Partituuri aheldatud Patitucci

Igor Garšnek

NYYD-festivali lõppkontsert läinud pühapäeval oli mitmes mõttes hästi ambitsioonikas: neljast kavas olnud teosest kaks (Turnage, Tulve) kõlasid ERSO ja Olari Eltsi esituses esiettekandes ning üks (Tüür) Eesti esiettekandes. Lisagem veel, et neljast helitööst kaks olid instrumentaalkontserdid, kus soleerimas maailmatasemel interpreedid (Patitucci ja Väyrynen). Pidulik muusikaõhtu algas aga tänavuse NYYD-festivali ühe peahelilooja György Ligeti orkestriteosega „Atmosphères” („Atmosfäärid”, 1961). See helitöö kuulub XX sajandi muusika klassikasse ning on oma komplitseerituselt (orkestri 89 instrumendil on kõigil oma partii!) suur esituslik väljakutse igale sümfooniaorkestrile ja dirigendile. ERSO sai aga selle väljakutsega suurepäraselt hakkama – kirjeldamatult tihedate helipannoode voogamine ja sulandumine, dünaamiline kasvamine ja kahanemine läbi kõigi registrite kõrgeimast madalaimani tekitas n-mõõtmelise heliruumi visiooni. Ja nii, nagu atmosfääris toimuvad mitmesugused turbulentsed protsessid, nii kõlasid need turbulentsused sugestiivselt ka mõeldava tiheduse piirini viidud orkestrifaktuuris.

Festivali teise peahelilooja Mark-Anthony Turnage’i (1960) Kontserti kontrabassile ja orkestrile „A Prayer Out of Stillness” („Palve vaikusest”) esiettekannet sai kuulda maailmakuulsa kontrabassi ja basskitarri korüfee John Patitucci (USA) esituses. Patitucci tasemest pole siinkohal mõtet pikalt rääkida, toon ära vaid mõned nimed, kellega ta on koos musitseerinud: B. B. King, Chick Corea, Herbie Hancock, Stan Getz, Wayne Shorter, George Benson, Sting, Bon Jovi… Ah jaa, ta on pälvinud ka kaks Grammy auhinda.

Kummatigi tundus vähemalt Turnage’i teose alguses, nagu poleks helilooja leidnud kuulsa bassiguru virtuoossusele kohast, seda õiget ja isikupärast nišši. Helitöö I osas „First Prayer” mängis Patitucci oma partiid kontrabassil kõrges registris, ajuti jäi mulje, nagu poleks tal orkestripildis küllalt kõlaruumi, seda „auku” partituuris, et kontsertliku solistina välja joonistuda. Järgnev „Second Prayer” kõlas aga kuuekeelelisel basskitarril, see pill eristus tämbraalselt tänu võimendusele mõistagi hoopis teise, jazziliku karakteriga.

Eredaima elamuse jättis aga III osa „Call and Response” – siin toimus basskitarri ja soleeriva orkestrikontrabassi (Mati Lukk) tõeliselt artistlik muusikaline duett-duell orkestri osaluseta. Alguses üks „küsis” ja teine „vastas”, siis läks lahti jazzrock’ilikuks kahemehejämmiks, mis päädis viimaks ainult Patitucci funk’iliku, pimestava sooloetteastega. Finaal ei mõjunud aga n-ö punktipaneva lõpuosana, vaid pigem hajusa ja lõdva intermeediumina. Ning jälle tundus, et Patitucci on oma kontrabassiga justkui partituuri aheldatud. Nojah, ega teosest kõrgemale ikka ei hüppa.

Kontserdi teises pooles kõlas vaid eesti muusika. Helena Tulve esiettekandelise „Kogu nähtu kustumise” („Extinction des choses vues”, 2007) puhul on kriitika juba märkinud selle mõtteparalleele Ligeti „Atmosfääride” mikropolüfooniaga (vt Tui Hirv EPLis). Sellega tuleb vaid nõustuda – loo kuulamise esmaaistinguks oli kohe kõlavärvide peenekoelisus ja nende küllus samaaegselt. Järgnesid kumulatiivsed, sisemiselt pingestatud tekstuurikihtide tihenemised ning Olari Eltsi dirigendikäsi modelleeris neid kulminatsioonilaineid hetkekski raugematu ekspressiivsusega. Ning maalis lõpptulemusena täiesti fantastilisi, ürgselt võimsaid kõlamaastikke kõigi oma kanjonite ja kuristikega. Tänu kvaliteetettekandele äärmiselt sisendusjõuline teos!

Erkki-Sven Tüüri Akordionikontsert „Prophecy” (2007, Eesti esiettekanne) kõlas soomlase Mika Väyryneni esituses. Juba teose alguses võis aimata n-ö kahte mängureeglit: et soleeriv akordion on orkestripillidest esimene (mitte eraldi pjedestaalile tõstetud staar) ja et tema kõlalised „lähisugulased” on puupillid nii tämbraalselt kui muusikalise materjali läheduse mõttes.

Solisti puhul olid siin huvitavad kõigepealt tokaatalikud faktuurilahendused, mida akordionilt ei oskakski nagu oodata. Muusika teine faas eksponeeris Väyryneni mängu aeglastes tempodes, piano’des ning helivärvide rakursist, orkester oli siin taandatud pea müstilisse kõlakaugusse. Ning väga efektset ja temperamentset lõpuepisoodi võiks iseloomustada kui omapärast skertsot koos sinna juurde kuuluva irooniliste kõlakujundite maailmaga.

Nutikalt oli see akordionikontsert komponeeritud, hästi ta kõlas ja väärika punkti ta lõppenud NYYD-festivalile ka pani.