Päästeaktsioon ehk Kangelanna teekond nr 1
Fideelia-Signe Rootsi näitus „Kangelanna teekond“ EKA galeriis kuni 21. I.
Fideelia-Signe Rootsi EKA galerii teekonna numeratsiooni üle võib vaielda. Tema doktoritöö raames esitatavate väljapanekute reas on see esimene, kunstniku loomeprotsessi kontekstis vähemalt kolmas. Esimene aste ehk loominguline väljaastumine oli kestvus-performance „Äng – 161 km palja rindkerega“ (2011), teine oli selle üle arutlemine möödunud kevadel semiosalongi seminaris „Kui naine tahab olla kangelane“. Kui aga jätta kunstniku loomingulises biograafias kõrvale mõiste „kangelane“ või selle naisele kohandatud vormi „kangelanna“ otsene kasutamine, siis on teekondi märksa rohkem.
Juba nii lihtne ülesanne nagu mingi tegevuse ühisnimetaja alla koondamine (või selle võimatus) on ilmekas näide sellest, kuidas erinevat mõttelaadi ja sellest tulenevat keelekasutust on raske (kui mitte võimatu) kokku sobitada. Erinevad mõttelaadid on Fideelia-Signe Rootsi doktoritöö üks (ja ilmselt kõige olulisem) lähtepunkt. Kuna EKA galerii näitus on pelgalt üks peatus, siis võtan endale selle markeerimisõiguse, et teekonna lõpul (doktoritöö kaitsmise järel) seda põhjalikumalt analüüsida. Seda enam, et kunstnik-doktorant on järgmise peatuse juba välja kuulutanud: oktoobris Luunja Meie Aja Kangelase galeriis.
EKA galeriis esitatud teekonda võib julgelt nimetada päästeaktsiooniks: kangelanna püüab päästa ja päästabki maa alla vajunud Voore linna. Ratsionaalse mõtte- ja elulaadi kohaselt on see ilmvõimatu. Kuna tegemist on aga rahvaluulega, siis mütoloogilise mõtlemise järgi vägagi võimalik, kuid kangelane (kangelanna) ei pea ainult õigel ajal õiges kohas olema, tal peab ka vajalik abivahend käepärast olema. Selle puudumine on paljude Eesti müütiliste linnade päästmisel nõrk koht olnud. Kunstnik on mänginud läbi mõlemad mõtlemisviisid. „Voore linna loo“ video on ehitatud üles ratsionaalsele käitumisele. Sealse kunstniku kehastatud autoportreelise kangelanna ettevõtmine ebaõnnestub, tema tugevus on lausa meeleheitlik järjekindlus, nõrkus, aga enesepeegeldus, -analüüs, ebaõnnestumises enda süüdistamine. „Voore linna päästmise loo“ videot kannab aga mütoloogiline mõtlemine või, kui täpne olla, siis järgitakse selle video esteetilises koodis rahvustunde ärkamise aja, rahvaluule avastamise aja, XIX sajandi lõpu esteetikat. Palja ülakehaga kaunitari relv ei ole ei tema füüsiline ega ka hingeline tugevus, vaid võlukepike – ID-kaart, sootuks teisest ajast ja mõtlemisviisist pärit ese, kaunitari üle kontrolli võimaldav ekvivalent.
Meie Aja Kangelase galeriis käsitleb Roots töökangelanna teemat, keskendudes totalitaarse ühiskonna kangelannakonstruktsioonile ja inimesele selle taga (naistraktoristid, -teetöölised). EKA galeriis eksponeeritud kolmas video „Sõnum Amatsoonilt“ on praeguse aja, demokraatliku ühiskonna kangelanna sisemise enesekindluse saavutamise, läbilöömise lugu. Õpetussõnad teistele naistele. Video ja seda täiendav amatsoonide Maria ja Fideelia foto on mütoloogilise päästeaktsiooni ja töökangelannade imehea ühenduslüli, täis vastuolusid, illusioone, klišeesid, kultuurilisi konstruktsioone. Loodame, et kunstnik veab selle välja.