Suur rõõm väikesest missast

Aare Tool

Eesti muusika- ja teatriakadeemia jõulukontsert „Õppejõudude eri“ 17. XII Mustpeade majas.

Gioacchino Rossini „Väike pidulik missa“ Eesti Kontserdi sarjas „Oratorio“: Sarah Wegener (sopran), Helen Lepalaan (metsosopran), Fulvio Oberto (tenor), Olari Viikholm (bass), Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ja dirigent Tõnu Kaljuste 20. XII Estonia kontserdisaalis.

Detsembri keskpaiku võib kergesti tekkida mulje, et käes on kokkuvõtte tegemise aeg. Nii arvata on ekslik, sest tegelikult on just jõulude ja aastavahetuse eelne muusikaliselt üks tegusamaid. See, kes reastas detsembri keskel lõppeva aasta paremad muusikalised hetked, pidi suure tõenäosusega enne uut aastat oma „kontserdiparemikku“ korduvalt redigeerima. Mõelgem näiteks EMTA õppejõudude jõulukontserdile ja Rossini „Väikesele pidulikule missale“. Mõlemad sündmused olid erakordsed, üks ühel, teine teisel moel.

17. detsembril Mustpeade majas kõlanu oli kõike muud kui tavapärane. Esinejateks olid ainult oma ala tipud, kelle esitatud mitmekesine kava oli omal moel meie muusikaelu põhivaldkondade läbilõige. Üles astusid Toomas Vavilov, Age Juurikas, Kristi Mühling, Anto Pett, Anne-Liis Poll, Arvo Leibur, Heiki Mätlik, Terje Terasmaa, Nadia Kurem, Piia Paemurru, Madis Vilgats, Kadri Voorand, Tõnu Kaljuste, Tõnu Kõrvits, Peep Lassmann jt. Need muusikud on meie kontserdilavade raudvara, ent kas oleme varem kuulnud neid ühel ja samal kontserdil? Osa võis saada nüüdismuusikast, vabaimprovisatsioonist, Astor Piazzolla tangorütmidest, meil üsnagi vähe tuntud ungari helilooja Ernő Dohnányi loomingust ja loomulikult ei puudunud jõulutemaatika. Kontsert, kus on kaastegev Olivier Messiaeni ekspert Peep Lassmann, polekski saanud lõppeda teisti kui „Jõuludega“ tsüklist „20 pilku Jeesuslapsele“. See oli kahtlemata üks neid kontserte, mida on põhjust meenutada järgmisel aastal ja ülejärgmiselgi.

Jõuluaja kontserdid tipnesid Rossini „Väikese piduliku missa“ ettekandega 20. detsembril, esitajateks sopran Sarah Wegener, metsosopran Helen Lepalaan, tenor Fulvio Oberto, bass Olari Viikholm, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel. Rossini missa sobib jõuluaja õhkkonda haruldaselt hästi. Pühad on paraku meil järjest enam oma põhi­tähendust minetamas ja mõjuvad sageli kaubandusliku ülepakutuse ja demonstratiivse härdameelsuse kummalise seguna. Seetõttu on vägagi asjakohane tuletada koomilise ooperi meistri vaimuliku suurteose abil meelde pidustuste tegelikku vaimset tausta ja meenutada, et oma põhiolemuselt on jõulud ennekõike rõõmu püha.

Mõneti tagasihoidlikust nimetusest hoolimata kestab missa ligi poolteist tundi ja nõuab esitajailt vägagi palju. Niisamuti valmistab see omajagu tekstoloogilist peavalu. Küsimused algavad kõige elementaarsemast – esituskoosseisust. Missat on võimalik esitada kahel kujul, kammerversioonis ja orkestreerituna. 1864. aastal valminud kammerversioon eeldab tosinat lauljat (kelle hulka on arvatud neli solisti), kahte klaverit ja harmooniumi. Sellist ansamblit võib kujutleda omal ajal esinemas valitud seltskonnale näiteks mõne erakabeli pühitsemisel või privaatkontserdil. Tõsi, lauljate hulk võib varieeruda üsnagi suurtes piirides: neid võib minimaalselt olla kaheksa, nagu kuuleme mõni aasta tagasi Noblessneri valukojas salvestatud Tõnu Kaljuste ja Kirchheimer Vokal-Consorti plaadil, kuid niisamuti on teada kammerversiooni ettekandeid kuuekümne või enamagi laulja osavõtul. Kammerversiooni eelistajad armastavad rõhutada, et missa orkestreerimine ei olnud Rossinil esialgu plaanis. Selle pooleldi vastumeelse sammuga olevat ta vaid soovinud ennetada teose langemist teiste orkestreerijate meelevalda. See, kumba versiooni eelistada, on esteetiliselt keeruline küsimus.

Seekordse ettekande teeb eriliseks asjaolu, et ei kasutatud kumbagi eel­nimetatud versiooni, vaid mindi hoopiski kolmandat teed. Tõnis Kõrvits oli selleks puhuks kirjutanud uue redaktsiooni, mis pakub arvestatava lahenduse missa esitajaid seni vaevanud dilemmale. Algse, suuremale orkestrile mõeldud versiooni puhkpillipartiid on selles redutseeritud põhimõttel „nii palju kui hädavajalik, nii vähe kui võimalik“, et viia need tasakaalu väiksema keelpillirühma ja kooriga. Tulemust võib pidada kõigiti õnnestunuks, sest 30 liikmega kooriga oldi tasakaalus ja solistid enamasti ei pidanud enda maksmapanemiseks liialt pingutama.

Kes tunneb Rossinit ainult tema ooperiloomingu põhjal, see ei pruugi aimatagi, kuivõrd vabalt valdas ta kontrapunkti ehk „õpetatud stiili“, nagu seda tollal mõnikord tavatseti nimetada. Kuuldu põhjal võib täie kindlusega öelda, et „õpetatud stiilis“ on meistritunnistus ka EFK-l: kus oli tarvis (näiteks „Kyrie’s“), seal laulis koor Rossinit samasuguse läbipaistvusega nagu Palestrinat, teisal jällegi näidati jõudu, kuid ikka kandva ja hästi tasakaalustatud kõlaga. Veenvalt oli teostatud missa üks mõjuvamaid osi „Sanctus“, mis on võrdlemisi salakaval, sest lauldakse ilma orkestrisaateta ning koori ja solistide vaheldumine loob pinnase intonatsioonieksimusteks. Solistid Wegener, Lepalaan ja Viikholm olid oma esituslaadilt heas kooskõlas koori kõlaesteetikaga. Kvartetis eristus tenor Fulvio Oberto tunderõhulise maneeri poolest mõnevõrra ülejäänutest, kuid selles ei pruugi tingimata näha puudust. Ega solistid peagi olema ühe vitsaga löödud ja kui eht­itaalialikku õigesti doseerida, siis tuleb see Rossini missale kindlasti ainult kasuks. Seega oli ettekanne igakülgselt õnnestunud: esiteks väga sobiliku redaktsiooni tõttu, mis väärib kasutamist edaspidigi, teiseks tänu koori, orkestri ja solistide stabiilselt tugevale esitusele.