Maie Raitar 12. II 1944 – 18./19. II 2008

 

Mitme pooleli töö ja uue kavatsuse keskel suri Tartus oma kodus Maie Raitar, kes oli humanitaar selle sõna sügavamas mõttes. Humanitaar, kes jagas ka täppisteadusi, jäädes truuks selgele mõttele, täpsele stiilile ja rikkale keelele. Maie Raitar sündis ja kasvas Tartus kunstnike hulgas, sest tema isa Paul Raitar oli põline raamimeister, Pallasest alates ja kunstimuuseumiga lõpetades. Tartu Riikliku Ülikooli lõpetas Maie Raitar 1971. aastal eesti filoloogina, jätkates õpinguid aspirantuuris eesti kirjanduse stilistika alal. Ta võttis samuti osa Huno Rätsepa juhatatud generatiivse grammatika grupi tööst. Tartu Riiklikus Kunstimuuseumis oli Maie Raitar ametis 1966. aastast, juba üliõpilasena, lõpetades 1988. aastal teadusdirektorina. Temast sai asendamatu tööjõud muuseumi väljaannete toimetaja ja korrektorina, aga ta alustas ka kunstist kirjutamist.

1988. aastal oli Maie Raitar tegusamaid ja teadjamaid inimesi kunstiühingu Pallas taastamise ja selle maalistuudio loomise juures. Tema osa oli tõhus Aleksander Vardi abstraktsioonide esimese suure näituse (1991) ja Valve Janovi loomingu ülevaatenäituse (1992) teostumisel. 

Aastatega kujunes Maie Raitarist meie kaasaegse maalikunsti peamise ärataja Konrad Mäe elu ja loomingu põhjalikem tundja. 1998. aastal koostas ta ulatusliku Mäe ülevaatenäituse Tartu Kunstimuuseumis. Koostöös Andres Söödiga sündis tähelepanuväärne tõsielufilm „Konrad Mägi” (2001). Koos Andres Söödiga valmis samuti album Konrad Mäe elust ja loomingust, mille ilmumist tahaks loota veel sel aastal. Tuli välja hulk Mäe kadunuks peetud teoseid ja olulisi arhiiviandmeid. Mõttes oli uus monograafia Konrad Mäest. Maie Raitari ühisvaimuline koostöö Andres Söödiga algas aga juba 1989. aastal valminud filmiga „Tartu kunstnikud”, mis on täis nüüd juba väga rariteetseid kaadreid.

2002. aastal algas Maie Raitari kui laia silmaringi ja stiilitundliku toimetaja tihe ja viljakas koostöö kirjastusega Varrak. Selle tulemuseks on kümmekond mahukat ja keerulist ajalooalast raamatut, samuti Juri Lotmani „Filmisemiootika ja filmiesteetika probleemid” (tõlkinud Elen Lotman, 2004), mille ta ise ka välja pakkus. Kahe toimetatud raamatu, Frederick Forsythi „Afgaani” ja Niall Fergusoni „Maailmasõda. 20. sajandi konflikt ja Lääne allakäik” lõplik korrektuur jäi lugemata. Maie Raitar tõlkis Varrakule Ian Dunlopi „Louis XIV” (koos Erki Sinijärvega, 2003) ja Tamara Miljutina mälestused “Inimesed minu elus” (2007).

Maie Raitar pidas õigusega hingesugulaseks Voldemar Ermi, kes oli põhihariduselt samuti filoloog, kes töötas end üles kunstitundjana ja kellest kujunes erudiit. Maie Raitar oli säravalt vaimukas kaaslane ja sõber, kes mõistis ka kõige sügavamast surutisest lootusrikka ja tegusana välja tulla. Inimene, kes mäletas palju ja kellel oli, mida mäletada.

 

Tartu Kunstimuuseum

Kunstiühing Pallas

Eesti Kunstiteadlaste Ühing

Kirjastus Varrak

 

 

Maie Raitar saadetakse ära täna kell 13 Raadi kalmistu leinamajast.