Hea aasta, kuigi kummaliselt eskapistlik

LIISA KALJULA

Kui vaadata, milline kultuurivaldkond on Eestis sel aastal kõige enam olulisi teemasid avalikku arutellu toonud, siis ei ole see paraku Eesti nüüdiskunst, vaid nüüdisteater. Mõelgem kas või siiani kestvale lainetusele, mis järgnes avalikkuses seni suuresti maha vaikitud haigusele, depressioonile pühendatud Tallinna Linnateatri ja draamateatri kaksiklavastusele „Varesele valu …” ja „Harakale haigus …”.

Ning kui oleme enda vastu päris ausad, siis teeb ka kirjandusvaldkond kunstivaldkonnale endiselt ära oma vahedate, Eesti intellektuaalse elu lipulaevadena sõudvate ajakirjade, laiast lugemusest tuleneva erudeerituse ning kätt aja pulsil hoidva huviga kõige uuema teoreetilise kirjanduse vastu.

Ja mis sinna parata, ka ei ole Eesti nüüdiskunstil oma rahvusvaheliselt kõrgelt koteeritud festivali, nagu on filmivaldkonnal sellest aastast ette näidata PÖFF. Rääkimata sellest, et Eesti ainus nüüdiskunsti festival „Art ist kuku nu ut” lõpetab sel aastal tegevuse, soovides võõrustaja­linnale Tartule sümboolselt head und.

Ometi, mis puudutab lõppeva aasta üht suuremat avalikku debatti Eestis – kooseluseadust, sai siin teemale ühe üldistusjõulisema kunstilise kujundi loomisega minu arvates hakkama just Eesti nüüdiskunst. Kaisa Eiche ja Urmo Metsa „Kiik” võtab suurepäraselt kokku tolle terves ühiskonnas kirgi kütnud debati tuuma: eestlase vaevalise kohanemise üha tihedama, üha linnastunuma, üha võrgustunuma eluga meie arhetüüpsetes kujutlustes endiselt paksude metsade, laiade laante ja maastikul looklevate hajaküladega kodumaal. Ühiskonna sedavõrd kiire fundamentaalse transformatsiooniga, viimase saja aastaga aset leidnud agraarsest urbaanseks muutumisega, kaasneb alati küsimus kohanemisest, valmidusest ja oskusest tihedalt koos elada. Paratamatult oleme inimestena miljonil moel erinevad ja kanname tuhandeid erinevaid väärtusi ja vajadusi, peame aga ometi hakkama saama ühises kokkusurutud eluruumis ning jagama, kõigile kuuluvat inforuumi, ilma üksteise põhiõigusi ja põhiväärtusi riivamata.

Eskapism

Esmakordselt Tartu Raekoja platsil seoses Tartu kunstimuuseumi näitusega „Arheoloogiafestival” eksponeeritud Kaisa Eiche ja Urmo Metsa „Kiik” on ilus minimalistlik metallist väliinstallatsioon, mis on mõeldud viiele üksteisega arvestavale kiikujale. Kõik kiikujad kiiguvad suunaga viisnurkse konstruktsiooni südamesse, mistõttu need, kes kiiguvad liiga suure hooga, võivad ülejäänutega kokku põrgata ning saada ise ja teha teistele päris korralikult haiget. Geniaalne eneseregulatiivne süsteem? Pigem XXI sajandi Eesti ees seisva väljakutse kunstiline kokkuvõte: kuidas teha nii, et kõik saaksid kiikuda, nii need, kes on suuremad, kui ka need, kes on väiksemad, nii enamus kui ka vähemus?

Tegelikult ei ole Eesti kunstil ka muus mõttes olnud teps mitte kehv aasta. Kõige suurem sündmus on vist ikkagi selle kooli, mille nimetus nüüd juba mõnda aega kunstiakadeemia, sajanda sünnipäeva tähistamine Kumus avatud uhke näituse ja EKA kirjastuses välja antud veelgi uhkema raamatuga. Nagu on öelnud Heie Treier, lisab see lugu kunsttööstuskooli kujunemisest kunstiakadeemiaks seni Pallase-kesksele eesti kunstihariduse ajaloole sootuks uue narratiivi, mis omakorda mõjutab XX sajandi Eesti kunstiajalugu ja selle levinud, sageli kivistununa näivaid müüte.

