Aeglus ja kaemuslikkus

Eesti helilooming 2014

Evi Arujärv

Eelmise nädala neljapäeval tähistas Tallinna Filharmoonia Erkki-Sven Tüüri 55. sünnipäeva üsna tavatult – ühel õhtul kahe järjestikuse kontserdiga Mustpeade majas. Igor Garšneki artiklit „Tüür kui metastiilne helilooja” loe e-Sirbist.

Toomas Tatar / Postimees / Scanpix

Kirjutatud. Loominguline kalendriaasta on lõppemas ja Eesti Muusika Infokeskus võtab taas kokku tulemuse. Hetkeseisuga on 2014. aastal loodu nimekirjas 139 teost, mille hulgas on lavamuusikat (6 teost), orkestriteoseid (8), teoseid orkestrile ja sooloinstrumendile (5), ansambliteoseid (27), teoseid sooloinstrumendile (21), elektroonilisi ja multimeediateoseid (7), kujundusmuusikat (11) ning orkestratsioone ja seadeid (6). Kõige suurem on vokaal- ja kooriteoste rühm, mis omakorda sisaldab teoseid koorile ja orkestrile (6), koorile instrumentaalsaatega (4), häälele ja orkestrile (1), häälele instrumentaalsaatega (16) ja a cappella koorimuusikat (21). Kindlasti täieneb see loetelu edaspidi, kui heliloojad on mõttelised lauasahtlid üle vaadanud ja uudisteostest märku annavad.

Esitatud. Aastanumbri sees loodud teoste kõrval on kokku loetud ka esma­esitused, s.o 2014. aastal või varem loodud ja nüüd publiku ette jõudnud muusika. Praegu on andmeid 167 esiettekande kohta, millest enamik on tehtud Eestis, aga märkimisväärne hulk ka teistes riikides. Välisesituste geograafia hõlmab kuutteist riiki, sh Argentina (2 esiettekannet), Austria (1), Belgia (1), Holland (5), Inglismaa (1), Läti (3), Moldova (1), Norra (1), Prantsusmaa (3), Rootsi (3), Saksamaa (2), Soome (1), Šveits (3), Taani (1), USA (6) ja Venemaa (4). Kokku kõlas tänavu välisriikides 19 autori 38 uue teose esmaesitus, sh René Eesperel 4 (Argentinas 2, Läti, Venemaa), Galina Grigorjeval 1 (Holland), Liisa Hirschil 3 (Hollandis 2, Soome), Mihkel Keremil 2 (Prantsusmaa, Rootsi), Tõnu Kõrvitsal 4 (Belgia, Inglismaa, Saksamaa, Taani), Märt-Matis Lillel 1 (Venemaa), Riho Esko Maimetsal 6 (USAs 4, Holland, Venemaa), Kristo Matsonil 1 (Läti), Vsevolod Pozdejevil 2 (Venemaa, Šveits), Rasmus Puuril 1 (Šveits), Arvo Pärdil 2 (USA, Šveits), Jüri Reinverel 1 (Norra), Evelin Sepparil 2 (Prantsusmaa, Holland), Mirjam Tallyl 3 (Rootsis 2, Moldova), Jonas Tarmil 1 (USA), Erkki-Sven Tüüril 1 (Saksamaa), Elis Vesikul 1 (Austria), Liis Viiral 1 (Prantsusmaa) ja Peeter Vähil 1 (Läti). Lisaks esiettekannetele kõlab eesti heliloojate looming välisriikides mõistagi aasta läbi. Välistellimuste kõrval mängivad selles hindamatut rolli meie omad muusikakollektiivid ja solistid. Eesti muusika käekäigust kodus ja välisriikides saab ülevaate Eesti Muusika Infokeskuse kodulehel www.emic.ee rubriikides „Eesti muusika kodus ja välismaal”, „Uudisteosed” ja „Uudised”.

Ooperist koorilauluni. Aasta muusikast kerkib kaalukate suurvormide kõrval esile väikevormide ilu. Kuue lavateose seas troonib siiski Jüri Reinvere Norra Rahvusooperi tellitud ooper „Peer Gynt”, kriitikatki pälvinud, kuid hinnangute kohaselt üht Põhjamaade kirjanduse tüviteksti muusikas sügavuti (ümber)mõtestav autorilooming. Sündis ka kammerlikumat lavamuusikat: Amsterdami konservatooriumis esietendus Evelin Seppari „Icarus” solistidele, vokaal­ansamblile ja 19-liikmelise instrumentaalansambliga, Mustpeade majas Tõnis Kaumanni Indrek Hargla tekstile kirjutatud keskajateemaline kriminaaldraama „Viimane mustpea”, Luzernis Vsevolod Pozdejevi Rainer Maria Rilke ja Marina Tsvetajeva kirjavahetusel põhinev kammerooper „Sieben Briefe zur Begegnung” ehk „Seitse kirja kohtumiseks”. Uusi orkestriteoseid valmis kaheksa, sealhulgas Erkki-Sven Tüüri „L’ombra della croce” ehk „Risti vari” ja Ardo Ran Varrese „Concentra” keelpilliorkestrile ning Liis Viira heliluuletuseks nimetatud „Tähevaikus” ja Pärt Uusbergi „Pala” sümfooniaorkestrile – valdavalt kaemuslikku pinget kandev ja/või poeetiline muusika. Rõõmustav on nelja instrumentaalkontserdi sünd: Ülo Kriguli „Goin’” ehk „Lähe” fagotile ja kammerorkestrile, Timo Steineri kontsert „Staar” tenorsaksofonile ja puhkpilliorkestrile, Ardo Ran Varrese „Äratav kellahelin” bassklarnetile ja kammerorkestrile ning Helena Tulve „Südamaa” klaverile ja sümfooniaorkestrile. Kolme esimese autori omanäoliselt mängulise stiiliga moodustab kontrasti Helena Tulve subtiilne ja voolav helikeel.

