Galina Grigorjevaga kammerlikult

Maria Mölder

„Heli ja keel”: Galina Grigorjeva muusika ja nunnpoetess Jelizaveta Kuzmina-Karavajeva poeesia (Tallinnas koos Doris Kareva eestikeelsete tõlgetega) 22. XI Rootsi-Mihkli kirikus.

Galina Grigorjeva on üks neid õnnelikke heliloojaid, kes on oma teostest saanud kokku panna õige mitu autorikontserti. Meenuvad autorikontsert Eesti muusika päevadel 2010. aastal ja tema debüütplaati esitlev Rahvusmeeskoori kontsert, mille kandis lisaks Klassikaraadiole üle ka EBU. Ei jõua ära oodata ka järgmist, jaanuarikuist autoriõhtut, kus Grigorjeva loodut esitavad (ja salvestavad) Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Theatre of Voices ja Yxus Ensemble Paul Hillieri juhatusel.

Sarja „Heli ja keel” kolmanda hooaja esimesel kontserdil esitasid Grigorjeva loomingut keelpillikvartett koosseisus Harry Traksmann, Olga Voronova, Dmit­ri Jakubovski (külalisena Peterburist) ja Leho Karin, laulja Iris Oja, saksofonist Virgo Veldi ning pianist ja sarja „Heli ja keel” koostaja Diana Liiv. Grigorjeval tõepoolest jagub „best of” teoseid eri koosseisudele. Seekord olid kavas tema loomingu paremikku kuuluvad „Palve” ja „Ad infinitum”, samuti paar harvem esitatavat teost, mis olid seetõttu avastuslikumad.

Paistab, et Galina Grigorjeva, Simferopolis sündinud ja juba 20 aastat Eestis elanud helilooja, on muusika lähtepunktid endale fantastiliselt selgeks mõelnud ja nii ei ole tal keeruline oma kunstilist tõde avada. Grigorjeva räägib palju sellest, et enne muusika kirjutamist peaks olema maailmapilt ja elufilosoofia paigas. Ta võtab oma ideed otse elust ja, kui ma Grigorjevast õigesti aru saan, on tema muusika ebaharmoonilise maailma väljendus, s.t kui maailm oleks täiuslik, ei oleks muusikat ja teisi kunste vajagi. Grigorjeva loomingulisi eelistusi on tugevalt mõjutanud koostööpartnerid, andekad ja karismaatilised muusikud tšellist Allar Kaasik (üks Grigorjeva muusika sagedasemaid tellijaid on olnud Kaasiku korraldatav David Oistrahhi festival, aga ka Eesti muusika päevad ja NYYD-festival), Andres Mustonen ja Hortus Musicus ning saksofonist Virgo Veldi kvarteti SaxEst ninamehena.

Grigorjeva võimsamat poolt tunneb tema koorimuusikas, milles tajub ortodoksi liturgia kohalolu. Ka kogumikplaatidel, kus Grigorjeva loomingut leidub, on ikka ülekaalus koorimuusika. Kammermuusikas – ja sel kontserdil kõlas suuresti instrumentaalmuusika – tulevad aga esile hoopis teistsugused, peamiselt õrnemad jooned. See on hea muusika, mille saatel mõtiskleda, ka kõlakatsetused on suuresti heakõlalised.

Interpreedid esitasid Grigorjeva teoseid helilooja valvsa pilgu all: ta istus neil otse selja taga, valmis ette kandma järjekordset Jelizaveta Kuzmina-Karavajeva luuletust. Neid luges ta vaikselt ja tasakaalukalt, üldse mitte teatraalselt, umbes nagu esitati sel õhtul tema enda teoseidki. Doris Kareva tõlgetest võis aru saada, et tegemist on igavikuliste tekstidega, mille dramaatilises väljenduses ei ole ülearu lopsakust.

