Kuidas kasutada MoKSi ka Tartu kunstivälja populariseerimiseks?

INDREK GRIGOR

Mooste külalisstuudio ehk MoKS on tõenäoliselt Lõuna-Eestis kõige aktiivsema ja laiaulatuslikuma rahvusvahelise suhtlusega kultuurikorraldaja. Tegutsetakse 42 km kaugusel Tartust, nii et tegemist on suhteliselt isoleeritud kohaga: Tartule on see siiski piisavalt lähedal, et võimaldada kommunikatsiooni kohaliku kunstiväljaga. MoKS on tegutsenud juba üle kümne aasta, ent see kontakt on olnud paraku pigem tagasihoidlik. MoKS tundub kui omamoodi sõltumatu pinnana, kus residentuuris ei looda suhteid mitte Eesti kunstnike, vaid teiste kohale tulnud väliskunstnikega. Erandiks on siinkohal vahest helikunst, mille Eesti kunstiväljale tutvustamise juures on MoKSi ja eriti John Grzinichi panust raske üle hinnata.

MoKSi isoleeritus näib olevat osaliselt tingitud sellest, et organisatsiooni põhieesmärk on pakkuda kunstnikele kohta töötamiseks, mitte kultiveerida eksprompt näitusetegevust. Seda peegeldavad ka MoKSi üritused, nagu näiteks „Avamaa”-nimeline rahvusvaheline töötuba, mille puhul pole väljund selgelt nii oluline kui protsess. Ehk see, mida arendatakse, ongi peaasjalikult kunstnikevaheline kommunikatsioon ja sellega seotud taristu.

Kunstnike suhtluse esitamine köitvana asjasse otseselt mitte kaasatud publikule ei ole aga lihtne ülesanne. Seda näitab viimase aasta jooksul taas aktiivselt korraldatud „MoKSi kohtumiste” sari, mille raames tutvustavad MoKSis resideeruvad kunstnikud oma kunsti Tartus (Y-galeriis, lokaalis Arhiivis, Tartu Kunstimajas). Vahendaja ehk õhtujuhi rolli on iga kord palutud mõni isik meie kunstiväljalt. Nii on vestlusi peale minu juhtinud John Grzinich, Tanel Rander, Kati Ilves, Kaisa Eiche ja Rebeka Põldsam.

Moksilikku lähenemist kehastas sisuliselt Šoti/Soome päritolu kunstnik Andrew Gryf Paterson. Temaga ei kohtutud erinevatel põhjustel küll mitte Tartus, vaid mõnevõrra eksklusiivsemas vormis Moostes. Patersoni praktika tuum on külalislahkus kui meetod.

Läti kunstiväljal hüperaktiivsusega silma paistev organisatsioon Totaldobže, kellel praegu puudub oma pind, kasutas MoKSi residentuuri selleks, et korraldada oma projekt „Mustad augud”. Kuraator Kaspars Lielgalvis koondas Moostesse Lätist, Eestist ja Hollandist kokku viis kunstnikku, et teha koostööd. Kuraatori ambitsioon oligi nimelt see, sealjuures ühegi siduva kohustuseta. MoKSi kohtumine selle seltskonnaga kujutas endast sisuliselt tegevusaruannet, mis, tõsi, oli osavõtjate teatraalse lähenemise vahendusel suhteliselt meeleolukas.

Teiselt poolt tundub mulle, et MoKSi tinglik isoleeritus on seotud ka meie auditooriumi ignorantsusega. Maarin Mürk küsis MoKSi kümnenda aastapäeva puhul tehtud intervjuus residentuuri peamiste eestvedajate Evelyn Müürsepa ja John Grzinichi käest, kes on MoKSi auditoorium. Evelyn Müürsepp vastas: „Me loome oma auditooriumi. Tegemist on osaluspraktika, mitte etendusega. Kõik võivad osa võtta” (“MoKS 10 years”, Artishok 23. IV 2011).

MoKS on ka varem periooditi oma kunstnikke Tartu publikule tutvustanud, kuid kohtumised ei ole olnud ülemäära populaarsed ning sellest kontaktist ei ole ka midagi märkimisväärset sündinud. Võiks väita, et puudub nii-öelda tellimus, kuid kohati näib olevat tegemist ka lihtsalt ksenofoobiaga. Kokkuvõttes tundub see natuke paradoksaalne, sest MoKSi võiks võrrelda oaasi kaubanduslinnaga, mille olulisus ei põhine mitte kohalikul akumuleerunud ressursil, vaid transiidil. Ka Tartu linn ise on tänu ülikoolile juba sajandeid sellise mudeli alusel toiminud. Puhtpragmaatiliselt võiks öelda, et MoKSiga seoses unustatakse küsida, kuidas pakutavast kasu lõigata, arvestades, et tegemist on taristu, mitte tootega.

