenedes läks Tolk küll paremaks (usutavamaks) või harjusin ma lihtsalt temaga ära. Filmis on Eerost saanud Mati, mis on selge viide ja austusavaldus Undile. Aga minu teada Unt ei suitsetanud, Eero raamatus küll suitsetas, filmis Tolk ka. Tolgi lõigud peaksid toimima ilmselt siduvana ja seda nad ongi, kuid meenutavad liiga palju seda vana, palju kirutud Eesti filmi. Meil on juba „Indrek”, kus üks mees ainult vaatab ja vaikib ning laseb teistel toimida. Aga Tolk polegi ju õppinud näitleja, teame teda rohkem provokatiivsete telesaadete tegijana.

Näitlejatööd olid head: Mirtel Pohla, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak, Maarja Jakobson jt olid kõik head ja nauditavad. Ka vanameeste plejaad oli hea: Paul Laasik, Mihkel Smeljanski ja Sulevi Peltola Soomest, kes ei olnud isegi oma Soome televisioonis nähtud pulloveri (digi-TV reklaamid) ära vahetanud. Ümberkehastumise geenius Katariina Lauk (kuigi Lee Strasbergilt õpetust saamata) oli taas äratundamatu õnnestunud pisirollis.

 

Sujuvad olupildid

Tegevuslike lõikude vahele oli pikitud linna- või loodusvaateid, mis pakkusid suisa esteetilist naudingut. Ilmselt teostati need paljus tänu uuele (digi?)tehnikale, kuid operaator (ja režissöör) oli teinud oma töö visuaalselt hästi. Linna hääled ja valgused, samas linnaloodus, taimed ja puulehed, need pakkusid tõesti kunstilisi elamusi.

Unt seob eri tegelaste juhtumisi Colleen McCulloghi teose „Thorn birds” põhjal tehtud seriaali ümberjutustusega, filmis loomulikult teisele filmile suurt ei viidata, Richard Chamberlaini nägu siiski vilksatab.

Rahutu luuletaja, tüdinud arhitekt, eksmehe šantažeeritud üksikema – tüübid filmis on samad mis raamatus. Õunpuu on ka lisanud mõne tegelase: lasteaiakasvataja (muide Laine Mägi oli tõesti nauditav just restoranistseenis), paisutanud suhtekomöödia lavastaja rolli ja lõpuks lasknud ta tappa, muutnud Theo üheplaanilisemaks (temast on tehtud lihtsalt astroloogiast huvituv panomees – ja kes meist ei unistaks ettevõtjaks saamisest). Unt ei saa muidu, kui peab enda loetud raamatuid oma tegelaste lugemislauale sokutama, kuigi raske on uskuda, et Theo loeb Lynn Thorndike’i raamatut „A History of Magic and Experimental Science”. Ka Õunpuu ei saa raamatutest mööda. Raamatuid oli näha palju, millegipärast torkasid silma biokeemia-alased venekeelsed raamatud, kuid ka Boschi kunstialbum.

Stseenid vahelduvad sujuvalt, üks olupilt järgneb teisele. Mõjub suts lutsulikult. Vahel kartsin, et asi läheb sketšideks kätte. Huumorit on nii Undil kui Õunpuul, Undil rohkem pihku itsitav, Õunpuul robustsem – kas või see sirge kurekaela jutt. Ega film meile uut teadmist suurt anna, äratundmisrõõmu küll. Undi teostega on natuke teisiti, seal on ka palju teadmisi, fakte. Sain teada seda, mida juba teadsin ja mis pidevalt kinnitust leiab: inimesed elavad ja räägivad üksteisest mööda ja lähedushetked ning üksteisemõistmised on üürikesed. Šveitser ja juuksur on ikkagi üsna maniakaalsed tegelased, raamatus rohkem, filmis vähem, teised lihtsalt õnnetud. Muidugi sain ka üht-teist uut teada, näiteks seda, et Viire Valdmal on ilusad tissid.

 

Kuhu jäid venelased?

Selles on Õunpuu Undiga sama meelt, et inimene on võõrandunud, linnastunud, boksistunud, zombistunud. Asjad juhtuvad juhuslikult – juhuslik seksuaalvahekord, juhuslik surnukspeksmine.

Nii Õunpuul kui Undil liiguvad tegelased oma trajektoori pidi, kuid vahel need ka lõikuvad, Õunpuul vähem, Undil rohkem. Omavahelised kontaktid on põgusad, kõiksusega ikka saavutatakse vahel kontakt, kui mitte muidu, siis vähemalt suguakti ajal, Undil saavad peaaegu kõik kokku August Kase auto alla jäänud surnukeha juures. Kuigi nad üldiselt ei tea teistest, on nad sama sündmuse tunnistajaks. Õunpuu on ka kaasaja trendidele lõivu maksnud ja kujutab juuksurit võimaliku pedofiilina; Undi ajal ei olnud pedofiilia veel soositud jututeema.

Olustik on totaalne tutti frutti: aastad 2006, seitsmekümnendad, turumajanduse tekkeaastad, veneaegne mööbel ja lülitid, riietus, faksid ja laptop’id – kõik on ühes puntras segamini. Algul tundus see võõrastav – miks ei ole stiilipuhtad 1970. aastad? Aga katki pole midagi, paarikümne aasta pärast mõjuvad 1956–2006 nagunii samasugustena. Õunpuu on viinud tegevuse Mustamäelt Lasnamäele, natuke see häirib. Ehk arvab Õunpuu, et Lasnamäel on lihtsam olla irdunud? Ei ole, sama üksik on inimene ka Mustamäel, isegi Viimsis või Tiskres. Ja New Yorgis. Lasnamäe on lihtsalt rämedam kui Mustamäe, mõlemad on rajatud Le Corbusier’ ideedele, ega suurt vahet pole.