Paksude kunstiraamatute seast tõstan esile veel Tartu kunstimuuseumi Malle Leisi ning Kumu Raul Meele ja Nikolai Triigi retrospektiivnäitust saatnud monumentaalsed raamatud. Ehkki teinekord on kallistest paksudest raamatutest oma teravuses ja aktuaalsuses olulisemad hoopis väikesed ja õhukesed, väheste vahenditega välja antud vihiku mõõtu väljaanded. Viimastest pean sel aastal tähtsaks näituse „Kõhe tunne?!” trükist kui Eesti esimest tõsisemat katset võtta kokku queer’i-teooria, pakkuda välja eestindatud mõisted ning panna alus millelegi, mida nimetaksin siinkohal queer’i-abstraktsiooniks ehk mittekujutavaks, ent ometi poliitiliselt kõrglaetud nüüdiskunstiks. Ka pean lõppeva aasta tähtsündmuseks uue noore kunstiteadlaste põlvkonna efektset püüneleastumist betoonkarbis manifestiga „Uus materjal”, millest võib kujuneda järgmise kunstiteadlaste põlvkonna keskne kunstiprojekt-kunstiajakiri.

Ehkki, võib-olla käib Eesti nüüdiskunst viimastel aastatel liigagi ühte jalga Lääne-Euroopa ja Ameerika nüüdiskunstiga, suhestudes püüdlikult sealt pärit uute suundumustega nagu metamodernism või uusmaterialism? Ajal, mil Ida-Euroopas käib sõda ja meie enda või meie naabrite õhuruumi põikab kahtlaselt tihti naaberriigi hävitajaid, võivad need valikud tunduda mõnevõrra eskapistlike või autistlikena.

Lõppeva aasta personaalnäitustest jääb just seetõttu pinnale Jaanus Samma Kunstihoone galeriisse üles seatud kampsunipood „Hair Sucks”, mis mängis seekordses asetuses välja kunstile omaselt ambivalentse, ent siiski väga jõulise sümboolse vastuastumise erinevust mitte sallivale kultuurile – kiusamiskultuurile. Samal põhjusel tahan esile tõsta Maarit Murka personaalnäituse „Kontakt” Tartu Kunstimajas, kuhu sisenedes avanes külastajale järgmine pilt: otsasaalides 28 NATO liikmesriigi täishalliks keeratud lippu ja keskmises saalis suurde puitrenni kokku voolavate värvinõredega installatsioon koos kunstniku Afganistanis Eesti sõduritele tehtud installatsiooni fotojäädvustustega. Teatavast eskapismist hoolimata pean sel aastal silmapaistvaks ka Merike Estna personaalnäitust „Sinine laguun” Kumus, Raul Kelleri personaalnäitust „What You Hear Is What You Get (Mostly)” ehk „See, mida kuuled, on see, mida saad (peamiselt)” EKKMis ja Tõnis Saadoja personaalnäitust „Arhitektuurifoto väikese poisiga” Narva Kreenholmi kvartalis.

Auhinnad

Kui minul lastaks määrata auhindu, annaksin kõige toredama väikese­mahulise kuraatoritöö eest preemia Anneli Porrile tema Haapsalu Linnagaleriis HÕFFi ajale rihitud näituse „Õudsad lood” eest ning kõige suurema südamega kuraatoriprojektina märgiksin ära Marten Esko ja Anders Härmi rändnäituse „Kohatu”, millega jõuab meie nüüdiskunst Eesti väikelinnadesse: Saaremaa kunstistuudio galeriisse, Raplamaa kaasaegse kunsti keskusesse ja Valga kultuurikeskuse galeriisse. Aasta kõige suurema intellektuaalse panusega kuraatoriprojekti preemia annaksin aga Tiina Abeli näitusele „Pildiplahvatus. Kunst ja fotograafia Eesti XIX sajandi visuaalkultuuris” ning kõige tundlikuma ruumiloome preemiaga pärgasin Maria Arusoo näituse „Arheoloogiafestival – kihistusi ajast ja ruumist”.

Aastast jäävad meelde ka maalikunsti võimalusele ja võimatusele pühendatud näitus „Can’t Go On, Must Go On” ehk „Võimatu minna, kindlasti minna” Tallinna Kunstihoones ja päris julgelt foto kui meediumi piire kompav fotokunstimess Telliskivis.

Noorematest kunstnikest on sel aastal silma paistnud skulptorid ja installatsioonikunstnikud Jass Kaselaan, Edith Karlson, Art Allmägi ja Eike Eplik, foto- ja installatsioonikunstnikud Sigrid Viir, Kristiina Hansen ja Johannes Säre, maalikunstnikud Laura Põld, Kristi Kongi, Marta Stratskas, Mihkel Ilus, Mart Vainre ja Mihkel Maripuu. Klassikutest jätkub kuuekümnendike ja eriti ANK’64 retrospektiivne väljatoomine: suur Malle Leisi retrospektiiv Tartu kunstimuuseumis, Aili ja Toomas Vindi mahukas ülevaatenäitus Tallinna Kunstihoones ja hommage üksiklasele Raul Meelele Kumu suures saalis.

