Pealelend

Kadri Viires

20. oktoobrini on rahvusraamatukogu peanäitusesaalis vaadata näitus „Nähtamatud rahvad. EKA soome-ugri uurimisreisid 30” ja fuajees graafikanäitus „Kohanemised”, millega tähistatakse EKAs järjepidevalt läbi kolme aastakümne korraldatud soome-ugri uurimisreise. Peanäitusesaali väljapaneku, 30 aasta uurimistegevuse emotsionaalse dokumentatsiooni kuraator on kunstiakadeemia soome-ugri uurimisprogrammi juht Kadri Viires, kes on kunstitudengite soome-ugri uurimisretki korraldanud 1994. aastast.

Mida need väljapanekud puhtmeenutusliku aspekti kõrval peaksid raamatukogu külastajale ütlema? Kas Marika Alveri koostatud graafika grupinäitust tuleks ka mõista soome-ugri kultuurist lähtuvalt?

Alustan üheksast näitusetahvlist „EKA soome-ugri uurimisreisid 30”, mis on kronoloogiline ekspeditsioonide ajalugu aastatest 1978–2007: kõik kohad ja rahvad, kelle juures 30 aasta jooksul käidud, kõigi ekspeditsioonist osa võtnud üliõpilaste nimed, vastava aasta fotoülesvõtted ja tsitaadid üliõpilaste ekspeditsioonipäevikutest. Tihti on need esimest korda välismaailma avastava noore inimese subjektiivsed impressionistlikud mõttesähvatused ja reageeringud uutele kogemustele. Pildid kõikvõimalikest ekspeditsiooniolukordadest: suhtlemine kohalike elanikega, tööhoog, lõkke ümber söögi tegemine ja elamuste vahetamine või rampväsinuna rongijaamas ootamine kirjeldavad neil uurimisreisidel ette tulevaid tüüpilisi olukordi. See pildiline ja tekstiline ekskurss on ekspeditsioonidest osa võtnute lugu, teisest küljest soov panna tänapäeva tudengeid huvituma soome-ugri uurimisreisidest.

Näituse 16 suurel fotoportreel „Nähtamatud rahvad”  kujutatud eakad inimesed ei ole anonüümsed uurimisreisidel kohatud tüübid, vaid eelkõige oma keele, kultuuri ja mõttelaadi kandjad ning hoidjad. Venemaa kaardi suur roosa ala ei ole ühtne rahvamass, see koosneb paljudest väikestest kultuuridest ja  soomeugrilased on osa neist. Portreedel kujutatud inimesed ei ole plakatlikult naerusuised, vaid elust ja tuultest parkunud ning pigem sisepoolevaatavalt mõtlikud. Igal tahvlil on lisatud ka rahvakunstist pärinev dekoratiivne motiiv.

Kunstnike välitööde kõige olulisem ülesanne on dokumenteerida rahvaste tradititsioonilist kunsti joonistustena. Kuigi sellel näitusel ei ole kasutatud originaalseid dokumenteerivaid etnograafilisi joonistusi, mis on tallel ERMi joonistearhiivis, tuleb ekspeditsioonidelt saadud mõte ja emotsionaalne laeng välja ka kunstnike graafilistes töödes.

Graafikanäitus „Kohanemised” on ajatu hetk, kus meenutustega põimunud minevik ja olevik (võimalik, et ka tulevik) on saanud üheks. Selles väljapanekus virvendab kolme aastakümne ekspeditsioonide õhustik, kuivõrd näitusel osalevast 14 kunstnikust on nii esimesel kui ka käesoleva aasta ekspeditsioonil käinuid. Ka tööde valmimisaastad erinevad: on spetsiaalselt selleks näituseks loodut kui ka elamusi, mis kunstiks valatud vahetult pärast ekspeditsioonilt naasmist. Noore kunstiteadlase Marika Alveri kureeritud  „Kohanemised” on kunstniku universaalne vabadus interpreteerida kogetut ja tähelepandut ilmtingimata mitte otsese tsitaadina.