Mustamäe  tundub siiski  mõnusamana, võta või jäta. Ja ega see Theo mujal saanud tööl käia kui Kännu Kukes (mis soomlaste seas oli tuntud Känni Kukkona – lakku täis kukk). Nüüd on ta pistetud kuhugi, ma ei tea, Lindakivisse või? Meeldejäävad leiud olid mänguasjad: kukerpallitav gorilla ja üle võlli tiirutav võimleja.

Eks raamatul ja filmil ole erinevusi ikka. Näiteks filmis polnud integratsioonist üldse juttu. Kuigi tegevus käis Lasnamäel, ei näinud ühtegi venelast. Undil on venelasi, Theo sõbrad Oleg ja Viktor. Nad suhtlevad küll eesti keeles, olid ilmselt juba 1977. aastal integreerunud. Võib-olla avastasid ka Oleg ja Viktor 30 aastat hiljem, et nende identiteet on viidud sõjaväekalmistule?

Muusika oli sobiv, paraku alati jookseb muusikaalane info kiirelt mööda, torkas silma, et igasugu „fingereid” oli mitmeid. Toivo Kurmeti „Suve hääl” Jaak Joala esituses on just see, mis peab ja jääb: „suvi kadund käest, seltsiks hinges kõle sügistuulte naer”. Irooniaga olgu öeldud, et vahel tundsin puudust Jaan Räätsa viiulisonaadist, mis oleks ehk enam hinge kriipinud.

 

Õunpuu kui realist

Minu meelest oli film hästi kokku lõigatud, ei tekkinud mingit vajadust hakata ise materjali omal kombel kujutluses monteerima. Ma ei eita, et igaühel võib olla oma „Sügisball”. Võrreldes Alejandro González Iñárritu „21 grammiga” (seda filmi oleksin ma tahtnud ise lõigata: tempo oli vahel liiga videolik ja oli ka asjatuid kordusi), voogas Veiko Õunpuu „Sügisball” täitsa mõõdukalt.

Mõni on pidanud filmi masendavaks. Ilmselt olen ma nii totaalselt masendunud, et suurt masendust ei märganud – elu ise on ikka palju masendavam. Mis masendav see ikka on, kui naine tagasi tuleb? Või mine tea. Raamatus Laura ja Eero abielluvad, kuid August Kask jääb auto alla ja saab surma. Nii see elu on.

Veiko Õunpuu on teinud hea filmi. Mehelt, kelle eeskujudeks on Bergman, Tarkovski, Kaurismäki ja Cassevetes, võib seda oodatagi, kehva maitsega selline mees olla ei saa. Eesti inimesele ütleb Õunpuu „Sügisball” üht-teist. Kas ka meie kultuuriruumist väljapoole jäävale? Ei tea. Veneetsia žüriile igatahes meeldis. Kardan, et muumaalase jaoks jääb film liiga olustikuliseks, on ju vaataja rikutud ülekeevate tunnetega ja võimsate efektidega. Me vaatame filmi andunult, kõik on oma: Unt, keskkond ja näitlejad. Film on koduvillane, aga soojendab piisavalt. „Sügisballi” on võrreldud „21 grammiga”, aga mina ei teeks seda; on ju viimane ikka tükk maad tundelisem ja sügavam, maadleb surma, süü ja kättemaksuga. Meie film on kuidagi tasasem, argisem, surm on küll kusagil, päris lähedal siis, kui Theo lavastaja surnuks tümitab, aga me ei näe teda, kuid – eks ta ikka olupiltide jadaks jää. Naomi Wattsini ja Sean Pennini jõudmiseks tuleb Tiina Tauraitel ja Taavi Eelmaal veel tööd teha. Aga nad ei ole ka väga kaugel. Erinevalt González Iñárritust, pole Õunpuul ka konflikti, happy end seevastu on.

Ka Aki Kaurismäega ma Õunpuud väga ei võrdleks. Õunpuu ei ole nii staatiline ega loid, ka inimesed räägivad normaalse kiiruse ja hääletooniga. Õunpuu on ikka tunduvalt normaalsem kui Kaurismäki. Aga ta pole ka nii andekalt igav kui Bergman või nii sümbolistlik kui Tarkovski. Need on ikka absoluutselt omastiilsed. Kui Bergmanist jääb alati üsna trööstitu tunne, siis Õunapuust ei, tal on alati pilge silmanurgas. Ta pole nii tähendusrikas kui Tarkovski ega nii traagiline kui Bergman. Õunpuu kujud pole nii patoloogilised, nad on just parajalt patoloogilised. Õunpuu on ikkagi realist. „Sügisball” on jälgitav algusest lõpuni, ilma sisemise sundteadmiseta, et see on andekas, järelikult peab olema hea. Ta on hea niigi. Vähemalt eestlasele, vähemalt Undi austajale. Jalust nõrgaks ei võta, kuid ükskõikseks ka ei jäta.

„Tühiranda” ma veel näinud pole, kuid plaanin DVD ära vaadata. Tallinna kobarkinno minna enam ei tahaks. Ma ei ole kindel, kas kaskadöörile saab usaldada kunsti vahendamise. Jüri keskkooli lõpetanule aga saab usaldada filmitegemise päris kindlasti.