Tulen veel kord MoKSi kümnenda aastapäeva intervjuu juurde, kus ka Mürk korduvalt MoKSi rahvusvahelise populaarsuse ja kohaliku institutsionaalse tõrjutuse järele küsib Grzinich vastab: „Koostöö Eesti kunstnikega, kes on MoKSi külastanud, ja organisatsioonidega, kellega oleme kokku puutunud, on olnud sama viljakas kui väliskülalistega. Kokkuvõttes, kui viis minutit kimbatust ja kummastust on möödas, kui sa hakkad reaalselt koos töötama, siis ei ole olulist vahet.”

Silmatorkav oli Kaisa Eiche juhitud vestlus Šveitsi päritolu Mike Hentziga etenduse „Atmosfäärilised refleksioonid” raames. Moostes korduvalt residentuuris olnud Hentz ignoreeris Y-galeriis aset leidnud üritusel talle omaselt etteastes ja ka selle stsenograafias suuresti publikut. Kaisa Eiche, kes oli mõned aastad tagasi osalenud Hentzi korraldatud sotsiaaleksperimendis „Kliima”, läks vaimsusega kaasa ega esitanud Hentzile mitte küsimusi tema loomingu kohta, vaid liikus küsimuselt, kuidas kunstnik elatub, sujuvalt küsimusele, milline on parim metafoor elu kirjeldamiseks. Õhtu lõpetas ka muusiku ja DJna tundud Hentzi kontsert, kus ta esines ehtdadaliku eestikeelse luuletusega ja näitas end võimeka parmupillimängijana.

Küsimusele, kas tegemist oli valgustava kogemusega, vastaksin tõenäoliselt ei. Kuid, nagu ma argumenteerida üritasin, on sündmuse iva mujal. Ka Kiwa juhitud Paranoia kirjastuse tegevuse väärtus ei seisne mitte niivõrd eksperimentaalsete tekstide publitseerimises, kuivõrd selle tegevuse teadlikus suunatuses väljapoole Eestit. See väljendub kirjastuse kakskeelsuses. Nii on ka MoKSi, reeglina inglise keeles toimuvatel kohtumistel Tartu suletuna kirjeldatava kunstivälja kommunikeerimisel väljapoole linna piire oluline roll mängida, mistõttu need väärivad palju suuremat tähelepanu. Kuid mida see tähelepanu täpselt tähendab, jääb siinkohal paraku lahtiseks.

Kõigepeal tuleks kriitiliselt üle vaadata retoorika ja standardiks kujunenud seisukohad, mida seoses MoKSiga väljendatakse ning mida ka mina siinses artiklis kaanonina kordan. Ka MoKS ise on sellega kui paratamatusega passiivselt leppinud, nagu intervjuus öeldu oletada lubab. Kui me räägime näiteks MoKSi rahvusvahelisest populaarsusest ja sellega ebakõlas kohalikust tõrjutusest, siis millel need väited põhinevad? Millistel faktidel ning väärtushinnangutel? Vähemalt väliste tunnuste järgi näib olevat Mooste valla toetus residentuurile arvestatav. „MoKSi kohtumisi” on 2014. aastal toetanud Tartu linn. Kohtumiste sündmuspaigaks on aastate lõikes olnud peamiselt Y-galerii. Seega institutsionaalne tugi ja koostöö on justkui olemas. Usun, et lähemal võrdlusel selgub, et MoKS on aastate lõikes Tartu kunstimuuseumi kõrval kõige järjepidevamalt oma kunstnikke ja tegevust avalikkusele tutvustavate ürituste korraldaja. Mis puudutab nende populaarsust, siis ei ole kohtumised Eesti kunstnikega või kuraatorite ekskursioonid näitustel tõenäoliselt populaarsemad. Kuid väitel, et MoKS on tõrjutud või ei ole piisavalt hinnatud, on siiski ka alus, mis väljendub ka juba eespool viidatud asjaolus, et Tartu suletuna kirjeldatud (sic!) kunstiväli ei ole osanud leida viisi, kuidas end kui keskkonda ja oma tegevust MoKSi vahendusel väljapoole tutvustada.