Uudisteoste nimekirjas on tervelt 27 ansambliteost 16 autorilt (René Eespere, Liisa Hirsch, Lauri Jõeleht, Tõnis Kaumann, Ülo Krigul, Maria Kõrvits, Märt-Matis Lill, Riho Esko Maimets, Rein Rannap, Jüri Reinvere, Timo Steiner, Toivo Tulev, Pärt Uusberg, Mariliis Valkonen, Age Veeroos, Peeter Vähi), 21 teost sooloinstrumendile (Eespere, Jõeleht, Mihkel Kerem, Tõnu Kõrvits, Urmas Lattikas, Indrek Liit, Maimets, Vsevolod Pozdejev, Mirjam Tally, Tulev, Vähi) ja 7 elektroonilist või multimeediateost (Sven Grünberg, Andrus Kallastu, Tatjana Kozlova-Johannes, Ülo Krigul, Hans-Gunter Lock, Riho Esko Maimets, Malle Maltis), lisaks kujundusmuusika 11 teosele (Liisa Hirsch, Mait Jüriado, Robert Jürjendalil 2, Tõnu Kõrvits, Malle Maltis, Erki-Sven Tüür, Ardo Ran Varresel 4).

Suurim on vokaal- ja koorimuusika saak. 48 pealkirja taga on 6 teost koorile ja orkestrile (René Eespere „Ante lucem”/„Enne valgust”, Margo Kõlari „Maarjamaa vesper” ja „Läbi varjude oru”, Tõnu Kõrvitsa „Paabeli jõgede kaldail”, Mirjam Tally „Ljuset och mörkret”/„Valgus ja pimedus” ja Pärt Uusbergi „Kolm talvepilti”), üks häälele ja orkestrile (Märt-Matis Lille „Põhjanaela paine”), 4 instrumentaalsaatega kooriteost (Mari Amori „Pärlijõgi”, Galina Grigorjeva „Bog Gospod”/„Jumal on Issand”, Toomas Trassi „Missa de Angelis”/„Inglite missa”, 16 teost häältele/häälele ja instrumendile või instrumentidele (Eespere, Grigorjeva, Hirsch, Jürjendal, Kozlova-Johannes, Krigul, Maria Kõrvits, Tõnu Kõrvits, Seppar, Tulve jt) ja 21 a cappella kooriteost (Hirsch, M. Kõrvits, T. Kõrvits, Maimets, Matson, Pärt, Seppar, Jonas Tarm, Tulve, Uusberg, Mariliis Valkonen, Mari Vihmand). Just koori- ja kammermuusikast kostab välja noorte autorite isikupära ja uued valikud: dünaamika, kõlajulgus, siirus, huumor.

Fookuses. Mitmete autorite loomingu tõid esile autorikontserdid Eestis ja mujal. Mais-juunis olid USAs (Washingtonis Kennedy keskuse kontserdisaalis, New Yorgi Carnegie Hallis, Metropolitani kunstimuuseumis ning Washingtonis The Phillips Collection muuseumis) Arvo Pärdi autorikontserdid. Aprillis andis Eesti Rahvusmeeskoor Galina Grigorjeva autorikontserdi „In Paradisum” ja ilmus samanimeline CD. Novembris toimus Grigorjeva autorikontsert sarjas „Heli ja keel”, samas sarjas sai jaanuaris autoriõhtu Malle Maltis. Mais oli Mingo Rajandi ja Pärt Uusbergi ning novembris Andrus Kallastu autorikontserdid. Eesti Kontsert esitles novembrikuus Peeter Vähi loomingut, Tallinna Filharmoonia detsembris Erkki-Sven Tüüri. Mõnda autorit märgati rahvus­vaheliselt. Ülo Krigul pälvis teose „Swan Bone City” ehk „Luige­luulinn” eest maineka Monaco Prints Pierre’i Fondi muusikapreemia „Noore muusiku valik”. Marianna Liik võitis Kölnis festivali „SoundTrack_Cologne 11” filmimuusika auhinna.

Kuhu? Virtuaalses kultuurikõiksuses ei ole stiilivalikutel omaette kaalu. Ja aasta on lühike aeg: ka vastloodud muusikas on postminimalismi ja eklektika, uuslihtsuse ja komplekssuse, sonoristliku muusikakontseptsiooni ja klassikalise modernismi tuntud vagusid, jälgi, vilksatusi ja kooslusi. On endiselt ka midagi üldist ja püsivat: aeglus, kaemuslikkus, vertikaali ja horisontaali integratsioon, variantsus kui kujundav jõud. Neid kollektiivse väljenduslaadi või -tahtega seotud omadusi võiks nimetada kultuuri- ja kohaspetsiifiliseks – mida vist ka avardunud maailm väga kiiresti tasalülitada ei suuda. Eesti muusika püsivas kaemuslikkuses on ka hangumisohtu. Tähelepanelikult kuulatades tundub, et püsivuses on muutumist: voolavamate, tundlikumate, plastilisemate – feminiinsemate (?) vormide suunas. Kui stiililine uudsus nagunii ei saa mõõdupuuks olla, siis on selleks isikupära, siirus ja professionaalne meisterlikkus. Seda eesti nüüdis­muusikas leidub.