Patrick Modiano hindamatu saladus

HELI ALLIK

„Ma olen okupatsiooni sõnnikul võrsunud taim,” ütleb Patrick Modiano. „Ma nägin ilmavalgust mõni kuud pärast Prantsusmaa vabastamist, kuid sakslaste Pariis on öö, kust minu aeg sai alguse. Minu mälu eelneb minu sündimisele.”

2014. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat sündis 30. juulil 1945. aastal Pariisis. Tema isa oli itaalia päritolu juut, kes oli pidanud sõja ajal oma päritolu varjamiseks ja elu päästmiseks tegema kahtlasi tegusid, võib-olla isegi koostöös gestaapoga. Selle eelmise elu „mürgised lõhnad” imbusid ka kirjaniku lapsepõlve ja jätsid sinna palju vastuseta küsimusi. „Ma kirjutan „juut”, aga ma ei tea, mida see sõna tegelikult mu isale tähendas, sest sel ajal oli see isikutunnistuses kirjas. Ma ei tea.”
Kirjaniku ema oli flaami päritolu näitlejanna, kelle kohta ta on öelnud „ilus, külma südamega naine”. Lastest ema eriti ei hoolinud ning Modiano kasvas põhiliselt pansionaadis ja vanavanemate hoole all. Kõige lähedasem perekonnaliige Modianole oli noorem vend Rudy, kes suri 1957. aastal leukeemiasse. Seda kaotust ei ole korvanud kirjanikule miski. Tühje auke perekonnaloos jäigi ta täitma. „Mu vanemate fotod on muutunud väljamõeldud tegelaste fotodeks. Ainult mu vend, mu naine ja mu tütred on reaalsed,” on kirjutanud kogu oma loomingu vältel inimeste ja asjade otsingul püsinud prantslane 2013. aastal.

