Vabaduse semaforid 1960.-1970. aastate muusikas

Erkki Luuk

Kuigi Zappa on huvitav looja ja isiksus, ei veaks selline formaat vist pikalt välja, kui saatejuht ei ilmutaks mõningast kongeniaalsust saate teema või kangelasega. Avo Raup on ses mõttes ideaalne raadiomees, et ta pole mitte ainult Zappa fänn vaid ka mõttekaaslane. Järeldan seda tema sundimatust esinemismaneerist, repliikidest ja ootamatutest käikudest, mis teevad selle saate (lisaks tema sisule) tähelepanuväärseks. Kuna ma ei oska end Zappa fänniks pidada, pigem meeldib mulle eksperimentaalne muusika kui selline, sain pärast paari saate kuulamist päris palju targemaks (kuigi see küll otseselt mu eesmärk polnud). Eesmärgiks oli kogeda midagi uut, ja see sai täidetud. Igaüks, kes soovib midagi ootamatut nautida, võib end vägagi lootusrikkalt reedeõhtuti Klassikaraadio lainele häälestada (või „Apostroofi” Internetist järelkuulata). See joga, mis sealt tuleb, on pahatihti täiesti kosmiline. Kõik need psühh(o)-eesliitega stiilid (mina tean praegu ainult kaht: -billi ja -edeelia) on juba olemuslikult kosmilised. Aga kas te teate, et Zappa oli ka nüüdismuusik? Mina ei teadnud, see tahk tema loomingust oli mulle täiesti ennekuulmatu (nagu tegelikult enam-vähem kõik tema ligikaudu 80albumilisest toodangust, millest ma küll üht-teist kuulnud olin, aga täiesti juhuslikult). Sellise haarde ja produktiivsuse juures paariseerialine saade ülevaadet ei anna, seega on „Apostroof” oma n seeriaga omal kohal.

Zappa lapsepõlvesõber oli Captain Beefheart, kelle „Trout Mask Replica” (1969) on Zappa produtseeritud. Kogu see nn laine, 1960. aastate eksperimentaalrokk ja psühhedeelia on see, mille poolest mõlemad on ilmselt enim tuntud. Beefhearti „Trout Mask Replica” on vist tema karjääri tipp, pärast „Apostroofi” kuulamist on Zappa looming minu jaoks aga täiesti hoomamatuks muutunud, nii et ma ei julge selle kohta enam midagi öelda. Kõik ju arvavad tõsimeeli, et Zappa tegi nalja – see on see, mille põhjal teda tuntakse. Ma ei arva, et nali oleks eksperimentaalses loomingus väga oluline. Pigem on see strateegia, mis publikul eksperimentidega kõige paremini suhestuda aitab. Miski on nii nihkes ja veider, et ajab naerma – selline rituaalne mõju teeb ka kõige rämedama eksperimendi vastuvõetavaks. Mõistagi on huumor tema loomingus oluline, kuid põhiliselt oli Zappa lihtsalt väga andekas ja produktiivne looja, mitte kontseptuaalne komödiant. Ajale tüüpiliselt väljendus see eelkõige roki, proge, psühh- ja jazzi žanris (kuigi, nagu juba öeldud, ei puudunud ka klassikaline poolus). Paljugi sellest ei tundu tänapäeval enam väga eksperimentaalsena. Põhjus on ilmselt nii selles, et tema järel tulnud muusikud on Zappalt palju laenanud, kui ka nende žanrite, mis tollal veel suhteliselt uuenduslikuna mõjusid, vananemises Zappa ja tema poolt kokku klopsitud koosluste (nt Mothers of Invention) muusikas on rahutus ja hoog, mis neil tavaliselt kuigi meloodiliseks ega mõtlikuks minna ei lase. Kuid Zappa võlu on ootamatuses. Arvestades tema pillimänguoskust, teda ümbritsenud instrumentalistide taset ja viljeldud stiile, on rõhk sageli virtuoossusel. See võiks olla tüütu (nt jazzis ongi virtuoossus minu arust sageli tüütu), kuid proges jt karvasema kõlaga stiilides, ka eksperimentaalmuusikas üldse, on müra liiga esiplaanil, et oskuste näitamine häirima saaks hakata. Just dünaamiline, meloodiline, kihutav, absurdne, vananenud müra on üks ülakoma, mille „Apostroofi” kuulaja endale kõrva taha võib panna.

Zappa tõlgendamine on juba ammu akadeemikute ja väitekirjade rida. See võiks mõjuda kurioossena, kuid on ometi paratamatu: Zappa mõju 1960.-1970. aastate põlvkonnale polnud mitte ainult suur vaid ka defineeriv. Kui selliselt töödeldud põlvkond ennast analüüsida suvatseb, on Zappa tal risti ja põiki jalus. Zappa ja vähemal määral ka Beefheart olid absoluutse vabaduse semaforid 1960.-1970. aastate muusikas. Seda staatust väärivad nad oma loominguga, mis oli eksperimentaalne, teednäitav ja vabastav nii kuulaja kui ka sellest mõjutatud stiilide jaoks.