Nädal Jaapanis Pärdi, Tüüri ja Tormise tähe all

Ruth Alaküla

Õnneliku juhuse läbi sõitis kammerkoor Collegium Musicale Jaapanisse kontserte andma just samal ajal, kui Arvo Pärdile anti Tōkyōs üle väärikas auhind –Praemium Imperiale. Õnnelikke juhuseid ongi elus vaja: suurejooneline auhind pani Eesti koori Tormise-Tüüri-Pärdi kava jaapani publiku kõrvus eriliselt kõlama.

Collegium Musicale sõitis esinema Karuizawa rahvusvahelisele koorifestivalile, mida selle asutamisest juhib nimekas koorijuht ja helilooja Ko Matsushita. 10. sünnipäeva tähistav festival oli tänavu rahvusvahelisem kui kunagi varem. Paljude jaapani kooride kõrval oli peale Collegium Musicale esinema kutsutud kaks koori Filipiinidelt (Coro Tomasino ja Filipiinide ülikooli Manila koor) ning Valgevene kammerkoor Polifonica Minskist. Silmapaistva energiaga festivalijuht Ko Matsushita on väga laia haardega dirigent: juhatab kümmet koori Tōkyōs ja selle ümbruses, käib igal aastal mõne oma kooriga Euroopa festivalidel ja tunneb suurepäraselt eesti muusikat.

Korraldaja peab oluliseks, et Karuizawas on tegu festivali, mitte konkursiga. Koorid on kokku kutsutud selleks, et üksteist kuulata, aimu saada erisugusest koorikultuurist. Ta on rõhutanud, et koostöö muusikas toob kaasa oskuse kuulata teisi ka argielus.

Festivalil esinenud kooride repertuaar ulatus seinast seina: lauldi oma rahvamuusikat, vanamuusikat, tänapäeva heliloojaid ja popitöötlusi. Tugevamad esitused, sõltumata riigist ja koorist, olid sellised, mis tuginesid omamaisele rahvamuusikale. Siis tundsid lauljad end kindlalt ja julgelt. Erakordse jõuga kõlasid festivali lõpuõhtul mitmest koorist kokku tulnud jaapani mehed, näidates oma rahvaliku kalurilauluga, kuidas võimendab kooslaulmine koostegemise sõnumit.

Korduvalt Eestis käinud Ko Matsushita hindab väga Veljo Tormise muusikat. Ka Collegium Musicale dirigendi Endrik Üksvärava Karuizawas peetud seminaril eesti koorimuusikast ilmnes, et enamik jaapani lauljaid tunneb Tormise loomingut. Ilmselt on Tormis leidnud universaalse võtme rahvatraditsioonide varakambri avamiseks. Või on siiski eestlaste ja jaapanlaste vahel mingi ürgne alateadlik side. Vahel tundus, et midagi sellist võibki olemas olla. Ka Erkki-Sven Tüür ütles oma esimese Jaapani-käigu kogemust kirjeldades, et leidis siin visuaalseid sarnasusi: „Kogu see eramute arhitektuur ja loodusesse paigutumine siin väikses Karuizawa linnas on midagi sellist, mis on meile või Skandinaaviale laiemalt väga omane. Mingis muus traditsioonis, mis puudutab asjaajamist või organisatoorset ülesehitust, siis on see nii nagu oleks teiselt planeedilt pärit. Kummaline, sellised paradoksid”.

Collegium Musicale repertuaari raskuspunktiks oli Erkki-Sven Tüüri „Missa brevis”. Teos, mis valmis eelmisel aastal Deutscher Musikrati tellimusel ja mida koor on siiani Eestis ette kandnud vaid mõne korra. Nüüd sai kuulata nelja esitust Jaapanis. Kooril tuli suurele festivalilavale astuda kohe pärast filipiinlaste lauldud efektset biitlite „Lady Madonna” töötlust. Ülesanne oli keeruline, sest alustati kohe hoopis teistsugust häälestust eeldava missaga. Süvenemise ja suurepärase kõlakultuuriga suutis aga koor haarata publiku tähelepanu jäägitult. Meie kooril on väga ilus kõla ja kindlasti sobis Endrik Üksvärava paljuski vanamuusika kogemusele toetuv töö lauljatega just Tüüri teose ettekandeks. Igal juhul tõusis Collegium Musicale festivalikooride seast säravalt esile nii oma esituse kui ka repertuaarivalikuga, kus kindel koht ka Pärdi muusikal.

Tegelikult pole selline festivalilkäik lauljatele sugugi kerge ülesanne. Iga päev on vähemalt üks, mõnikord ka kolm esinemist, pikad sõidud ühest kontserdikohast teise ja tihti ööbimine hotellis, kus puudub pesemisvõimaluski, sest õhtuks, kui kontsert lõpeb, on Jaapanis soe vesi välja lülitatud. Ometi on kooslaulmisel oma tugev võlu, mis võimendub eriti sellisel festivalil, kus on palju erineva taustaga koore.

Samal ajal kui Collegium Musicale tutvustas jaapanlastele Pärdi muusikat, andis prints Hitachi heliloojale üle Praemium Imperiale. Väärikas auhind anti välja 26. korda viies kategoorias: maalikunst, skulptuur, teater/film, arhitektuur ja muusika. Tänavused laureaadid on prantsuse maalikunstnik Martial Raysse, itaalia skulptor Giuseppe Penone, Lõuna-Aafrika dramaturg ja lavastaja Athol Fugard ning USA arhitekt Steven Holl, kes on muu hulgas projekteerinud paljudele eestlastele tuttava Kiasma kunstimuuseumi ja kes hindab väga Pärdi muusikat, kasutades seda tihti inspiratsiooniallikana oma töö juures. Tänavuste laureaatide puhul rõhutati tõsiasja, et auhinnatute ritta on jõudnud kahe uue riigi, Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Eesti kunstnik, miska on laiendatud premeeritute geograafiat.

Arvo Pärdile tõi preemia ka fakt, et ta on kolmandat aastat järjest nüüdis­helilooja, kelle teosed kõlavad kõige rohkem maailmas. Kui pressikonverentsil selle kohta heliloojalt küsiti, kas ta on mõelnud, kuidas tema muusika jõuab paljudele inimestele nii lähedale, vastas ta naeratades: „On ju parem olla lähedal, kui kaugel. See on loojale soe tunne. Aga see ei tohi sind pimestada. Siis võib kunstnik katki minna. Tuleb osata näha oma ebatäiuslikkust ja inimesed, kellele muusika on lähedal, annavad andeks, kui midagi ei tule välja”.

Kontserdireisi kõrghetk saabus Erkki-Sven Tüüri sünnipäeval viimase kontserdi ajal väikeses katoliku kirikus Tōkyōs. Vaatamata koori kogetud vintsutustele, kõlas Tüüri „Missa brevis” suurepäraselt, kontserdile tuli ka Arvo Pärt ja kõiki kohalolijaid vaimustas Kaido Höövelsoni saabumine kontserdile. Ehkki lääne klassikalisel muusikal on sellel maal eriline koht, kohvikutes kõlab vaikne klaverimuusika ja pole ime, kui luksusliku kaubamaja uksel võtab sind vastu Pärdi „Aliinale”, on veel päris pikk tee käia sumo populaarsuseni. Aga Collegium Musicale Jaapani reis astus sellel teel kindlasti märgatava sammu.