Uuest Materjalist ja uusmaterialismist

KRISTIN ORAV

Novembri lõpus esitleti EKKMis eksperimentaalset kunstiprojekt-ajakirja Uus Materjal. Platvormi, mis paigutab end tutvustavas eessõnas kunstiajakirjanduse ja kunsti „udusele” vahealale. Tõepoolest, traditsioonilisest ajakirjast on asi kaugel. Läikivate kaantega liimköite asemel ootab tutvumist karedasse geotekstiilist kandekotti pakitud umbes kuuekilone betoonkarp, mis sisaldab tekstivihikuid mitmete kunsti- ja kultuuritegelaste kirjutiste ja kommentaaridega, signeeritud marmoleumikildu Merike Estna maalist, 3D-prinditud kruvi, fotosid, mälupulka Eestis toimunud näituste helikujundust koondava kogumikuga jm. Väljaande eesmärk on kirjeldada ning mõtestada materjali comeback’i nüüdiskunstis ja ühiskondlikus plaanis. Aluseks on võetud lääne kunsti- ja kultuurimaailmas aktuaalne mõiste – uusmaterialism. Väljaandes välja toodud küsimuste, tõlgenduste ja definitsioonide virvarris hakkab uusmaterialismi mõiste end järk-järgult avama, eriti seoses eelmisel poolsajandil läänes hoo sisse saanud kunsti ja majanduse dematerialiseerumise ning digitaliseerumise kontekstis. Näiteks Jaak Tombergile tähistab „uusmaterialism” ajaloolist ajajärku, mil virtuaaltehnoloogiate eeterlikult õõnestavatest väljakutsetest kujunes materiaalse tegelikkuse loomulik osa, aga see tähistab ka tähelepanu liikumist kunstiteose materiaalsete aspektide ja selle materiaalse kohalolu keskmesse. Pisut teise tahu avab Niekolaas Lekkerkerk posthumanistlikust perspektiivist lähtuvas essees, kus väidab, et materjal on võimeline kogema ümbritsevat keskkonda, sel on agentsus. Inimene ei asetu oma tajuprotsesside poolest teistest objektidest kõrgemale, vaid tema kogemus esindab ühte paljudest tegelikkuse tõlgendamise võimalustest, mis tähendab, et antropotsentriline subjekti-objekti suhe asendub objekti-objekti suhtega. Uusmaterialistliku pöördega saab materjal iseseisvaks.

Ajakiri-kunstiprojekt Uus materjal ilmus novembri lõpus väikesetiraažilisena betoonkarbis.

Kristina Õllek

Liisa Kaljula hoidub uusmaterialismi mõiste entusiastlikust jaatamisest ning suunab lugeja edasi mõtlema. Ta leiab kokkuvõtvalt: „… küllap leidub veel inimesi, kellel on raske seda mõistet [uusmaterialism – K. O.] kohates mitte mõelda sellele eelnenud sajandipaksusele teooria ja praktika lademele: filosoofilisele materialismile, ajaloolisele materialismile, dialektilisele materialismile … Aga öelgem performatiivselt, et nüüd on teisiti, nüüd on kriitiliselt ja nüüd on kreatiivselt.”

Karbist leitud käsitlustega tutvumisel on sama oluline võtta arvesse sedagi, mis on valikust välja jäänud. Väljaande ambitsioon mõtestada materjali rolli nüüdiskunstis ja ühiskondlikus plaanis on keskendunud pigem kunstikesksetele tõlgendustele. Diana Coole ja Samantha Frost (2010)* toovad uusmaterialismi kompleksse mõistevälja kaardistamisel digitaalse meedia küllastuse ja materjali agentsuse kõrval välja teisigi olulisi tegureid. Ühiskondlike protsesside materiaalsete aspektide analüüsimisel pööravad nad tähelepanu biopoliitiliste ja -eetiliste küsimuste ning kohalike või laiemate geopoliitiliste ja sotsiaalmajanduslike struktuuride uurimisele. Ehk avaldub nendes laiendustes järgmine samm?

Kas ja milliseks (tee)tähiseks kujuneb betooni valatud kunstiprojekt-ajakiri siinsel kunsti- ja kultuurimaastikul, näitab aeg. Uus Materjal on esimene osa mitteperioodiliste väljaannete ja ürituste seeriast. Loodetavasti jätkuvad kollektiivi otsingud sama kire ja julgusega, mis Uue Materjali käegakatsutavaks tegid!

Projekti eestvedajaks on MTÜ Uus Materjal. Toimetuses tegutsevad Evelyn Raudsepp, Marten Esko, Epp Õlekõrs, Madli Ehasalu, Brigita Reinert, Eva-Erle Lilleaed, Helen Ikla ja kaastoimetaja Maarin Ektermann.

*Diana Coole, Samantha Frost. New Materialisms: Ontology, Agency, and Politics. NC: Duke University Press, Durham 2010.