Kontserdi kaalukaim teos oli „Ad infinitum” häälele ja keelpillikvartetile (2008), mille ümber oli nähtavasti asetatud teised lood. „Ad infinitum” koosneb kolmest justkui eri maailmast pärit osast, mis on kirjutatud eri aegadel ja mida helilooja lubab ka eraldi esitada. Võrreldes varasemaga sai seekord kuulda väga rahulikku ettekannet. Tormine ja tahumatu, eksistentsiaalseid küsimusi esitav „Perpetuum mobile” oli esitatud pingutamata, loomulikult. „Lõputu kaanon”, mida mängitakse kõige rohkem iseseisva teosena (ja ei ole ka ime, sest see on tohutult kaunis pala, mille tunderelee avaneb vaikselt, aga järjekindlalt), on dramaatiline, kibe ja ülevoolavalt hingeline. Vähemalt võiks olla, kui esinejad pisutki üle piiri läheksid. Aga meie kvartett püsis vapustavalt maitsekas dünaamilises skaalas, laotamata oma tundeid publiku ette liiga laiali. Grigorjevat seostatakse aeg-ajalt Pärdiga – küll peamiselt seetõttu, et mõlemad suhestuvad oma loomingus mingil määral ortodoksi mõttemaailmaga –, minul aga tuleb „Lõputut kaanonit” kuulates alati kõrvu „Silentium” Pärdi „Tabula rasa’st”. See on muidugi vaid alateadlik sarnasus. Jelizaveta Kuzmina-Karavajeva tekstile loodud „Aaria” puhul mõjus, et eriti tähtsaks olid kogu dramaatilises loos mängitud helged hetked, kus Iris Oja hääl lõi eriti sädelema.

Ka uudisteoses „Viimane märk” häälele ja klaverile on autor kasutanud Kuzmina-Karavajeva luulet. Seda mõtlikku ja kaunist, romansialgega lugu kuuleb loodetavasti edaspidi sageli, ehkki see eeldab hääleulatust ja -sügavust nagu Iris Ojal – sellega võrdset ei ole just paljudel lauljatel välja pakkuda.

Kui mõtlen Galina Grigorjeva loomingu peale, siis selline ärev muusika nagu „Poly-phonie” klaverile (1998) mul temaga kunagi ei seostu. Diana Liiv on Ralf Taali kunagise esiettekandega võrreldes andnud selles vaikusele hoopis suurema tähenduse ja kõlapinna. Ent kulminatsioon jäi nagu pisut kahtlevaks. Ka „Postlüüd” viiulile, tšellole ja klaverile (2012) ei ole see tüüpiline Grigorjeva, mille järgi teda kõige paremini teatakse. Siit leiab rahutuid ja suisa närvilisi seisundeid, tublisti laiendatud tehnikaid ning vahest ainsana kogu kontserdi jooksul said muusikud siin emotsioonid tõeliselt valla lasta, ent seda magusam oli selginemishetk.

Lõpulooks jäetud „Palve” mõjub igas seades nii, nagu olekski just sellele koosseisule loodud: meditatiivselt, enesessevaatavalt, avarust peegeldavalt. Seekord sai esiettekande „Palve” saksofonile ja keelpillikvartetile (2005/2012) ning see on küll imekena, aga kui võrdlema hakata, siis kvartett oreli põneva tämbriga ei võistle, vaid pakub pelgalt tausta, mis kipub iseend veidi kordama (ja sel märkusel pole suurt pistmist esitusega). Virgo Veldi saksofon on muidugi täiesti muinasjutulise kõlaga: just sellise tooniga saksi palun nüüd ikka ja alati, kompromissidega ei tahaks leppida. Teise saksofonisti esituses seda lugu õieti ette ei kujutagi, eriti ortodoksi kirikupapi häält meenutavaid lõpufraase, mis nähtavasti nõuavad parasjagu õhuvaru.

Enne Grigorjeva autorikontserti tutvustati kammerlikus õhkkonnas sarja „Heli ja keel” CDd, millele on kokku pandud ääretult põnev, isegi ootamatu valik eesti heliloojate muusikat: Artur Uritammest Alo Mattiisenini. Selle plaadiga tasub küll tutvuda!