Patrick Modiano

Xinhua / Sipa USA / Scanpix

Teise maailmasõja ja perekonnaloo kummitused saavad Modiano autobiograafiliste sugemetega loomingus niisiis orgaaniliselt kokku. Kes …? Miks …? Kuidas …? Kus …? Kas …? Esialgu olid need kõik kirjaniku enda elu ja kehva mäluga seotud küsimused. Modianol ei ole kunagi olnud poliitilist programmi ega ajaloolise või ideeromaani ambitsiooni. Kuid tema painajad ühtisid, nagu veidi ootamatultki selgus, kogu Prantsusmaa hoolikalt unustatud kimääridega.
Modiano tuli kirjandusse 1968. aastal romaaniga „Täheväljak”. See oli revolutsiooniline aeg, mil tänavatel manifesteerisid üliõpilased, miitingutel lehvisid marksistlikud loosungid, moes olid uued teooriad ning kirjanduses tegi ilma uus romaan. Modiono esikteos oli selles hetkes esmapilgul midagi üpris kohatut. Selle peategelane on Raphaël Schlemilovitch, kohe pärast sõja lõppu sündinud antisemiitlik juut (!), kelle teod ja väljaütlemised olid 1968. aasta meeleolude keskel pehmelt öeldes šokeerivad. Isegi vanameister Raymond Queneau, kes oli noore autoriga väga lähedane, toetas teda igati tema kirjanduslikes pürgimustes ja keda võis pidada tema kirjanduslikuks isaks, avaldas selle puhul Gallimard’i kirjastuse lugemiskomitee koosolekul oma seisukoha: autor on äärmiselt andekas, aga seda raamatut ei saa me selle skandaalse sisu tõttu praegu avaldada.
Teise maailmasõja lõpust peale Prantsusmaal valitsenud rõhutatult vasakpoolsesse õhustikku ei saanud noore autori romaan esmapilgul tõepoolest sugugi sobida. Kuid, nagu on öelnud ajaloolane Henry Rousso, mida tugevam oli tolle aja ametliku ideoloogia amneesiakilp, seda rohkem painas tegelikult inimesi valus ja häbiväärne tõde: Saksa okupatsiooni ajal oli päris suur osa prantslastest teinud natsidega meelsasti koostööd. Legendaarselt ujeda ja üldse mitte skandaalihimulise, kuid ühiskondlikke allhoovusi väga täpselt aimava Modiano romaan aitas seda represseeritud traumat tasapisi ravima hakata. „Täheväljak” tõi latentsed ja seni sõnadesse panemata jäänud probleemid esile, kuid ei mõjunud oma kirjanduslikus, kergelt hullumeelses, groteskses ja iroonilises vormis uue, ehkki nüüd teisest leerist tuleva inkvisitsiooniaktina. Ja kuigi stiililt on kirjanik edaspidi oma romaanides kainem, täpsem ja lakoonilisem, ei ole muutunud tema sisuline hoiak: ideoloogiline silt ei aita mõista inimese identiteeti. Palju tähtsamat rolli mängivad juhus, karakter, miljöö ja kujutlusvõime.
Ka Modiano ülejäänud romaanides, mida on nüüdseks kokku peaaegu kolmkümmend, on ikka ühel või teisel viisil tegemist Teise maailmasõjaga: tuntumad on ehk Prantsuse akadeemia suure romaaniauhinna pälvinud „Ringbulvarid” (1972) ja Goncourt’i auhinna laureaat „Hämarate poodide tänav” (1978, e.k. 1996). Kõigi järgmistegi raamatute tegevuskohaks on endiselt Pariis. Kuid kui esitriloogia („Täheväljak”, „Öine ringmäng”, 1969 ja „Ringbulvarid”) tegevustik paigutub otseselt okupatsiooniaega, siis jutustustes liigub ta juba hilisemasse perioodi. Siiski on ka 1950.–1960. aastate romaanide  Pariisi kaardi all ikka ja alati üks teine kaart – okupatsiooni Pariis, see kirjaniku „algöö”.
Modiano ei ole siiski ajaloolane. Ta on öelnud: „Ajaloosündmused iseeneses pole huvitavad, nad justkui valgustuvad kujutlusvõime ja uneluse valgusvihkudes.” Inimese identiteedi mõistatus ei ole midagi, mille saab lahendada parteikaardi, mundrivärvi või ajaloolise fakti tuvastamisega. Seda saab tabada vaid hetkeliste välgatustena, ja siiski vaid üksikuid külgi – ja siiski järgmine kord juba teistmoodi, lakkamatus variatsioonide ringmängus. „Aastate pärast mõistad sa tõde, mida seni küll aimasid, aga oled hoolimatusest või argusest enda eest varjanud: su vend, su teisik suri sinu asemel teadmata ajal ja teadmata kohas ning tema vari läheb segi sinu eluga.”
Patrick Modiano on olnud võrdlemisi ükskõikne ka teooriate vastu. Ta on rääkinud, kuidas ajal, mil tema eakaaslased pöördusid oma hiilguse tipul moodsa prantsuse teooria poole, huvitus tema neist suurtest mõtlejaist vaid kui isiksustest ning jälgis Lacaniga kohtudes tema jutu asemel hoopis ta pilgu liikumist, žeste, rääkimisviisi … „Mulle tundub, et neil oli vaja õpetajaid, neil oli vaja intellektuaalset stimuleerimist ja juhendamist, ja neist said Barthes’i, Foucault’, Althusseri õpilased. Minul oli juba siis oma romaanikirjaniku visioon.”
Modiano mineviku tõde sünnibki kirjanduse tõena. Ta on obsessiivselt konkreetne, ta loetleb aadresse ja kirjeldab asju, aga mida rohkem neid saab, seda kaugemale liigub võimalus nende abil otsitavat tabada. Detail, mis otsingu hetkel on silme ees, on täiesti ligipääsetav, kuid see, mida leida üritatakse, mitte. Tegelastel on nimed, isegi palju nimesid, aga psühholoogilise sügavuse illusioon kaob leheküljelt leheküljele edasi liikudes. Kuid kirjaniku lummav stiil teeb oma töö ja me lepime sellega, et me saladust teada ei saa. Midagi välgatab saladuse varjamisest hoolimata.
Modianod on tihti võrreldud Proustiga. Prousti tegelased otsisid kadunud aega ja leidsid selle. Modiano tegelased rändavad igavestel otsingutel mööda Pariisi, kuid nende tee ei vii kuhugi. Kui vastus on juba peaaegu käes, nihkub kõik jälle paigast ja me oleme tagasi hallis tsoonis. Romaani „Öine ringmäng” peategelane on korraga gestaapo nuhk vastupanuliikujate juures, vastupanuliikujate nuhk gestaapo juures – ühtedele „Swing Troubadour”, teistele „printsess de Lamballe” –, kuid seda, kellena sureb ta romaani lõpus, me ei saagi teada. Filmi „Lacombe Lucien” (Modiano on kirjutanud ka stsenaariume) samanimeline peategelane, 17aastane maapoiss, tuleb Pariisi, et töötada vastupanuliikumise heaks, kuid leiab end puhta juhuse tõttu gestaapo ridadest. Lühijutu „Endised päevad” (1998) peategelane otsib „vaid ühte asja: suurt armastust”, kuid on lõpuks sunnitud juhuste kuhjumise tõttu tapma härra Aspeni, kel on temaga armastuse vallas hoopis julmemad ja maisemad plaanid.  „Kes ma olen?” küsib romaani „Hämarate poodide tänav” mälukaotuse all kannatav peategelane Guy Roland. „Ma olen mitte miski,” vastab ta ise. Ja kõik algab jälle otsast peale.
Kuid romaan „Dora Bruder” (1997), kus minajutustaja üritab selgust saada Pariisis 1941. aastal kadunud tütarlapse loosse, lõpeb järgmiste sõnadega: „Ma ei saa mitte kunagi teada, kuidas möödusid ta päevad, kus ta end peitis, kellega koos ta oli, kui esimest korda nendeks talvekuudeks põgenes, ega ka nendel kevadpäevadel, kui ta kadus uuesti. See on tema saladus. Vaene ja hindamatu saladus, mida timukad, käskkirjad, okupatsioonivõimud, vanglad, kasarmud, koonduslaagrid, ajalugu, aeg – kõik see, mis inimese määrib ja hävitab – ei suutnud temalt võtta.”
Ühes intervjuus küsiti Modianolt, miks ta kirjutab nii, nagu ta kirjutab: justkui piltmõistatust kokku pannes ja igal järgmisel leheküljel uuesti jälle lahti võttes. „Ma tahan anda minevikule veel ühe võimaluse,” vastas kirjanik.

„Ajaloosündmused iseeneses pole huvitavad, nad justkui valgustuvad kujutlusvõime ja uneluse valgusvihkudes.”

Patrick Modiano sai Nobeli preemia „mälukunsti eest, millega ta on esile mananud kõige haaramatumaid inimsaatusi ja paljastanud okupatsiooni eluilma,” põhjendas Rootsi akadeemia
9. oktoobril oma otsust. Vend, teisik, topeltagent, gestaapo ohvitser, juut, kadunud isa, otsitav, otsija, ligimene – need kõik oleksime võinud olla, nii mina kui sina. Võib-olla on see Rootsi akadeemia sõnum 2014. aasta maailmale.