Eesti kunsti välismaale viimise energilise töö eest tuleb tunnustada kõiki sellega põhikirja alusel tegelevaid institutsioone, ent ka välismaistel messidel Eestit silmapaistvalt esindavat kirjastust Lugemik ja kultuuripealinna Riiga edukalt eksporditud IV Artishoki biennaali. Mitmed siinsed kunstnikud on suutnud aga küllalt iseseisvalt töötada enesele sisse rajad piiri taga ning hoiavad üleval rahvusvahelist karjääri ka kohalike tugistruktuuride abita: näiteks sel aastal Eestit Peterburis „Manifesta” kunstibiennaalil esindanud Kristina Norman või Euroopa näitusepaikades esinevad Marge Monko ja Timo Toots, Flo Kasearu ja Jaanus Samma.

Kuivõrd televisioon on Eesti laiemale elanikkonnale äärmiselt oluline, vaata et meelsust määrav meedium, ei tohi ära unustada ka seal kunsti vallas aset leidvat. Uus „OP! Kunst” paistab silma sümpaatse saatejuhi ja ajakohaste teemadega, „Meie aja kunst” aga tõestas, et nüüdiskunst sobib televisiooni küll ja isegi siis, kui näidata selle glamuurita köögipoolt. „NO 99” kunstikoolil on jälle meeldiv arutlev toon ja tänapäevaste inimeste kärsitusega sobiv lühike ja kiire formaat.

Eesti kunstiinstitutsioonides on end sel aastal sisse seadnud uued inimesed ja hakkab paistma nende individuaalne nägu ja panus. Rõõm on tervitada Tallinna Kunstihoone juhina Taaniel Raudseppa, inimest, kes tuleb valdkonnast ja tahab valdkonda arendada, ning Kumu kuraatorina Anu Allast, kes on juba suutnud ellu kutsuda uue, nõukogude perioodi kunstile pühendatud trükiste sarja „IV B”. Aasta spontaanseks kollektiivseks teoks tuleks aga pidada Kultuurikatla piirkonna avalikku arutelu, kuhu kogunes ootamatult palju kaasaelajaid ning mis näitas, et pole see kunstirahvas nii individualistlik ja enesekeskne midagi.

Eraalgatus ja omaalgatus

Olen kodulinnaosa kohvikus, poes või ujulas käies sattunud teinekord vestlema seal töötavate inimestega, kes küsivad ikka, mis siis kunstimaailmas uudist. Endalegi üllatuseks olen hakanud neile viimasel ajal kahtlaselt ebaeestlaslikult vastama, et Eesti kunstil läheb täitsa hästi ja pärast mõelnud, et mis lubab mul neile inimestele midagi niisugust öelda. Oli see ju vaevalt paar aastat tagasi, kui Marek Tamm Postimehes need konservatiivsete kunstisõprade poolt rõõmsalt üles korjatud read avaldas, et ta ei tea vist ühtegi teist kultuurivaldkonda Eestis, mille avalik positsioon oleks närusem kui nüüdiskunstil. Olen Marek Tammega väga mitmetes asjades nõus, aga selles konkreetses küsimuses tõtt-öelda mitte ning asi polegi ehk pimesi lojaalsuses valdkonnale, millega olen ise kõige enam seotud.

Ehk on asi pigem selles, et mitte ükski kehva avaliku kuvandiga kultuurivaldkond ei suuda lisaks avalikule initsiatiivile üleval pidada ka märkimisväärset eraalgatuslikku-kommertsiaalset ja omaalgatuslikku-entusiasmipõhist initsiatiivi, sest viimased sõltuvad suuresti just valdkonna avalikust positsioonist, tema väljapoole paistvast kuvandist ning tema aktiivsemate tegijate ümber tekkinud aurast. Ometi on Eesti nüüdiskunstile viimasel viiel aastal osaks saanud just see: tänu aktiivsetele ja energilistele eragaleriidele nagu Temnikova ja Kasela on siinne nüüdiskunst nähtav ka rahvusvahelisel kunstiturul ning tänu tervele reale omaalgatuslikele initsiatiividele nagu EKKM ja Lugemik, äsja likvideeritud Polymer, aga kohe asemele kerkinud Rundum ja ISFAG, Artishok ja Uus Materjal on siinne kunstielu küllalt rikkalik ja mitmekesine.

Avalik initsiatiiv ühe väikese rahvusriigi kultuurielus võiks olla enesestmõistetav, kuniks see riik ei muutu kiirele tulule orienteeritud äriprojektiks, ent suuresti just eraalgatuslik ja omaalgatuslik rikkus on põhjus, miks Tallinnast on hakatud viimasel ajal rääkima kui põnevast Ida-Euroopa kunstilinnast, kuhu sattumise üle mujalt pärit kuraatorid ja kriitikud oma reisikirjades tagantjärele üllatunult ja siiralt rõõmustavad.